Käisin eile poes. Vahetult enne seda alustasin lõpuks ühe enda jaoks tüütu pisimure lahendamist. Kuna ma sellega eriti tegeleda ei viitsi, nõudis esimese sammu tegemine teatavat eneseületust. Pärast oli tuju muidugi hea, et ehk saab nüüd asja kaelast ära. Ladusin nägu naerul kassast läbi läinud asju kotti, samal ajal, kui müüja veel lindil olevaid läbi piiksutas. Märkasin, et müüja on tülpinult silmitsema jäänud märga laiku minu piimapaki ja coca-cola pudeli vahel. Ma selle coca ostmise üle uhke ei ole, aga teen seda siiski regulaarselt. Nii nagu vanem, on ka mu noorem osutunud rahutu unega lapseks, ka on mul olnud probleeme liiga madala vererõhuga. Kofeiini sisaldavad vedelikud on muutunud mu headeks sõpradeks ja hädavajalikeks kaaslasteks igas päevas. Kassapidaja uuris nii koolapudelit kui piimapakki ja tuvastas, et kumbki ei leki. Kummardusin ninaga loigu kohale. Lõhnas kloori, sidruni ja millegi tundmatu järele. Tõstsin pea ja raporteerisin võidukalt:
"Puhastuskemikaal!"
Minu rõõm kestis vaevalt pool sekundit, sest meenus, et olin just ühe vannitoapuhastusaine ja pesukapslid endale kotti pakkinud. Kontrollisin mõlemad üle ja ka need olid terved. Vangutasin nõutult pead. Müüja kuivatas loigu ära ja arvas, et eelmised kliendid olid mingit üldpuhastusainet ostnud, küllap see siis lekkis.
"Teil on väga hea mälu, et nii hästi inimeste ostud meeles seisavad," ei saanud ma mainimata jätta. Kassapidaja ei ütelnud midagi, aga mulle paistis, et tundis komplimendist head meelt. Uuris hoopis, mis mu lapsega juhtus, et ta nina nii kriime täis on. Need olid mälestused paari päeva tagusest kohtumisest asfaldiga. Väike laps kukub ju sirgelt nagu puu ja käsi ette panna ei oska. Vastasin müüjale, et tuleb välja, et oled sa noor või vana, selle aasta jäine ja libe talv ei ole magus kellelegi. Müüja muigas ning noogutas kaastundlikult. Lisasin veel, et eks me ole kõik kunagi kõndima õppima pidanud, võtsin oma ostukotid ja soovisin head õhtut. Enne tüdinenud näoga olnud kassapidaja jäi nägu naerul järgmist klienti teenindama. Ka minul oli tuju isegi veel parem, kui enne.
Uudishimuliku inimesena satun päris tihti suvalistes olukordades võõrastega vestlema. Kui midagi põnevat näen, ei suuda end tihti tagasi hoida ja hakkan mõnelt teadjama näoga lähemalseisjalt asjaolusid uurima. Nendest lühikestest jutuajamistest on alati meeldivad hetkelised kontaktid kujunenud. Siiski olen alati enne vestluse alustamist väga mures, ega ma liiga pealetükkiv pole. Eestlased on kinnised ja võõraste suhtes umbusaldavad. Olin siis küll algklassides, aga mäletan täiskasvanute juttudest, kui ebameeldiv ja võõrastav tundus neile algul 90. aastate alguses poodides juurutatud komme, et müüja teretab klienti - pole tuttav inimene ju!
Tegelikult hakkab vist ka Eestis teeninduskultuur vaikselt sinna poole liikuma, et on normaalne lisaks võõra müüja teretamisele temaga väike igapäevaseid teemasid puudutav vestlus maha pidada. Üle-eelmisel kolmapäeval sattusin kuulma ka noore meeskassapidaja omavahelist jutuajamist. Tegu oli selliste ülilühikeste soengute ja keskmise jämedusega kaelakettidega poistega, keda eriti tihti toidupoe kassas ei kohta, aga näiteks öösel pimedas Kopli liinidel kindlasti kohata ei tahaks. Üks poistest rääkis teisele, et tegelt on see poetöö jumalast normaale. Üks klient oli talle näiteks ükspäev šokolaadi toonud, noh, et toreda teeninduse eest. Teine poiss arvas, et nii peabki olema, kui oled sõbralik ja oma tööd hästi teed.
2015/01/24
2015/01/21
Miks toidusektoris nii palju korralikku kraami prügikasti läheb ehk kuidas üks heategu karistamata ei jäänud
Meil jääb tööl päris suurtes kogustes igasugust söödavat kama ühe. Kuna liigutame päevas mitmeid - emafirma teisi tütreid arvestades vist isegi sadu - tonne toitu, juhtub sekka kurioosseid lugusid. Näiteks saadetakse Hiinast meile kogemata piimapulbri asemel konteineritäis jahu. Kuna transpordikulu on suur, siis tarnija seda tagasi ei taha ja tuleb ise välja nuputada, mis sellega ette võtta (näide on illustreeriv). Või ükskord läks seoses liigaasta 29. veebruari saabumisega meie pakkemasina arvuti natuke ähmi ja trükkis nädalase säilivusajaga tootele kõlblik kuni kuupäeva 2052. aastaga (näide on otse elust). Seadus säilivusaega üle markeerida ei luba ja nii me istusime oma igisäiliva toidupartii otsas.
Kuus-seitse aastat tagasi head lahendust sellistele olukordadele õigupoolest ei olnudki. Toidupank siis Eestis ei tegutsenud. Suuremate apsakate korral tuli täiesti söödava toidu jaoks lihtsalt suur prügikonteiner tellida. See oli muidugi omaette ooper. Üks meie Ida-Eestis tegutseva üksuse töötaja kurtis kord, et toidujäätmeid tuleb välja viia kahe inimesega ja turvamehe saatel. Kui bomžikud nugadega nurga tagant välja tulevad, on turvamees esimene, kes plehku paneb. Vahel ei jõua ka töötajad kraamiga enne konteinerini, kui see neilt käest rabatakse.
Seda kõike nägi pealt üks kohalik elanik ja läks Veterinaar- ja Toiduametisse kaebama, et meie ettevõte jagab tagauksest riknenud toitu. Kadedus ja õelus on ühed koledad asjad.
Avalikkuse pahameel toidu ära viskamise üle läks järjest suuremaks ning meie PR-osakond muutus järjest rahutumaks. Ühel päeval juhtus see, mis varem või hiljem juhtuma pidi: meie PR- ja turundusdirektor teatas sokkideni särades, et nad on leidnud koostööpartneri kes on valmis meie söödavat, kuid müügikõlbmatut toidukraami abivajajatele jagama. Mina nii õnnelik ei olnud. Kuigi asi kõlas õilsalt, ütles mu tagumikutunne juba enne projektiga alustamist, et siis tuleb veel üksjagu häda ja viletsust kaela. Kirjutasin valmis pikka lepingumustandi, mis reguleeris täpselt, kuidas ja millist toitu me heategevusorganisatsioonile annetame ja mida nemad sellega edasi teha tohivad. Lepingut lugedes uuris meie jurist minult, ega ma natuke üle ei pinguta ettevaatlikkusega. Kuigi ka mina üldjuhul kompaktseid juriidilisi kokkuleppeid pooldan, tahtsin seekord siiski hea koostöölepinguga võimalikult palju meiepoolseid riske ära maandada.
Koostöö selle mittetulundusühinguga kestis paar aastat. Siis hakkas koostööpartnerilt tulema nurinat, miks me nii vähe annetame. Näiteks võtaksid nad meeleldi vastu ka aegunud liha. Säilivusaja ületanud liha Toiduseadus ning selle rakendusaktid siiski inimtoiduna ringlusesse lasta ei luba. Selle peale arvas meie koostööpartner, et me võiks seda ju salaja ära anda. Minu tööandja teadlikult kindlasti ühtegi seadust rikkuma ei hakka. Eriti toiduohutust puudutavaid. Ka olime alustanud koostööd Toidupangaga, mis meie esimesel koostööpartneril harja punaseks ajas. Tundub, et ka heategevuspõllul oli konkurents tihe. Need märgid lülitasid ohutule põlema ning sisejuurdlus hakkas asja uurima. Ilmnes, et meie koostööpartner on mitmel viisil sahkerdanud. Esiteks ei andnud nad tooteid edasi mitte sellele sihtgrupile, kellele algselt kokku lepiti, tekkis kahtlus, et annetustest saavad nad majanduslikku kasu ja mis minu jaoks kõige hullem: nad käitlesid meie annetatud toitu viisil, mis võis selle tarbijale ohtlikuks muuta. Siiani keegi sellise toidu söömisest haiglasse sattunud õnneks ei olnud. Kui midagi sellist oleks juhtunud, oleks nii meediatorm kui vastutus seaduse eest osaliselt ka meie kui annetaja kanda olnud. Lõpetasime selle mittetulundusühinguga koostöö ja laiendasime selle võrra Toidupangale minevate annetuste mahtu. Meie esimene partner pidas ennast sellest kuuldes väga halvasti üleval. Nii mina, kui meie kommunikatsioonispetsialist saime pikad agressiivsed telefonikõned, kus saime teada, millised südametud elajad me oleme ning et me tõelisest elust midagi ei tea. Ettevõtte tegevjuht ja maretingidirektor said aga kirjad selle kohta, kui ebakompetentsed alluvad neil on. Kuna sellest kõigest midagi kasu ei olnud, läks meie endine koostööpartner Veterinaar- ja Toiduametisse jutuga, kuidas nad on mu tööandja teadmisel meilt saanud aegunud liha ja et meie lubavat neil sellega siis seaduse nõuetele mittevastavaid tegevusi teha. Otse öeldes valetas ja kitus. Selline oli palk meie kaheaastase heategevuse eest.
Kuna tegu oli räigete väidetavate rikkumistega, telliti mind Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori juurde vaibale. Rääkisin asja ära. Kuna meie omalt poolt olime kõik siiski õigesti ja seaduse nõuetele vastavalt teinud, siis probleeme ei tekkinud ja menetlust ei alustatud. Jäime pärast veel filosofeerima toidu ära viskamise ja heategevuse teemadel. Kurtsin omalt poolt, et seadusandlus reguleerib seda teemat liiga kitsalt ja nii jääb annetajale väga palju riske kanda. Olukorda parandaks mõni Veterinaar- ja Toiduameti juhendmaterjal, mis halli tsooni kitsendaks ning annaks ettevõtjale suurema kindluse, et ta kohtus süüdi ei jää, kui abivajaja annetatud toote tarbimisest väidetavalt toidumürgistuse on saanud. Hollandis on selliseid juhendmaterjale sealsed ametid näiteks koostanud. Eestis seda kahjuks teha ei ole soovitud.
Nii on endiselt toidukäitlejale tunduvalt ohutum ja odavam aeguma hakkav toit heategevuseks andmise asemel jäätmekonteinerisse viia. Ka ei kata heategevusorganisatsioonide võrk tervet Eestit. Eriti just äärealade puhul tekib olukord, kus näiteks Toidupangal ei tasu annetuste kokku korjamine end ära - transpordikulu läheb suhtes saadava toidu väärtusega liiga suureks. Toidu annetamise puhul on natuke ebaõiglaselt reguleeritud käibemaksuteema. Kui muidu saab sisendkäibemaksu riigilt tagasi, siis sisse ostetud toodete heategevuseks andmisel mitte.
Meie hea koostöö Toidupangaga siiski õnneks jätkub ja kasvab.
Kuus-seitse aastat tagasi head lahendust sellistele olukordadele õigupoolest ei olnudki. Toidupank siis Eestis ei tegutsenud. Suuremate apsakate korral tuli täiesti söödava toidu jaoks lihtsalt suur prügikonteiner tellida. See oli muidugi omaette ooper. Üks meie Ida-Eestis tegutseva üksuse töötaja kurtis kord, et toidujäätmeid tuleb välja viia kahe inimesega ja turvamehe saatel. Kui bomžikud nugadega nurga tagant välja tulevad, on turvamees esimene, kes plehku paneb. Vahel ei jõua ka töötajad kraamiga enne konteinerini, kui see neilt käest rabatakse.
Seda kõike nägi pealt üks kohalik elanik ja läks Veterinaar- ja Toiduametisse kaebama, et meie ettevõte jagab tagauksest riknenud toitu. Kadedus ja õelus on ühed koledad asjad.
Avalikkuse pahameel toidu ära viskamise üle läks järjest suuremaks ning meie PR-osakond muutus järjest rahutumaks. Ühel päeval juhtus see, mis varem või hiljem juhtuma pidi: meie PR- ja turundusdirektor teatas sokkideni särades, et nad on leidnud koostööpartneri kes on valmis meie söödavat, kuid müügikõlbmatut toidukraami abivajajatele jagama. Mina nii õnnelik ei olnud. Kuigi asi kõlas õilsalt, ütles mu tagumikutunne juba enne projektiga alustamist, et siis tuleb veel üksjagu häda ja viletsust kaela. Kirjutasin valmis pikka lepingumustandi, mis reguleeris täpselt, kuidas ja millist toitu me heategevusorganisatsioonile annetame ja mida nemad sellega edasi teha tohivad. Lepingut lugedes uuris meie jurist minult, ega ma natuke üle ei pinguta ettevaatlikkusega. Kuigi ka mina üldjuhul kompaktseid juriidilisi kokkuleppeid pooldan, tahtsin seekord siiski hea koostöölepinguga võimalikult palju meiepoolseid riske ära maandada.
Koostöö selle mittetulundusühinguga kestis paar aastat. Siis hakkas koostööpartnerilt tulema nurinat, miks me nii vähe annetame. Näiteks võtaksid nad meeleldi vastu ka aegunud liha. Säilivusaja ületanud liha Toiduseadus ning selle rakendusaktid siiski inimtoiduna ringlusesse lasta ei luba. Selle peale arvas meie koostööpartner, et me võiks seda ju salaja ära anda. Minu tööandja teadlikult kindlasti ühtegi seadust rikkuma ei hakka. Eriti toiduohutust puudutavaid. Ka olime alustanud koostööd Toidupangaga, mis meie esimesel koostööpartneril harja punaseks ajas. Tundub, et ka heategevuspõllul oli konkurents tihe. Need märgid lülitasid ohutule põlema ning sisejuurdlus hakkas asja uurima. Ilmnes, et meie koostööpartner on mitmel viisil sahkerdanud. Esiteks ei andnud nad tooteid edasi mitte sellele sihtgrupile, kellele algselt kokku lepiti, tekkis kahtlus, et annetustest saavad nad majanduslikku kasu ja mis minu jaoks kõige hullem: nad käitlesid meie annetatud toitu viisil, mis võis selle tarbijale ohtlikuks muuta. Siiani keegi sellise toidu söömisest haiglasse sattunud õnneks ei olnud. Kui midagi sellist oleks juhtunud, oleks nii meediatorm kui vastutus seaduse eest osaliselt ka meie kui annetaja kanda olnud. Lõpetasime selle mittetulundusühinguga koostöö ja laiendasime selle võrra Toidupangale minevate annetuste mahtu. Meie esimene partner pidas ennast sellest kuuldes väga halvasti üleval. Nii mina, kui meie kommunikatsioonispetsialist saime pikad agressiivsed telefonikõned, kus saime teada, millised südametud elajad me oleme ning et me tõelisest elust midagi ei tea. Ettevõtte tegevjuht ja maretingidirektor said aga kirjad selle kohta, kui ebakompetentsed alluvad neil on. Kuna sellest kõigest midagi kasu ei olnud, läks meie endine koostööpartner Veterinaar- ja Toiduametisse jutuga, kuidas nad on mu tööandja teadmisel meilt saanud aegunud liha ja et meie lubavat neil sellega siis seaduse nõuetele mittevastavaid tegevusi teha. Otse öeldes valetas ja kitus. Selline oli palk meie kaheaastase heategevuse eest.
Kuna tegu oli räigete väidetavate rikkumistega, telliti mind Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori juurde vaibale. Rääkisin asja ära. Kuna meie omalt poolt olime kõik siiski õigesti ja seaduse nõuetele vastavalt teinud, siis probleeme ei tekkinud ja menetlust ei alustatud. Jäime pärast veel filosofeerima toidu ära viskamise ja heategevuse teemadel. Kurtsin omalt poolt, et seadusandlus reguleerib seda teemat liiga kitsalt ja nii jääb annetajale väga palju riske kanda. Olukorda parandaks mõni Veterinaar- ja Toiduameti juhendmaterjal, mis halli tsooni kitsendaks ning annaks ettevõtjale suurema kindluse, et ta kohtus süüdi ei jää, kui abivajaja annetatud toote tarbimisest väidetavalt toidumürgistuse on saanud. Hollandis on selliseid juhendmaterjale sealsed ametid näiteks koostanud. Eestis seda kahjuks teha ei ole soovitud.
Nii on endiselt toidukäitlejale tunduvalt ohutum ja odavam aeguma hakkav toit heategevuseks andmise asemel jäätmekonteinerisse viia. Ka ei kata heategevusorganisatsioonide võrk tervet Eestit. Eriti just äärealade puhul tekib olukord, kus näiteks Toidupangal ei tasu annetuste kokku korjamine end ära - transpordikulu läheb suhtes saadava toidu väärtusega liiga suureks. Toidu annetamise puhul on natuke ebaõiglaselt reguleeritud käibemaksuteema. Kui muidu saab sisendkäibemaksu riigilt tagasi, siis sisse ostetud toodete heategevuseks andmisel mitte.
Meie hea koostöö Toidupangaga siiski õnneks jätkub ja kasvab.
2015/01/19
Minu sõber Swedbank
Halba reklaami või avalikku tähelepanu ei olevat olemas, aga Swedbank on viimasel ajal tõestanud, et on ikka küll. Enne jõule puhkes meedias torm, kui Swedbank oma kliente teavitas, et on teinud annetuse Luukase fondile, kes omakorda oli andnud rahalise preemia Varro Vooglaiu sihtasutusele, kelle radikaalsed vaated samasooliste inimeste suhetele natuke vähem konservatiivseid inimesi kõvasti ärritanud on. Pahameeletormi puhkedes küsis Swed annetuse tagasi. Kui annetust tehes oli ta välja vihastanud oma Varro Vooglaiu vaadete vastased kliendid, siis raha tagasi nõudmine ärritas nüüd üles ka neid vaateid pooldavad inimesed. Lisaks tekitas selline tuulelipuna käitumine hämmingut ka nendes klientides, kellel homoteemast muidu võrdlemisi ükskõik on, aga kes ettevõttelt, mille hoolde nad oma raha usaldanud on, siiski pisut sirgjoonelisemat käitumist ja stabiilsust oodanud oleks.
Peale seda ilmus pressi üks õnnetu pere, kelle kinnisvara Swed finantskohustuste mittetäitmise pärast tahtis sundmüüki panna ja lõpuks ikka ei pannud. Olgu see tõde ja õigus seal loos, kus ta on, aga ega see eriti usaldust ei tekita, et pank inimeste vara ja kodusid puudutavaid otsuseid meedia survel nii kergekäeliselt valmis üht või teistpidi ümber on tegema. Ka erinevatest kommentaariumitest loetu ning isiklikust tutvusringkonnast kuuldu põhjal on millegi pärast jäänud mulje, et Swedbank on endale teistest finantsasutustest enam rahaahne kolli maine külge korjanud.
Eks igal lool on olenevalt rääkijast muidugi olemas ka teine versioon. Töötan ise ettevõttes, mille esindaja halvasti sõnastatud lausest aastaid tagasi konkurentide kaasabil meedias suur skandaal üles tõmmati. Tegu ei olnud õnneks minu sõnade või vastutusvaldkonnaga, aga selle juhtumi tagajärgi sööme kolleegidega siiani. Ka on mu tööelus olnud aegu, kus meie pressiesindaja mu kabineti ust mitu korda päevas kulutab ja tean seetõttu väga hästi, millise ümbersünni ajalehele antud kommentaar lõpuks artiklis teha võib.
Minu suhe Swedbankiga algas, kui püsiva töökohata vaese üliõpilasena nende noortele suunatud kliendiprogrammiga liitusin. Vahepeal olen kooli kõrvalt öösiti ja nädalavahetustel tööd teinud ning paar hullu ülemust diplomaatiliselt ära talunud. Nii on minust tudengiroti asemel saanud kuldklient ja laenuori. Umbes selline vist Swedi omaaegse noorte kliendiprogrammi siht ka oli, niiet minu näite põhjal on see projekt ideekohaselt realiseerunud. Siiani olen Swedbankist saanud kõik, mis ma tahtnud olen ja otseselt pole nagu väga valjuks nurinaks põhjust. Siiski on ka minu ja Swedi vahel nii mõnigi kummaline seik ja pisut veidrat suhtlust ette tulnud.
Esiteks muidugi krediitkaardid. Nende süsteem vist kalkuleerib automaatseid krediitkaardilimiidi pakkumisi olenevalt kliendi arveldusarvelt läbi käivatest summadest. Näiteks siis, kui rasedus- ja sünnituspuhkusele minnes riik korraga pea viie kuu palga mulle kontole kandis, oli üsna varsti mu postkastis väga uhke krediitkaardi pakkumine. Teine kord juhtus sama, kui olin just kodulaenu kätte saanud. Enne kinnisvara ostmist käib ka see raha hetkeks kliendi arvelt läbi. Ka siis saatis Swed mulle päris hea limiidiga krediitkaardi pakkumise, kuigi raha minu kontol, mille põhjal nad pakkumise tegid, oli tegelikult samast pangast laenatud.
Krediitkaart on mul muidu kenasti olemas. Sellega on hea internetis asju osta või hotelle broneerida. Kuna liigun tööasjus ja ka eralõbuna tihti väljaspool Eestit, on hea, kui krediitkaart igaks juhuks kotis on. Ka lähiriikides. Mitu aastat tagasi olime autoreisil Põhja-Soomes ülalpool polaarjoont. Proovisime tanklas erinevate kaartidega maksta, aga mitte ükski ei läinud läbi. Asi hakkas natuke nutuseks minema, sest kütus oli juba paagis. Tõmbasin lõpuks oma krediitkaardi välja. Selle peale lõi tanklatöötaja särama, et "ulkomainen Visa" ja kõik sai korda. Ilma Visa'ta oleks me seal vist veel pikalt autosid pesnud. Sellest alates kipun Visat eelistama. Päris pikalt oli mul lisaks Visale ka MaterCard, aga kuna piisas ka ühest krediitkaardist, siis loobusin viimasest.
Ühel hetkel hakkas mu Visa aeguma. Internetipank pakkus võimalust kaart automaatselt uuendada, see postiga koju saata ja turvalisuskaalutlustel siis võrgus aktiveerida. Väga mugav! Tellisin uue kaardi ära ja mõned päevad hiljem leidsin postkastist, et vana Visa asemel oli mulle MasterCard saadetud. Pärisin pangast aru ja sain sellise vastuse:
"Tänan Teid uue krediitkaardiga seoses tekkinud küsimuse eest, ning palun vabandust vastuse viibimise pärast.
Alates 2012. aastast on MasterCard meie peamine partner ning sellega kaasnev tihedam koostöö annab paremad võimalused kaardisüsteemide arendamiseks tulevikus. MasterCard ja Visa on võrdselt tugevad brändid ning mõlemad kaardiorganisatsioonid pakuvad kvaliteetset teenust. Seetõttu aktsepteeritakse neid üle maailma ning kasutamisvõimalused on üldjoontes sarnased nii kauplustes kui ka internetis tasudes.
Eestis ei ole vahet, millise kaardiorganisatsiooni kaardiga maksate, kuid teistes riikides võib esineda väikeseid erinevusi. Seetõttu soovitame enne reisile minekut alati kontrollida, kas kaardiga saab sihtkohariigis sularaha välja võtta. Üldjuhul kehtib reegel, et kui reisi sihtkohas on olemas MasterCard/Maestro pangakaarte aktsepteerivad sularaha automaadid, siis saab sealsetes poodides ka pangakaardiga oma ostude eest tasuda.
Nimekirjaga saab tutvuda MasterCardi lehel http://www.mastercard.com/global/atmlocations/index.html.
Juhul kui eelistate Visa kaardiorganisatsiooni brändi või Teie sihtkoha riikides aktsepteeritakse paremini just neid kaarte, siis on võimalik tellida uus kaart. Selleks piisab kui helistate Nõustamiskeskuse kuldklienditoe numbril 1517 või saadate oma soovi pangateatega. Pangateatesse palun kindlasti märkida, kuhu kontorisse soovite uuele kaardile järele minna. Kontorite asukohad ja lahtiolekuajad leiate internetipanga valikust "erakliendi avaleht > pangakanalid ja -kontaktid."
Ainus, mis mulle selles vastuses meeldis, oli ausus. See on kena, et Swed otse tunnistas, et neil nüüd MasterCardiga diil tehtud on ja selle pärast nad enam hea meelega Visasid ei väljasta. Mis mulle ei meeldinud on see, et mulle teist toodet ilma minult küsimata kaela määritakse. Oleks nad enne Visa Masteriga asendamist mult luba küsinud, oleks isegi äkki kaardivahetust kaalunud. Nüüd nõudsin küll oma Visa tagasi. Sain ka, aga kui MasterCard mulle kenasti koju saadeti, siis Visale tuli panka omal jalal järele minna.
Swedbankist on pärit minu parim klienditeeninduskogemus. Kui olime endale uue kodu välja valinud, saatsin laenutaotluse kolme panka. Kõige kiirema pakkumise tegi Swedbank, mõned päevad hiljem pakkus umbes samadel tingimustel laenu ka teine pank. Kolmas isegi ei reageerinud taotlusele. Kuna Swed oli kiireim ning suhtlus sealse halduriga ääretult meeldiv, eelistasin muidugi seda. Laenuotsusega oli meil kiire, sest objekti osta soovijatest oli notari ukse taga sõna otseses mõttes järjekord. Swedis juhtus mul sel ajal kliendihalduriks olema ääretult sümpaatne ja pädev naisterahvas. Laenutaotlust tehes teadsin ainult seda, et soovin kindlasti võrdsete põhiosadega laenumaksete, mitte annuiteetgraafikut, sissemaksuks on olemas panga soovitud 30% asemel 20% ning lisatagatist kasutada ei soovi. Kaastaotlejat ma ei kasutanud ja laenusumma oli selline, et võrdsete põhiosadega laenumakse puhul oleks kuumakse moodustanud minu sissetulekutest suurema osa, kui pangal üldiselt laenu andmise tingimuseks on. Annuiteet tagasimaksete graafiku puhul oleks esialgu kuumakse madalam olnud, aga kokkuvõttes oleksin intressidena pangale rohkem maksnud. Haldur arvas, et kui ma kindlasti annuiteetlaenu ei taha, siis ta ikkagi arvestab seda ning pakkus ka ühte Kredexi käendusega analoogilist Swedpanki teenust liiga väikese omaosaluse korvamiseks.
Minu laenukõlbulikust hinnates oli ta seejuures ka vajalikke isikliku sisuga küsimusi küsides väga diskreetne. Näiteks finantseerisin kolmandiku sissemaksest oma säästude arvelt, ülejäänu andis mees, kes ei olnud kaastaotleja, ka ei läinud ostetav kinnisvara kaasomandisse. Loomulikult tekkis pangal küsimus, kas mehelt tulev raha on legaalne ja kas mees ikka on nõus seda niimoodi andma. Ka uuris ta, kas minu ülalpeetav laps on mu mehe oma, miks mu kontolt on näha igakuiseid võrdlemisi suuri makseid eraisikule (tegu oli tasuga mu lapse hoidjale) ja palju teisi vajalikke, kui üsna tundliku loomuga küsimusi. Halduriga suheldes ei tekkinud mul kordagi tunnet, et ta mu elus põhjendamatult surgiks, tema töö oli kiire ja vastused pädevad. Ka ei olnud ta suhtluses liiga pealetükkiv, kuid samas mitte ka eestlaslikult külm. No superteenindus! Ma ei saa aru, miks Swed mu haldurit oma pressiesindajana ei kasuta. Sõnavõtud meedias kukuks kindlasti ladusamad ja paremad välja, kui viimase aja käkid.
Laenulepingu allkirjastamisest on möödas kaks aastat ja kaks kuud. Selle aja jooksul on mu kliendihaldur vähemalt kaks korda vahetunud. Laenusumma oli sissetulekutega võrreldes selline, et Swed võis minus näha enese lõhkilaenaja riski. Sõidan juba seitse aastat samade rulluiskudega ja sõidan nendega tihti, õmblesin lapsele marlimähkmed ja kuna ta hammaste tulekut sööstkõhtisusega tähistas, on ka neid päris palju kasutada saanud. Pesu pesen öise ja ahju pürolüüsin nädalavahetuse odava elektriga. Nii ongi lõhki laenamise asemel hoopis säästud kogunema hakanud. Summa oli kasvanud selliseks, et niisama seismas pole seda enam mõistlik hoida. Aktsiatesse investeerijat minust ei ole. Teen küll vahet EBITil ja marginaalil ning tunnen makromajanduse aluseid, kuid börsimängudeks on seda vähe. Aktsiaid ostes läheks osa sääste arvatavasti koolirahaks ja seda ma ei taha. Ostaksin hea meelega osaluse mõnes Eesti väikeettevõttes, mis tegutseks mulle tuttavas valdkonnas, et saaks sinna lisaks rahale ka pisut know-how'd panna, kuid mille enamusosalus ja juhtimine ikkagi kellegi teise käes oleks. Sellist ma leidnud ei ole ja nii ei oska ma oma seisva rahaga midagi tarka teha.
Kuigi Euribor on maas ja laenuraha odav, mõtlesin, et maksan säästudest siis vähemalt jupi eluasemelaenu tagasi. Et ennetähtaegselt tagastatavalt summalt mitte pangale intresse maksta, tuleb sellest pangale kolm kuud ette teatada. Tegin oktoobris vastava avalduse internetipangas ära. Sain vastuseks, et kiri on edasi suunatud minu laenuhaldurile. Haldur ei reageerinud. Teema oleks nagu pisut õhku rippuma jäänud. Siiski ei hakanud ma haldurile eraldi närvidele käima, ka mu taotlus on nõuetekohane või mitte. Natuke hiljem sain haldurilt hoopis teisel teemal kirja:
"Tuletame meelde, et Teie laenulepingu nr 12-xxxxxx-EL järgi arvestatakse laenult makstavat intressi Swedbanki eluasemelaenu baasintressimäära ja sellele lisanduva intressimarginaali põhjal.
Vastavalt lepingu tingimustele on Swedbankil õigus iga kahe aasta tagant lepingujärgset intressimarginaali muuta.
Arvestades Teie maksekohustuste täitmise korrektsust, jääb Teie lepingu suhtes kehtima senine marginaal.
Meeldivat koostööd soovides
Xxxx Xxxxxx
Swedbanki erakliendihaldur"
Mu eluasemelaenu leping ei ole minu jaoks just kõige soodsam. Lisaks sellele, et seal on see totter punkt, et pank võib iga paari aasta järel mu riskimarginaali oma suva järi muuta, on ka hüpoteegiseadmise tingimused nagu nad on. Samas kui ma soovin panga raha kasutada, tuleb mul ka panga reeglite järgi mängida. Arusaadav, et nagu kasiinodes ja baarides võidab maja alati, peab ka panga pidamisel mõtet olema.
Halduri kirja lugedes jäi mul korraks ikkagi suu lahti. Minu laenu riskimarginaal on 0,3. 30-aastase tagasimaksega laenu puhul on see üpris kõrge. Kuna kaks aastat tagasi võisin panga silmis suure laenusumma tõttu riskantne taotleja olla, oli see 0,3 muidugi põhjendatud. Praegusel hetkel peaks olema selge, et ma laenu kenasti maksta suudan ning seda isegi kokkulepitust kiiremini tagastada tahan. Seda oleks vist muidugi palju eeldada, et pank mul automaatselt riskimarginaali alandaks, aga sellises sõnastuses jätab kiri küll mulje, nagu oleks mul põhjust hoopis tänulik olla, et nad seda üldse tõstma ei hakka.
Laupäeval oleks pidanud olema see päev, kui Swed vastavalt taotlusele mu arvelt kodulaenu ennetähtaegseks tagastamiseks raha võtab. Praeguseks hetkeks hakkab mööda saama juba nädalavahetusele järgnev esimene pangapäev, aga raha on kontol endiselt alles. Ootan igaks juhuks südaöö ära ja siis uurin haldurilt, mis siis nüüd lahti on, et Swedbank mu raha ei taha. Isegi kui mitte midagi asjalikku, siis mõnda PR-pärlit võiks kõike eelnevat arvestades Swedi vastusest vast ikka loota.
Peale seda ilmus pressi üks õnnetu pere, kelle kinnisvara Swed finantskohustuste mittetäitmise pärast tahtis sundmüüki panna ja lõpuks ikka ei pannud. Olgu see tõde ja õigus seal loos, kus ta on, aga ega see eriti usaldust ei tekita, et pank inimeste vara ja kodusid puudutavaid otsuseid meedia survel nii kergekäeliselt valmis üht või teistpidi ümber on tegema. Ka erinevatest kommentaariumitest loetu ning isiklikust tutvusringkonnast kuuldu põhjal on millegi pärast jäänud mulje, et Swedbank on endale teistest finantsasutustest enam rahaahne kolli maine külge korjanud.
Eks igal lool on olenevalt rääkijast muidugi olemas ka teine versioon. Töötan ise ettevõttes, mille esindaja halvasti sõnastatud lausest aastaid tagasi konkurentide kaasabil meedias suur skandaal üles tõmmati. Tegu ei olnud õnneks minu sõnade või vastutusvaldkonnaga, aga selle juhtumi tagajärgi sööme kolleegidega siiani. Ka on mu tööelus olnud aegu, kus meie pressiesindaja mu kabineti ust mitu korda päevas kulutab ja tean seetõttu väga hästi, millise ümbersünni ajalehele antud kommentaar lõpuks artiklis teha võib.
Minu suhe Swedbankiga algas, kui püsiva töökohata vaese üliõpilasena nende noortele suunatud kliendiprogrammiga liitusin. Vahepeal olen kooli kõrvalt öösiti ja nädalavahetustel tööd teinud ning paar hullu ülemust diplomaatiliselt ära talunud. Nii on minust tudengiroti asemel saanud kuldklient ja laenuori. Umbes selline vist Swedi omaaegse noorte kliendiprogrammi siht ka oli, niiet minu näite põhjal on see projekt ideekohaselt realiseerunud. Siiani olen Swedbankist saanud kõik, mis ma tahtnud olen ja otseselt pole nagu väga valjuks nurinaks põhjust. Siiski on ka minu ja Swedi vahel nii mõnigi kummaline seik ja pisut veidrat suhtlust ette tulnud.
Esiteks muidugi krediitkaardid. Nende süsteem vist kalkuleerib automaatseid krediitkaardilimiidi pakkumisi olenevalt kliendi arveldusarvelt läbi käivatest summadest. Näiteks siis, kui rasedus- ja sünnituspuhkusele minnes riik korraga pea viie kuu palga mulle kontole kandis, oli üsna varsti mu postkastis väga uhke krediitkaardi pakkumine. Teine kord juhtus sama, kui olin just kodulaenu kätte saanud. Enne kinnisvara ostmist käib ka see raha hetkeks kliendi arvelt läbi. Ka siis saatis Swed mulle päris hea limiidiga krediitkaardi pakkumise, kuigi raha minu kontol, mille põhjal nad pakkumise tegid, oli tegelikult samast pangast laenatud.
Krediitkaart on mul muidu kenasti olemas. Sellega on hea internetis asju osta või hotelle broneerida. Kuna liigun tööasjus ja ka eralõbuna tihti väljaspool Eestit, on hea, kui krediitkaart igaks juhuks kotis on. Ka lähiriikides. Mitu aastat tagasi olime autoreisil Põhja-Soomes ülalpool polaarjoont. Proovisime tanklas erinevate kaartidega maksta, aga mitte ükski ei läinud läbi. Asi hakkas natuke nutuseks minema, sest kütus oli juba paagis. Tõmbasin lõpuks oma krediitkaardi välja. Selle peale lõi tanklatöötaja särama, et "ulkomainen Visa" ja kõik sai korda. Ilma Visa'ta oleks me seal vist veel pikalt autosid pesnud. Sellest alates kipun Visat eelistama. Päris pikalt oli mul lisaks Visale ka MaterCard, aga kuna piisas ka ühest krediitkaardist, siis loobusin viimasest.
Ühel hetkel hakkas mu Visa aeguma. Internetipank pakkus võimalust kaart automaatselt uuendada, see postiga koju saata ja turvalisuskaalutlustel siis võrgus aktiveerida. Väga mugav! Tellisin uue kaardi ära ja mõned päevad hiljem leidsin postkastist, et vana Visa asemel oli mulle MasterCard saadetud. Pärisin pangast aru ja sain sellise vastuse:
"Tänan Teid uue krediitkaardiga seoses tekkinud küsimuse eest, ning palun vabandust vastuse viibimise pärast.
Alates 2012. aastast on MasterCard meie peamine partner ning sellega kaasnev tihedam koostöö annab paremad võimalused kaardisüsteemide arendamiseks tulevikus. MasterCard ja Visa on võrdselt tugevad brändid ning mõlemad kaardiorganisatsioonid pakuvad kvaliteetset teenust. Seetõttu aktsepteeritakse neid üle maailma ning kasutamisvõimalused on üldjoontes sarnased nii kauplustes kui ka internetis tasudes.
Eestis ei ole vahet, millise kaardiorganisatsiooni kaardiga maksate, kuid teistes riikides võib esineda väikeseid erinevusi. Seetõttu soovitame enne reisile minekut alati kontrollida, kas kaardiga saab sihtkohariigis sularaha välja võtta. Üldjuhul kehtib reegel, et kui reisi sihtkohas on olemas MasterCard/Maestro pangakaarte aktsepteerivad sularaha automaadid, siis saab sealsetes poodides ka pangakaardiga oma ostude eest tasuda.
Nimekirjaga saab tutvuda MasterCardi lehel http://www.mastercard.com/global/atmlocations/index.html.
Juhul kui eelistate Visa kaardiorganisatsiooni brändi või Teie sihtkoha riikides aktsepteeritakse paremini just neid kaarte, siis on võimalik tellida uus kaart. Selleks piisab kui helistate Nõustamiskeskuse kuldklienditoe numbril 1517 või saadate oma soovi pangateatega. Pangateatesse palun kindlasti märkida, kuhu kontorisse soovite uuele kaardile järele minna. Kontorite asukohad ja lahtiolekuajad leiate internetipanga valikust "erakliendi avaleht > pangakanalid ja -kontaktid."
Ainus, mis mulle selles vastuses meeldis, oli ausus. See on kena, et Swed otse tunnistas, et neil nüüd MasterCardiga diil tehtud on ja selle pärast nad enam hea meelega Visasid ei väljasta. Mis mulle ei meeldinud on see, et mulle teist toodet ilma minult küsimata kaela määritakse. Oleks nad enne Visa Masteriga asendamist mult luba küsinud, oleks isegi äkki kaardivahetust kaalunud. Nüüd nõudsin küll oma Visa tagasi. Sain ka, aga kui MasterCard mulle kenasti koju saadeti, siis Visale tuli panka omal jalal järele minna.
Swedbankist on pärit minu parim klienditeeninduskogemus. Kui olime endale uue kodu välja valinud, saatsin laenutaotluse kolme panka. Kõige kiirema pakkumise tegi Swedbank, mõned päevad hiljem pakkus umbes samadel tingimustel laenu ka teine pank. Kolmas isegi ei reageerinud taotlusele. Kuna Swed oli kiireim ning suhtlus sealse halduriga ääretult meeldiv, eelistasin muidugi seda. Laenuotsusega oli meil kiire, sest objekti osta soovijatest oli notari ukse taga sõna otseses mõttes järjekord. Swedis juhtus mul sel ajal kliendihalduriks olema ääretult sümpaatne ja pädev naisterahvas. Laenutaotlust tehes teadsin ainult seda, et soovin kindlasti võrdsete põhiosadega laenumaksete, mitte annuiteetgraafikut, sissemaksuks on olemas panga soovitud 30% asemel 20% ning lisatagatist kasutada ei soovi. Kaastaotlejat ma ei kasutanud ja laenusumma oli selline, et võrdsete põhiosadega laenumakse puhul oleks kuumakse moodustanud minu sissetulekutest suurema osa, kui pangal üldiselt laenu andmise tingimuseks on. Annuiteet tagasimaksete graafiku puhul oleks esialgu kuumakse madalam olnud, aga kokkuvõttes oleksin intressidena pangale rohkem maksnud. Haldur arvas, et kui ma kindlasti annuiteetlaenu ei taha, siis ta ikkagi arvestab seda ning pakkus ka ühte Kredexi käendusega analoogilist Swedpanki teenust liiga väikese omaosaluse korvamiseks.
Minu laenukõlbulikust hinnates oli ta seejuures ka vajalikke isikliku sisuga küsimusi küsides väga diskreetne. Näiteks finantseerisin kolmandiku sissemaksest oma säästude arvelt, ülejäänu andis mees, kes ei olnud kaastaotleja, ka ei läinud ostetav kinnisvara kaasomandisse. Loomulikult tekkis pangal küsimus, kas mehelt tulev raha on legaalne ja kas mees ikka on nõus seda niimoodi andma. Ka uuris ta, kas minu ülalpeetav laps on mu mehe oma, miks mu kontolt on näha igakuiseid võrdlemisi suuri makseid eraisikule (tegu oli tasuga mu lapse hoidjale) ja palju teisi vajalikke, kui üsna tundliku loomuga küsimusi. Halduriga suheldes ei tekkinud mul kordagi tunnet, et ta mu elus põhjendamatult surgiks, tema töö oli kiire ja vastused pädevad. Ka ei olnud ta suhtluses liiga pealetükkiv, kuid samas mitte ka eestlaslikult külm. No superteenindus! Ma ei saa aru, miks Swed mu haldurit oma pressiesindajana ei kasuta. Sõnavõtud meedias kukuks kindlasti ladusamad ja paremad välja, kui viimase aja käkid.
Laenulepingu allkirjastamisest on möödas kaks aastat ja kaks kuud. Selle aja jooksul on mu kliendihaldur vähemalt kaks korda vahetunud. Laenusumma oli sissetulekutega võrreldes selline, et Swed võis minus näha enese lõhkilaenaja riski. Sõidan juba seitse aastat samade rulluiskudega ja sõidan nendega tihti, õmblesin lapsele marlimähkmed ja kuna ta hammaste tulekut sööstkõhtisusega tähistas, on ka neid päris palju kasutada saanud. Pesu pesen öise ja ahju pürolüüsin nädalavahetuse odava elektriga. Nii ongi lõhki laenamise asemel hoopis säästud kogunema hakanud. Summa oli kasvanud selliseks, et niisama seismas pole seda enam mõistlik hoida. Aktsiatesse investeerijat minust ei ole. Teen küll vahet EBITil ja marginaalil ning tunnen makromajanduse aluseid, kuid börsimängudeks on seda vähe. Aktsiaid ostes läheks osa sääste arvatavasti koolirahaks ja seda ma ei taha. Ostaksin hea meelega osaluse mõnes Eesti väikeettevõttes, mis tegutseks mulle tuttavas valdkonnas, et saaks sinna lisaks rahale ka pisut know-how'd panna, kuid mille enamusosalus ja juhtimine ikkagi kellegi teise käes oleks. Sellist ma leidnud ei ole ja nii ei oska ma oma seisva rahaga midagi tarka teha.
Kuigi Euribor on maas ja laenuraha odav, mõtlesin, et maksan säästudest siis vähemalt jupi eluasemelaenu tagasi. Et ennetähtaegselt tagastatavalt summalt mitte pangale intresse maksta, tuleb sellest pangale kolm kuud ette teatada. Tegin oktoobris vastava avalduse internetipangas ära. Sain vastuseks, et kiri on edasi suunatud minu laenuhaldurile. Haldur ei reageerinud. Teema oleks nagu pisut õhku rippuma jäänud. Siiski ei hakanud ma haldurile eraldi närvidele käima, ka mu taotlus on nõuetekohane või mitte. Natuke hiljem sain haldurilt hoopis teisel teemal kirja:
"Tuletame meelde, et Teie laenulepingu nr 12-xxxxxx-EL järgi arvestatakse laenult makstavat intressi Swedbanki eluasemelaenu baasintressimäära ja sellele lisanduva intressimarginaali põhjal.
Vastavalt lepingu tingimustele on Swedbankil õigus iga kahe aasta tagant lepingujärgset intressimarginaali muuta.
Arvestades Teie maksekohustuste täitmise korrektsust, jääb Teie lepingu suhtes kehtima senine marginaal.
Meeldivat koostööd soovides
Xxxx Xxxxxx
Swedbanki erakliendihaldur"
Mu eluasemelaenu leping ei ole minu jaoks just kõige soodsam. Lisaks sellele, et seal on see totter punkt, et pank võib iga paari aasta järel mu riskimarginaali oma suva järi muuta, on ka hüpoteegiseadmise tingimused nagu nad on. Samas kui ma soovin panga raha kasutada, tuleb mul ka panga reeglite järgi mängida. Arusaadav, et nagu kasiinodes ja baarides võidab maja alati, peab ka panga pidamisel mõtet olema.
Halduri kirja lugedes jäi mul korraks ikkagi suu lahti. Minu laenu riskimarginaal on 0,3. 30-aastase tagasimaksega laenu puhul on see üpris kõrge. Kuna kaks aastat tagasi võisin panga silmis suure laenusumma tõttu riskantne taotleja olla, oli see 0,3 muidugi põhjendatud. Praegusel hetkel peaks olema selge, et ma laenu kenasti maksta suudan ning seda isegi kokkulepitust kiiremini tagastada tahan. Seda oleks vist muidugi palju eeldada, et pank mul automaatselt riskimarginaali alandaks, aga sellises sõnastuses jätab kiri küll mulje, nagu oleks mul põhjust hoopis tänulik olla, et nad seda üldse tõstma ei hakka.
Laupäeval oleks pidanud olema see päev, kui Swed vastavalt taotlusele mu arvelt kodulaenu ennetähtaegseks tagastamiseks raha võtab. Praeguseks hetkeks hakkab mööda saama juba nädalavahetusele järgnev esimene pangapäev, aga raha on kontol endiselt alles. Ootan igaks juhuks südaöö ära ja siis uurin haldurilt, mis siis nüüd lahti on, et Swedbank mu raha ei taha. Isegi kui mitte midagi asjalikku, siis mõnda PR-pärlit võiks kõike eelnevat arvestades Swedi vastusest vast ikka loota.
2015/01/14
Turvamehed
Jaanuari teisel nädalal ilmus
lehtede esikaanel uudis 4-aastasest poisist, kes end salaja lasteaia õuealalt
välja nihverdas. Poiss leiti paar tundi hiljem mitme kilomeetri kaugusel
lasteaiast. Hakkaja lapsena oli ta jõudnud bussiga mitu peatusevahet sõita,
käia poes ja sealt lahkuda ostukäruga, milles oli mängukaru ning muud
meelepärast kraami. Kommentaariumites puhkes arutelu selle üle, kuidas
on võimalik, et laps lasteaiaõpetaja järelevalve alt niimoodi plehku pääseb.
Laste uskumatult suurt ja kasvatajate vähest arvu aiarühmades omast käest
teades mina selle üle eriti ei imestanud. Sellest ma küll aru ei saa, kuidas on
võimalik 4-aastasel lapsel üksinda poest turvamehe tähelepanu äratamata
kärutäis kaupa ära pätsata.
Kord juhtusin toidukaupluste juhatajatele toiduohutuseteemalist loengut pidama. Tegu oli koolituspäevaga, kus tehti juttu erinevatel poodide jaoks olulistel teemadel. Enne mind oli turvakoolitus. Jõudsin pisut varem kohale ja kuulasin ka sellest loengust pool ära. Parajasti oli teemaks kohv. Kohvi ei tohtivat kunagi, isegi mitte sooduskampaaniate korral, müügisaali euroalusel välja tuua nii, et pakkekile kohvilava ümbert ära ei tirita – muidu on kerge terve alusetäis korraga ära varastada. Enamus juhatajaid muigas kogemuse läbi saadud teadja muiet. Üks kommenteeris, et euroalusega kohvilava saali tõstmisega ei tasuvat üldse riskida. Enne, kui müüja jõuab selle ümbert kile ära tirida, on poe ukse ette tagurdanud juba auto, millest jooksevad välja kolm meest: üks hoiab nii kaua turvatöötajat õhus rippumas, kui teised kaks kohvilava välja tassivad.
Järgmiseks võeti teemaks Annekese šokolaad. Olevat ka üks varaste lemmiktooteid. Selle pärast ei tohi seda kunagi lihtsalt niisama riiulisse panna. Tuleb šokolaadid laduda nagu telliskivid torni nii, et iga järgnev kiht on eelmisega risti, siis ei saavat varas korraga liiga palju šokolaade kaasa haarata. Eriti maias šokolaadivaras tegutsevat Kesk-Eestis. Selle peale tõusis püsti üks sealne juhata ja ütles, et see olevat mõni nädal tagasi vangi pandud. Saali läbis kergendatud ohe.
Koplis olevat viimasel ajal muutunud probleemiks juustu varastavad narkomaanid. Ähvardavad süstlaga ja võtavad. Teatud nimetusi mustal turul kergesti realiseeritavaid alkohole ei tohtivad väikestes poodides korraga üle kahe pudeli riiulisse panna, sest muidu lähevad kaod suureks. Ja paljud teised toredad lood.
Mina muudkui kuulasin ja mõtlesin, et kuidas ma nüüd hakkan juhatajatele selgeks tegema, et väga oluline on selle olelusvõitluse keskel jälgida, et töötajad kassast lahkudes ja enne puu- ja köögiviljaga töö alustamist ikka käed ka ära peseksid.
Kord juhtusin toidukaupluste juhatajatele toiduohutuseteemalist loengut pidama. Tegu oli koolituspäevaga, kus tehti juttu erinevatel poodide jaoks olulistel teemadel. Enne mind oli turvakoolitus. Jõudsin pisut varem kohale ja kuulasin ka sellest loengust pool ära. Parajasti oli teemaks kohv. Kohvi ei tohtivat kunagi, isegi mitte sooduskampaaniate korral, müügisaali euroalusel välja tuua nii, et pakkekile kohvilava ümbert ära ei tirita – muidu on kerge terve alusetäis korraga ära varastada. Enamus juhatajaid muigas kogemuse läbi saadud teadja muiet. Üks kommenteeris, et euroalusega kohvilava saali tõstmisega ei tasuvat üldse riskida. Enne, kui müüja jõuab selle ümbert kile ära tirida, on poe ukse ette tagurdanud juba auto, millest jooksevad välja kolm meest: üks hoiab nii kaua turvatöötajat õhus rippumas, kui teised kaks kohvilava välja tassivad.
Järgmiseks võeti teemaks Annekese šokolaad. Olevat ka üks varaste lemmiktooteid. Selle pärast ei tohi seda kunagi lihtsalt niisama riiulisse panna. Tuleb šokolaadid laduda nagu telliskivid torni nii, et iga järgnev kiht on eelmisega risti, siis ei saavat varas korraga liiga palju šokolaade kaasa haarata. Eriti maias šokolaadivaras tegutsevat Kesk-Eestis. Selle peale tõusis püsti üks sealne juhata ja ütles, et see olevat mõni nädal tagasi vangi pandud. Saali läbis kergendatud ohe.
Koplis olevat viimasel ajal muutunud probleemiks juustu varastavad narkomaanid. Ähvardavad süstlaga ja võtavad. Teatud nimetusi mustal turul kergesti realiseeritavaid alkohole ei tohtivad väikestes poodides korraga üle kahe pudeli riiulisse panna, sest muidu lähevad kaod suureks. Ja paljud teised toredad lood.
Mina muudkui kuulasin ja mõtlesin, et kuidas ma nüüd hakkan juhatajatele selgeks tegema, et väga oluline on selle olelusvõitluse keskel jälgida, et töötajad kassast lahkudes ja enne puu- ja köögiviljaga töö alustamist ikka käed ka ära peseksid.
2015/01/10
Väikesed naabribandiidid
Minu kodutänaval käib vilgas ehitustegevus. Valmimas on kolm eramut, kaks korterelamut ja ühel platsil tundub lihtsalt suvaline sonkimine toimuvat. Üks kortermajadest tuleb meie naaberkrundile minu maja suhtes T-tähe kujuliselt risti. See tähendab, et lisaks olemasolevale naabermajale saab olema veel teine majatäis inimesi, kes mulle oma akendest tagahoovi passima hakkavad. Vahva värk ühesõnaga.
Isegi vastavaid uusaastalubadusi andmata olen viimasel ajal regulaarselt jooksmas käinud. Harva ja vähe, aga ikkagi regulaarselt. Eileõhtusel jooksuringil nii umbes kella kaheksa paiku nägin songisehituse platsilt pimeduse varjus eemale pargitud üle kümne aasta vana kolmese BMW suunas meesterahvast hiilivat. Tal oli kummagi käe otsas poolik kütusekanister sinise diisliga, lehter hambus ja pilk hirmust vilamas. Tõenäoliselt mõni selle objekti töölistest ja kütus mõne ehitusmasina paagist. Olin korraga peale sattunud kahele või isegi kolmele kuriteole: sinine erimärgistatud kütus on maksusoodustusega ning mõeldud rangelt põllumajandustehnika ja kalanduslaevade, mitte ehitusmasinate jaoks, ka ei tohi seda kasutada sõiduautodes ja pekki küll, mis komme see on tööandja tagant varastada.
Paneb muigama. Selle vähese, mida praeguste kütusehindade juures ehitusmasinate omanik maksusoodustusega kütte ebaseaduslikust kasutamisest võidab, varastavad ta oma töötajad tagasi. Lisaks tuuseldavad ehitusplatsi nii üles, et siga ka ei söö pärast.
Isegi vastavaid uusaastalubadusi andmata olen viimasel ajal regulaarselt jooksmas käinud. Harva ja vähe, aga ikkagi regulaarselt. Eileõhtusel jooksuringil nii umbes kella kaheksa paiku nägin songisehituse platsilt pimeduse varjus eemale pargitud üle kümne aasta vana kolmese BMW suunas meesterahvast hiilivat. Tal oli kummagi käe otsas poolik kütusekanister sinise diisliga, lehter hambus ja pilk hirmust vilamas. Tõenäoliselt mõni selle objekti töölistest ja kütus mõne ehitusmasina paagist. Olin korraga peale sattunud kahele või isegi kolmele kuriteole: sinine erimärgistatud kütus on maksusoodustusega ning mõeldud rangelt põllumajandustehnika ja kalanduslaevade, mitte ehitusmasinate jaoks, ka ei tohi seda kasutada sõiduautodes ja pekki küll, mis komme see on tööandja tagant varastada.
Paneb muigama. Selle vähese, mida praeguste kütusehindade juures ehitusmasinate omanik maksusoodustusega kütte ebaseaduslikust kasutamisest võidab, varastavad ta oma töötajad tagasi. Lisaks tuuseldavad ehitusplatsi nii üles, et siga ka ei söö pärast.
2015/01/05
Kuidas ma oma autot jalutasin
Küll on hea, et on olemas blogi, kus saab oma meelepaha meest ja lapsi säästes välja elada.
Emana pean ma otse loomulikult oma täitumata unistusi lastele peale suruma. Nii õppiski mu vanem laps enne rulluisutama, kui kaherattalisega sõitma. Kuigi tänu soojale talvele saime viimati rulluisud alla vist isegi alles kuu tagasi, on jalatallad siiski vaikselt sügelema hakanud. Mulle oli silma jäänud reklaam, et meie alevi lastekeskuses olevat kunstkattega uisuplats. Nende internetilehekülg kinnitas fakti. Kogemus näitab, et iga kord, kui võtan ette spetsiaalse käigu mõnda kohta, kus ma tavapäraselt ei liigu, ripub selle uksel silt "Iga kvartali viimasel täiskuuesmaspäeval sulgeme 16:40" vmt sisuga. Mina juhtun sinna ukse taha just ühel sellisel esmaspäeval kell 16:41. Igaks juhuks helistasin lastekeskusesse ja uurisin, kas uisusaal täna lahti on. Pidi olema küll. Kaks tundi kaks eurot. Küsisin, kas oma uiskudele ka platsile lubatakse. Ei lubatavat, aga uisulaenutus on juba hinna sees. Tänasin ja soovisime nägemist.
20 minutit hiljem tervitas mind leti tagant sama hääl, mis enne telefonist. Ütlesin, et täiskasvanu ja 5-aastane uisutama. Teenindaja hakkas mult juba nelja eurot sisse kasseerima, aga siis arvas, et läheb vaatab igaks juhuks, mis olukord uisuväljakul on. Tuli tagasi ja teatas, et plats on värskelt õlitatud ja sõita saab homme hommikul. Ma nii kauaks ootama jääda küll ei tahtnud. Laps konstateeris fakti, et ju tädi valetas enne telefonis ja sõitsime koju tagasi. Ring tuli täpselt nii pikk, et hoolimata vahepealsest lühikesest peatusest jõudis automootor just selleks ajaks soojaks minna, kui koduväravast tagasi sisse sõitsime. Vähemalt sai auto end liigutada. Ma pole seda juba oma nädala aega käima pannud ja miinuskraadidega ei tee vist paha vahel masinale soe sisse lasta.
Emana pean ma otse loomulikult oma täitumata unistusi lastele peale suruma. Nii õppiski mu vanem laps enne rulluisutama, kui kaherattalisega sõitma. Kuigi tänu soojale talvele saime viimati rulluisud alla vist isegi alles kuu tagasi, on jalatallad siiski vaikselt sügelema hakanud. Mulle oli silma jäänud reklaam, et meie alevi lastekeskuses olevat kunstkattega uisuplats. Nende internetilehekülg kinnitas fakti. Kogemus näitab, et iga kord, kui võtan ette spetsiaalse käigu mõnda kohta, kus ma tavapäraselt ei liigu, ripub selle uksel silt "Iga kvartali viimasel täiskuuesmaspäeval sulgeme 16:40" vmt sisuga. Mina juhtun sinna ukse taha just ühel sellisel esmaspäeval kell 16:41. Igaks juhuks helistasin lastekeskusesse ja uurisin, kas uisusaal täna lahti on. Pidi olema küll. Kaks tundi kaks eurot. Küsisin, kas oma uiskudele ka platsile lubatakse. Ei lubatavat, aga uisulaenutus on juba hinna sees. Tänasin ja soovisime nägemist.
20 minutit hiljem tervitas mind leti tagant sama hääl, mis enne telefonist. Ütlesin, et täiskasvanu ja 5-aastane uisutama. Teenindaja hakkas mult juba nelja eurot sisse kasseerima, aga siis arvas, et läheb vaatab igaks juhuks, mis olukord uisuväljakul on. Tuli tagasi ja teatas, et plats on värskelt õlitatud ja sõita saab homme hommikul. Ma nii kauaks ootama jääda küll ei tahtnud. Laps konstateeris fakti, et ju tädi valetas enne telefonis ja sõitsime koju tagasi. Ring tuli täpselt nii pikk, et hoolimata vahepealsest lühikesest peatusest jõudis automootor just selleks ajaks soojaks minna, kui koduväravast tagasi sisse sõitsime. Vähemalt sai auto end liigutada. Ma pole seda juba oma nädala aega käima pannud ja miinuskraadidega ei tee vist paha vahel masinale soe sisse lasta.
2015/01/02
Uus velo ja vanad asjad
Uus aasta on alanud umbes täpselt sama moodi nagu kogu eelmine kulges - rahulikult. Nüüd, kus õuest kõik suure pinna ja väikese kaaluga kinnitamata esemed kokku on korjatud ja tehtud panused, millised naabrite terrassidel olevad asjad ilmateenistuse poolt täna ööseks lubatud supertornaados lendu võiksid minna, ei olegi midagi asjalikumat peale mehe suunas kirumise kirja panna. Nagunii olen siiani iga kord pettuma pidanud, kui ma oma lootused seoses hüdro-müdroloogide poolt lubatud ekstreemsustega liialt üles kütnud olen.
Ma pean ütlema, et ka minu mehes on vist ilmaennustaja kaduma läinud. Täna õhtul lubas ta näiteks mu uut ratast kokku laduma minna, nüüd istub aga hoopis teleka ees. Uus ratas (süsinikraamiga!) on mul juba suve lõpust saadik soolas olnud. Õigupoolest pole ma spordivarustuse ega liikumisvahendite suhtes kuigi nõudlik ja oleks vabalt võinud vanaga edasi sõita, aga kui korra juba lubatud on, siis väike ootusärevus on vaikselt tekkima hakanud küll. Lisaks on vanal käiguvahetaja täiesti läbi. Igal teisel korral, kui ma sõitu lõpetades käike keskele kokku vahetan, tuleb kett maha. Kui ma seda mehele kurtsin, siis ohkas tema vaid, et kass, millal sa ükskord oma asjade eest hoolitsema õpid. Halloo!!! Kui ma ratta eest ei hoolitseks, siis ei hakkaks ma ka iga kord enne ratta seisma panemist käike maha kerima, eks ole. Rääkimata sellest, et enne minu tagumiku alla jõudmist on see ratas olnud kahe inimese kasutada, kellest esimene sellega Eesti Meistrivõistlusteks treenis ja need ka võitis ning teine suurema au ja hiilguseta sellega tuhandeid kilomeetreid läbis, mille hulka vähemalt kaks Tartu Rattamaratoni jäi. Kui velol jupid peale seda tuumasõda lõpuks lagunema hakkavad, siis on loomulikult süüdi see kolmest omanikust, kes sellega kõige vähem sõitnud on. Mu mehel on üldse veider arusaam, et kõik asjad alates sokkidest kuni sülearvuti adapterini peaks vähemalt tema lastelasteni kestma.
Umbes nagu mu vanaema, kes mu emale kurtma hakkas, kuidas ta vatiteki ostmisel petta saanud on. See olevat vaikselt topiliseks hakanud minema. Teki ostis ta 20 aastat tagasi.
Kui ma ükskord last kallistasin ja nunnutasin, avaldas mees arvamust, et see on nüüd küll vist ainus asi, mida ma oma elus hoidnud olen. Need sõnad pidi ta ka paar nädalat tagasi ära sööma. Hakkasime perega kuhugi minema. Mees läks enne mind õue, et prügi veel enne autosse minekut välja viia. Ma panin noorema lapse riidesse ja tegin talle ukse lahti, et mine jookse nüüd issi juurde. Ise jäin veel jopet selga kohmitsema. Poole minuti pärast tuli mees laps kaenlas kurjalt tuppa tagasi. Õues oli pool kraadi sooja ja ma olin lapsele saapad unustanud jalga panna.
Üldse olen viimasel ajal unustama hakanud. Täna käisime ujumas ja mul oli nooremale lapsele puhas mähe kaasa võtmata jäänud. Haarasin vanema lapse vahetuspesu, toppisin selle kätekuivatuspaberit täis ja tõmbasin nooremale jalga. Milleks olla hoolikas, kui saab olla MacGyver!
Laps ei saanud algul muidugi aru, mis toimub ja kõndis nagu oleks tal mõlemad jalad lahasesse pandud ning tegi iga paari meetri järel poolkükke. Kui funktsionaalne see kaadervärk oli, ma teada ei saanudki, sest hoolimata poeringist jõudsime enne tsunamit õnneks koju.
Teema juurde tagasi tulles olen ma erinevalt enda mehest siiski arvamusel, et elu on elamiseks ja asjad kasutamiseks. Sinna, et kohe, kui ma valge pluusi selga panen, kogu ruumis leiduv šokolaad nagu magnetiga tõmmatuna minu külge naks-naks-naks kinni lendab, ei saa ma midagi parata ja mees võib oma "sa pead hoolikam olema" jutuga jaanipäevaks oksi koguma minna, kui tahab. Sellised asjad ei ole isegi koduses kasvatuses või geneetikas kinni, vaid saatuses. Minu ema on sarnaselt mu mehega seda tüüpi inimene, et ka kõige porisema ilmaga oskavad nad elegantselt valgete käppadega kassi kombel ümber kõikide lompide tippida ja puhtalt koju jõuda. Mina suudan seevastu püksid vastu siledat kummipalli ka puruks tõmmata.
Teine asi, milles me mehega absoluutselt eriarvamusel oleme, on asjade ära viskamine. Olen avastanud, et kui tekib mõne asja suhtes mõte "äkki läheb kunagi vaja", tuleb see heaga ära visata või anda, sest ega ikka ei lähe küll. Minu mees on jälle selline, et tema poolest kasvaks rajal prügikastini juba meetrine hein. Ükskord pani ta mu kašmiirkampsuni pesumasinasse ja see ei oleks pärast isegi kassile selga läinud. Hakkasin seda asjakohaste etteheidete saatel prügikasti poole toimetama, kui mees mind šokeeritult peatas: "Miks sa selle ära viskad? Seda võib veel vaja minna! See oli ju korralik kampsun."
Nojah, oli jah korralik kampsun.
Seitsme aasta jooksul oleme kahele kõvale kivile kohaselt väliselt teineteise elufilosoofia suhtes algse põlguse säilitanud. Eks sisimas saame vist mõlemad aru, et kui ta mu kallal üldse ei näägutaks, ei oleks meil majas enam ammu ühtegi tervet klaasist eset või kui ma tema vastuseisu tõttu vanad asjad ära tassimata jätaks, ei mahuks me ise varsti siia enam ära.
Nii kaua, kuni mees teleka ees istub, peaks äkki katsuma salaja noorema lapse vanad kingad enne konteinerisse toimetada, kui tuul selle ära viib?
Ma pean ütlema, et ka minu mehes on vist ilmaennustaja kaduma läinud. Täna õhtul lubas ta näiteks mu uut ratast kokku laduma minna, nüüd istub aga hoopis teleka ees. Uus ratas (süsinikraamiga!) on mul juba suve lõpust saadik soolas olnud. Õigupoolest pole ma spordivarustuse ega liikumisvahendite suhtes kuigi nõudlik ja oleks vabalt võinud vanaga edasi sõita, aga kui korra juba lubatud on, siis väike ootusärevus on vaikselt tekkima hakanud küll. Lisaks on vanal käiguvahetaja täiesti läbi. Igal teisel korral, kui ma sõitu lõpetades käike keskele kokku vahetan, tuleb kett maha. Kui ma seda mehele kurtsin, siis ohkas tema vaid, et kass, millal sa ükskord oma asjade eest hoolitsema õpid. Halloo!!! Kui ma ratta eest ei hoolitseks, siis ei hakkaks ma ka iga kord enne ratta seisma panemist käike maha kerima, eks ole. Rääkimata sellest, et enne minu tagumiku alla jõudmist on see ratas olnud kahe inimese kasutada, kellest esimene sellega Eesti Meistrivõistlusteks treenis ja need ka võitis ning teine suurema au ja hiilguseta sellega tuhandeid kilomeetreid läbis, mille hulka vähemalt kaks Tartu Rattamaratoni jäi. Kui velol jupid peale seda tuumasõda lõpuks lagunema hakkavad, siis on loomulikult süüdi see kolmest omanikust, kes sellega kõige vähem sõitnud on. Mu mehel on üldse veider arusaam, et kõik asjad alates sokkidest kuni sülearvuti adapterini peaks vähemalt tema lastelasteni kestma.
Umbes nagu mu vanaema, kes mu emale kurtma hakkas, kuidas ta vatiteki ostmisel petta saanud on. See olevat vaikselt topiliseks hakanud minema. Teki ostis ta 20 aastat tagasi.
Kui ma ükskord last kallistasin ja nunnutasin, avaldas mees arvamust, et see on nüüd küll vist ainus asi, mida ma oma elus hoidnud olen. Need sõnad pidi ta ka paar nädalat tagasi ära sööma. Hakkasime perega kuhugi minema. Mees läks enne mind õue, et prügi veel enne autosse minekut välja viia. Ma panin noorema lapse riidesse ja tegin talle ukse lahti, et mine jookse nüüd issi juurde. Ise jäin veel jopet selga kohmitsema. Poole minuti pärast tuli mees laps kaenlas kurjalt tuppa tagasi. Õues oli pool kraadi sooja ja ma olin lapsele saapad unustanud jalga panna.
Üldse olen viimasel ajal unustama hakanud. Täna käisime ujumas ja mul oli nooremale lapsele puhas mähe kaasa võtmata jäänud. Haarasin vanema lapse vahetuspesu, toppisin selle kätekuivatuspaberit täis ja tõmbasin nooremale jalga. Milleks olla hoolikas, kui saab olla MacGyver!
Laps ei saanud algul muidugi aru, mis toimub ja kõndis nagu oleks tal mõlemad jalad lahasesse pandud ning tegi iga paari meetri järel poolkükke. Kui funktsionaalne see kaadervärk oli, ma teada ei saanudki, sest hoolimata poeringist jõudsime enne tsunamit õnneks koju.
Teema juurde tagasi tulles olen ma erinevalt enda mehest siiski arvamusel, et elu on elamiseks ja asjad kasutamiseks. Sinna, et kohe, kui ma valge pluusi selga panen, kogu ruumis leiduv šokolaad nagu magnetiga tõmmatuna minu külge naks-naks-naks kinni lendab, ei saa ma midagi parata ja mees võib oma "sa pead hoolikam olema" jutuga jaanipäevaks oksi koguma minna, kui tahab. Sellised asjad ei ole isegi koduses kasvatuses või geneetikas kinni, vaid saatuses. Minu ema on sarnaselt mu mehega seda tüüpi inimene, et ka kõige porisema ilmaga oskavad nad elegantselt valgete käppadega kassi kombel ümber kõikide lompide tippida ja puhtalt koju jõuda. Mina suudan seevastu püksid vastu siledat kummipalli ka puruks tõmmata.
Teine asi, milles me mehega absoluutselt eriarvamusel oleme, on asjade ära viskamine. Olen avastanud, et kui tekib mõne asja suhtes mõte "äkki läheb kunagi vaja", tuleb see heaga ära visata või anda, sest ega ikka ei lähe küll. Minu mees on jälle selline, et tema poolest kasvaks rajal prügikastini juba meetrine hein. Ükskord pani ta mu kašmiirkampsuni pesumasinasse ja see ei oleks pärast isegi kassile selga läinud. Hakkasin seda asjakohaste etteheidete saatel prügikasti poole toimetama, kui mees mind šokeeritult peatas: "Miks sa selle ära viskad? Seda võib veel vaja minna! See oli ju korralik kampsun."
Nojah, oli jah korralik kampsun.
Seitsme aasta jooksul oleme kahele kõvale kivile kohaselt väliselt teineteise elufilosoofia suhtes algse põlguse säilitanud. Eks sisimas saame vist mõlemad aru, et kui ta mu kallal üldse ei näägutaks, ei oleks meil majas enam ammu ühtegi tervet klaasist eset või kui ma tema vastuseisu tõttu vanad asjad ära tassimata jätaks, ei mahuks me ise varsti siia enam ära.
Nii kaua, kuni mees teleka ees istub, peaks äkki katsuma salaja noorema lapse vanad kingad enne konteinerisse toimetada, kui tuul selle ära viib?
Tellimine:
Postitused (Atom)