Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Läbi elu keerdkäikude olen ma endale sugulaseks saanud - kõlab väga piibellikult - Egiptuse juudi. Tegu on mu mehe õemehega. Tundub muidu üsna religioosne tegelane olevat. Ükskord, kui ta Hurghadast Tallinnasse pidi lendama, magas ta sisse ja jäi lennukist maha. Pärast ütles, et see oli Jumala karistus. Selle eest, et ta äiale kingituseks pudeli alkoholi oli kaasa ostnud. Küllap oleks jumal siis äratuskella ostmist alkoholi ostmisele eelistanud.

Selle aasta jõulud veetis ta Eestis ning suutis mind mitu korda üllatada. Esiteks käis ta koos naise ja lastega kirikus kristlikku jõululiturgiat kuulamas. Pärast, söögilauas, jäi ta mulle sellega vahele, et nokkis vaikselt sealihapalakesi. Judaism peaks sealihasöömise aga rangelt keelama. Ükskord, kui me grillisime ja ta külas oli, pirtsutas ta küll toiduga nagu õigele juudile kohane.

Minuga on aga hoopis nii, et juba üle nädala ei lähe mul liha alla. Ainult kala söön, eelistatult valget. Mingi psühholoogiline tõrge on. Sealiha on eriti vastumeelne. Töökaaslane arvas, et eks ma võin siis mõnda aega porgandeid närida, küllap läheb ise varsti üle see värk mul. Vaatame, sest päris hull lugu olen nüüd see, kui mul peale lihasöömise lõpetamist tekiks järgmiseks seletamatu tung äratuskelli kokku osta.

Budistidel pidi nii olema, et usk ei soovita neil mitte lihast loobuda, vaid eelkõige keelab tappa. Sellepärast olid omal ajal Tiibetis lihunikeks moslemid, kes siis selle patu enda peale võtsid. Liha sõid hiljem kohalikud ära. Mulle üldiselt budism meeldib, aga siin mõtlen ma küll, et ise halbade asjade tegemisest on veel suurem patt see, kui sa kedagi teist enda eest midagi sinu väärtushinnangute kohaselt kohutavat tegema sunnid.

Tere talv!

See, et täna termomeeter õues esimest korda sel talvel soliidseid miinuskraade näitab, on mõne kodaniku puhta segi hirmutanud. Keegi mu naabritest kardab vist nii väga surnuks külmuda, et on kaminas lausa vanu kummikuid põletama asunud.

Jube kärsakas on õues üleval. Kui teaks, milline naabritest oma vanu juuste röstib, viiks talle heaga paar sületäit kaminahalge ukse taha. Mul on prügikastini ja tagasi üle saja meetri - seda maad on päris raske hinge kinni hoides läbida.

Selle aasta kuusejutud

Kuuse tõime majja juba paar-kolm nädalat tagasi. Sõitsime ämma-äia talu juurde kuuluvasse metsa jahile. Olime vaevalt 10 meetrit kõndinud, kui voilà – ideaalne kuusk. Selle peale arvas mu mees, et me ei saa ju ometi esimest kuuske võtta, mis meile silma jääb. Mina jälle ei saanud aru, miks ei saa. Lõpuks vantsisime üle poole tunni metsas, aga koju tulime ikka esimesena välja valitud kuusega. Ma võtsin sealt samast esimese kõrvalt veel ühe alla poole meetrise minikuuse ka teise korruse trepihalli jaoks. Kuuskede minu autosse toppimine oli umbes sama lihtne nagu täispuhutud õhupalli pudelisse ajada ja ma ei saa siiani aru, kuidas see lõpuks õnnestus. Väga palju maalriteipi tuli igatahes puu ümber kerida. See on muidugi juba hoopis teine lugu.

Alumise korruse kuusk

Ja ülemise

Reedel käisin sõbranna juures. Ta rääkis oma pere jõulukuuse valimisest umbes taolise loo. Ainult, et tegevuskohaks oli metsa asemel Hortese aianduskeskus. Kohe sisse astudes leidis mu sõbrana otse ukse kõrvalt ideaalse kuuse.
Tema mees selle peale: “Me ei saa ju ometi esimest kuuske võtta, mis meile silma jääb!“Kodurahu huvides suundusid nad siis ühiselt igaks juhuks kuusetarandikule ringi peale tegema. Loomulikult osutus kõige paremaks ikkagi see kuusk, mida nad esimesena näinud olid. Aga oh häda! Kui nad parajasti selle juurde tagasi suundusid, sisenes kauplusesse veel üks paarike. Naine haaras kohe sellest ukse kõrval olevast ilusast jõulupuust kinni. Mida nad omavahel rääkisid, täpselt kuulda ei olnud. Kuna ka selle paari meespool naist väga etteheitva pilguga vaatas ning viimane kuusest löödult lahti lasi, võib eeldada, et leidis aset umbes samasisuline dialoog nagu siin juba kaks korda kirjeldatud on.
Kohe, kui võõras naine puust oma näpud eemaldanud oli, tormas mu sõbranna kohale ja hakkas oma kuuske otsustavalt kassa suunas vedama. Kuigi see teine naine nüüd kuusest ilma jäi, saab ta vähemalt kuusetarandikuringi lõpetades mehele ma-ju-ütlesin-sulle tantsu tehes sisemiselt võidurõõmutseda.

***

Meie möödunudaastase kuuse lugu ei olnud midagi põnevat, aga eelmisel aastal kirjapandud üle-eelmise ja üleüle-eelmise aasta kuuselood leiab siit: http://alleykass.blogspot.de/2014/11/kuusesaaga.html

Ilusat kuuseokastega sokke täis jõuluaega!

Metsasahkerdused

Kui me kolm aastat tagasi sisse kolisime, tundus majaesisega, kuhu poole mu magamistoa aken on, kõik turvaline olevat. Seal asetseva metsatuka kohta ütles maakler, et mets on rändrahne ning muid loodusmälestisi täis. Niiet sinna ei lubata elus midagi ehitada - ei mingeid magamistoa aknasse vahtivaid naabreid tulevikus. Kuigi ma üldiselt maaklerite juttudesse teatavate reservatsioonidega suhtun, tundus see täitsa usutav. Mingid kivilahmakad tõesti metsa seest puude vahelt paistsid ja lembituaegseid muinastammesid, mille lähedal kirvest isegi nimetada ei tohi, on meil terve tänav täis. Üks on meil maja taga ka ning igavene nuhtlus: varjab ära sellegi vähese päikese, mis minu majaosa juurde kuuluvale 30 ruutmeetrile murule paistab, surgib oma juurtega vundamenti ja ajab kõik kohad lehti täis. Tammeleht on jube asi - kõduneb looduses veel kauem kui Selveri ostukott.

Ükskord tulid K-Rautasse tammekatkuga istikud müügile. Suurest loodusearmastusest hoolimata hakkas mul mõte meie maja ahistava puu suunas kohe jooksma. Selleks ajaks, kui ma poodi sain, olid katkutammed juba müügilt korjatud. Tamm tammeks.

 

Üle-eelmisel reedel hakkasid asjad pöörase kiirusega arenema. Hommikul läksin tööle ja kõik oli ok. Õhtul koju tulles tundus, et kuidagi imelik on. Kuna oli pime ja meil oli tol õhtul kaks jõulupidu ning maru kiire, siis ma väga süvenema ei hakanud. Laupäeva hommikul ärkasin üles, tõmbasin magamistoa aknal kardinad eest ära ja püha püss! Suur jupp majaesisest muinastammedega metsast oli läinud! Lageraie! Kusjuures sellest haledast võsast olid nad imekombel täitsa viisakad kuusepalgid saanud. Terve tänav oli ka meeldivat jõuluteemalist kuuselõhna täis kohe. Esimese ehmatuse möödudes polnud asi muidugi üldse nii halb, kui alguses tundus. Esiteks paistab mulle maja ette nüüd rohkem päikest, katuseterrassilt näen nüüd eemal paepangal olevat majakat - väga romantiline - ja kui mu vanem laps järmisel sügisel kooli läheb, saab ta nüüd üle tekkinud lagendiku otseteed kasutada. Natuke ärevaks tegi muidugi see, et nähtavasti kavatsetakse raiet jätkata. Lageraie ning selle ulatus viitab omakorda väga tõenäolisele tulevikustsenaariumile, et keegi tahab metsa asemele mõned majad ehitada.

 

 

Asjalood

Ega meil ümbritsevate kinnistute elanikud ka mingid papist tegelased ei ole. Kes hakkas kette kõlistama, et end veel püsti jäänud puude külge aheldada, kes tõmbas vastusae käima ja tormas valda kitule. Pühapäeval hakkasid saabuma esimesed selgitused. Üks meie aktivistist majaelanik oli juba jõudnud kohalikust omavalitsusest vastuse saada oma pöördumisele. Sealt öeldi, et nad käisid vaatamas - tõepoolest, osa metsa oli läinud. Nemad aga ei olnud ühtegi raieluba väljastanud ega teadnud midagi. Tuli välja, et tegutseti hoopis Keskkonnametist saadud kooskõlastuse alusel, kes omakorda kohalikku omavalitsust sellest teavitanud ei olnud.

 

Nüüd oli otse mu akende all on puhkenud riiklike mõõtmetega skandaal. Nimelt oli Keskkonnaamet tagaselja lasknud lagedaks teha ala, mis valla üldplaneeringu alusel on "väga väärtusliku metsaga haljastu, mis arvestades ümbritsevat ehitustegevust peaks kindlasti alles jääma". Minu meelest oli see pigem mõttetu võsa, kus isegi seeni ega mustikaid ei kasvanud. Parem muidugi, kui majatäis magamistoa aknasse vahtivaid inimesi. Niiet asusin siinkohal kohaliku omavalitsuse poolele. See ametnik, kes Keskkonnaametist raieloa andis, olevat üldse kurikuulus selle poolest, et lubab kõik, millele kirves vähegi peale hakkab, ka maha võtta.

 

Nagu Eestis kombeks, käis kohal ka Reporteri võttegrupp. Lugu aga eetrisse ei lastudki, sest asi osutus hoopis segasemaks, kui algul paistis. Tuli välja, et see väidetavast raiemaniakist Keskkonnaameti töötaja osutus telefonis hoopis meeldivaks ja mõistlikuks inimeseks. Tema seletas nii, et kuna kõnealune mets asub kolmel kinnistul, mis on eraomandis, siis nemad midagi teha ei saa. Kui omanik tahab raiuda, siis omanik tohib raiuda. Ja kohalik omavalitsus, kes ise oma kodulehel väidab, et nemad Keskkonnaameti raieloast teadlikud ei olnud ning et Keskkonnaamet valla rohekoridorile sülitanud on, oli asjast teadlik ja plaksutanud üldse raieloast kuuldes käsi. Kuigi valla kodulehel on üleval teave, et riik on vallaga räigelt omavolitsenud, siis ka Reporter olevat siiski vallast saanud kirjaliku vastuse, et tegelikult nad ikka lubasid raiuda. Metsas olevat peidus olnud mingid muinastammed, mis muidu valgust ei saanud. Need kaks rootsu, mis püsti on jäätud, mulle küll muinastammesid ei meenuda. Nende muinastammedega on juba nagu Autorollo rahadega - arvatakse, et midagi olevat olnud, aga kas oli, ei tea enam keegi. Segane värk. Kes siis lõpuks raiuda käskis, kas riik või vallavalitsus? Või lasi kinnistu omanik hoopis mõlemad üle? Miks Reporter lugu eetrisse ei lasknud? Kas nad võtavad ka ülejäänud metsa maha ja ehitavad sinna maja? Samas on seal üldse vahet, kuna vähemalt praegu näeb see kupatus seal siiski oluliselt parem välja kui endine läbimatu võpsik, mis väidetavalt hoopis kõrgväärtuslik haljastu oli... Vähemalt keegi tundub seoses selle projektiga rikkaks saanud olevat.

Reedelaupäev

Päev enne jõule on jõululaupäev, enne jaani jaanilaupäev, enne mardipäeva mardilaupäv. Homme on selle töönädala viimane päev. See on umbes nagu reede. Järelikult on täna reedelaupäev.

Ma olen eelmisest nädalavahetusest saadik jõulude ajal saabuva uue tavaari jaoks ruumi tehes vanu mänguasju ning laste riideid majast välja tassinud. Katsu sa vanaemadele ja teistele asjapulkadele selgeks teha, et lastele ei ole nii palju asju vaja. Siis veel lastepakid töökohast, lasteaiast ja tuhandest kohast. Jumal õnnistagu seda Humana kogumiskasti, mis Viimsi Maxima eest on! Ilma selleta ei mahuks ma vist enam koju ära. Veel parem oleks, kui kogumiskasti auk nii suur oleks, et sinna ka beebivanni sisse saaks panna. Ja võrevoodi ning söögitool ka. Nagu aru saada, hakkan ma beebimajandusega lõpparvet tegema. See on nagu reedelaupäev, sest varsti võib juhtuda, et ma saan magada...

Jõuluootus

Eile rääkis sõbranna, et tema esimeses klassis käiv tütar oli eelmise reede öösel öökoolis olnud. Ma polnud varem sellisest asjast kuulnudki. Tuleb välja, et lapsed tahavad koolis olla tänapäeval. Kui mulle oleks omal ajal pakutud võimalust kasvõi kaks minutit kauem koolis viibida, kui kohustuslik, siis oleks ma küll jooksu pannud.

Sõbranna kasutas juhust ja viis ka noorema lapse hoida. Ise läks kursakaaslastega välja. Lootuses, et kui lapsi kodus pole, saab hommikul kaua magada. Nii kaheteistkümneni. Või üheteistkümneni. Kümneni oleks ka ok olnud. Koju jõudis üsna öösel. Ikka lootuses, et saab hommikul kaua magada. Hommikul, viis minutit enne kaheksat, helistas tütar koolist:

"Emme, palun vaata, mis päkapikud mulle täna tõid."

 

***

 

Tellisin nooremale lapsele jõuludeks ühelt Eesti tootjalt puidust nukumaja. Kõige väiksema, mis nende kataloogis on. Kui järel käisin, siis hea, et see mulle autosse üldse mahtus. Ja ma sõidan universaalkerega autoga. Peita pole sellist monstrumit kuhugi. Nii ma vist sõidangi jõuludeni pagasnik nukumaja täis. Kuhu ma nüüd poes käies ostukotid panen? Mida jõuluvana sellises olukorras teeks?

 

***

 

Käisime üle-eelmisel nädalavahetusel lastega Paavli kaltsukas. Noorem laps leidis riiulist ingliskeelsete jõululaulude plaadi. Ta arvas, et tal on seda VÄGA vaja. Olukorrale oli kolm võimalikku lahendust:

a) lapsel plaat käest ära võtta ja riiulisse tagasi panna. Lahenduse hind: avalik skandaal;

b) veenda last plaat ise riiulisse tagasi panema. Lahenduse hind: ca 15 minutit vestlust plaadiriiuli eest kükitades ja asendustoote pakkumine;

c) plaat ära osta. Lahenduse hind: 50 eurosenti.

 

Valisin c. Laps on megarahul. Plaadil on viis teada-tuntud jõululaulu, igaüks paar minutit pikk. Meil on lapsehoidja juurde umbes tund sõitu. Selle aja jooksul jõuab autos seda plaati väga mitu korda kuulata. Iga päev. Mitte ainult kuulata, aga ma pean ka kaasa laulma! Ma ei pea üldse viisi. Kui ma liiga vaikselt laulan, ergutatakse mind nõudlikult tagaistmelt:

"Emme, häält! Kõvemini!"

..Our finest gifts we bring, pa rum pum pum pum
To lay before the King, pa rum pum pum pum,
rum pum pum pum, rum pum pum pum...

 

 

Väike printsess

Meie tee viib tööpäevade hommikutel ning õhtutel mööda kinost, mille seinal ripub viimati linastunud filmi reklaamplakat.

Allikas: www.viimsikino.ee

Hommikul hetkel väljas olevast plakatist möödudes autos tagaistmel:
Kaheaastane: "Mina lähe issiga kinno Väike pintsess vaatama."
Kuueaastane: "Ei, mina lähen issiga Väikest PRINTSi vaatama. Sina ei lähe kinno! Sina oled titt."
Kaheaastane: "Lähe küll Väike pintsess vaatama! Ei ole titt! Ise ole titt!"
Tagaistmel algab rüselus, madin ja hala.
Mina: "Palun ära klohmi oma õde!"
Kuueaastane: "Ta ei ole minu õde! Ja ta ütles mulle titt. Ja ta ütleb, et see on Väikese printsessi film, mitte Väike prints!"
Madin jätkub.

Keegi ütles kunagi väga tabavalt, et väikese õe või venna sünd olevat sama, mis siis, kui su abikaasa võtaks endale teise mehe või naise. Ja siis tullakse sulle veel rääkima, et sa pead seda uut armastama hakkama.

Supernanny

Kui ma oma vanema tütre kõrvalt peale lapsehoolduspuhkust tööle valmistusin minema, olin probleemi ees - ta oli täiesti ebasotsiaalne. Võõrastas sisuliselt juba sünnist saati. Ainsad, kelle seltskonda ta aktsepteeris, olime mina ja isa. Lapsehoidja valikul oli ainult üks kriteerium: laps peab hoidjaga leppima. Peab ütlema, et maitse on mu vanemal tütrel kallis ning endale hoidjaks valis ta vist Tallinna linna kõige koloriitsema kuju ning kallima, mida turul pakkuda oli. Kunstküüned, -ripsmed, juuksepikendused, hamba- ja ripsmekaunistused, miniatuurne koeralaadne toode ning muu bling-bling. Täismäng! Lisaks välisele tingel-tangelile oli hoidjal 15-aastane tütar, kelle sündides ta oli vist sama vana või vaevalt aasta vanem olnud. Ning neli aastat noorem poeg. Mitte lihtsalt teismeline ema, vaid lausa kahekordne. Lastel erinevad isad, kes nendega ei suhtle ega elatist maksa.
Seda mu lapse hoidja 15-aastat tütart otsiti vist korra kvartalis politsei abiga ja ajalehtedes taga, kui ta jälle kodust ära jooksnud oli. Siis oli tüdruk varjupaigas. Siis alkovõõrutusravil. Edasi ma ei teagi, sest peale kahte aastat hoidja juures läks mu vanem tütar lasteaeda.

Pea aasta tagasi, nüüd noorema lapse kõrvalt tööle minema valmistudes, olin jälle probleemi ees. Elan piirkonnas, kus on väga palju hoidmist vajavaid lapsi, kuid väga vähe hoidjaid. Appi tuli minu vana tuttav Mary Poppins. Vahepeal oli tal kolmas laps sündinud. Kolmanda mehega muidugi. Tema oli tütar täisealiseks saanud ja polnud peale seda end kordagi näole andnud ega emaga rääkinud. Seda kiitis nüüd mu juba teise lapse hoidja küll, et poja teismeiga on tal tunduvalt rahulikum olnud, kui tüdrukuga. Üldse pidi poeg tal mõistlik olema - ta on poisil ainult ühe korra pidanud politseis järel käima.

Aga võõrad beebid ja väikelapsed lihtsalt sulavad selle naise käes. Ma usun, et kui ta oma lapsed välja arvata, ei ole maailmas ühtegi, keda ta mööda nööri ei oskaks kõndima panna. Lisaks sellele, et sa suudab päeval hoida korraga puhtad, söönud, mängitud ja elus viis beebit ning väikelast korraga, suudab ta kõige selle kõrvalt netis chatida 7 sõbrannaga, paigaldada endale kunstküüned, marineerida umbes 250 liitrit kurki, käia koeraga jalutamas ning kahe tandemkäruga kaubanduskeskuses soodukaid jahtimas.
Ükskord sain õhtul noorema lapse hoidja käest nii kätte, et tal oli kaasas suur kinnine pakk Hello Kitty pildiga nätsu. Nad olid hommikul poes käinud ja seal oli tasuta jagatud. Ma olin lapsega vist viis minutit autos olnud, kui mult oli välja räägitud luba pakk lahti teha ning väike tükk seda jubedat keemiat võtta tingimusel, et ta seda alla ei neela. Kaks minutit hiljem oli kogu näts söödud ja alla neelatud. Ma ei saa aru, kuidas hoidja oli suutnud teda terve päeva nii distsiplineerida, et ta mitte tükkigi seda nätsu polnud proovinud.

Kust ma sellise lapsehoidja leidsin? Ei mujalt, kui Eesti suurimast tõsieluportaalist perekool.ee. Võimalik vaid perekoolis!

Mul tuli paar lugu kohe lisaks meelde. Kui ma vanemale lapsele ütlesin, et tema õde läheb nüüd ka tädi Pireti juurde hoida, arvas see, et hea küll. Tädi Piret olevat olnud hea ja ei karjunud kunagi. Ainult vahel oli tädi Piret koeraga välja läinud ja ta niiiiii kauaks üksi tuppa jätnud. Hea tagantjärgigi kuulda siis.
Kui ma oma nooremat last hoidjaga tutvustasin, rääkis tädi Piret, et omal ajal oli ta tütar tema peale lastekaitsesse kaevanud. Et ema peksab ja nii. Lastekaitse käis tal kodus siis asja kontrollimas. Sel ajal oli tal hoida minu tüdruk ja veel üks umbes sama vana poiss. Viimane oli igavene rahmeldis ja mõned päevad varem silma siniseks kukkunud. Nii leidiski vägivallatsemiskaebuse peale kohale lennanud lastekaitse hoidja kodust sinise silmaga lapse. Aga see poiss sai vist hiljem hüperaktiivsuse diagnoosi või midagi. Piretil tema ohjamisega minu teada probleeme ei olnud. Seda rääkis korra küll, et minu muidu viisakas ja tagasihoidlik tüdruk, oli korra poisi tugitooli taha kutsunud ja siis seal talle vandesõnu õpetanud. Minu übertagasihoidlik siniste inglisilmadega ja vaoshoitud tütar. Vot kuidas.

Supernanny lugu on õnneliku lõpuga lugu. Suvel abiellus ta oma kolmanda lapse isaga. Viimane on temasse vähemalt sama kiindunud ja poputatud, kui tema hoiulapsed. Pireti tütrel tuli mõned kuud tagasi vist mõistus koju ning ta ise jälle ema juurde. Mu noorem laps kursub seda tüdrukut õeks.
Meile pakuti nüüd ka sõimekohta munitsipaallasteaias, aga siit algab juba hoopis uus lugu.

Kuidas töötan mina

Minu noorem laps on juba üle nädala pahasti köhinud. Mõnda aega ignoreerisin probleemi. Eelmisel nädalal Riias rääkis üks mu Läti kolleeg, et ta tegi sama moodi. Kaks nädalat ja tema laps sai bronhiidi. Otsustasin tema vigadest õppida ning jätsin oma lapse eile ja täna hoidja juurest ära. Loomulikult ei köhatanud ta eile mitte kordagi. Täna võtsin ta hommikupoole kontorisse kaasa. Mul oli paari dokumenti vaja sealt. Kui ma nagunii juba tööl olin, siis mõtlesin, et vastan mõned e-kirjad ka juba ühe hooga ära. Poole kirjutamise pealt avastasin, et keegi kleebib mulle kontori lastenurgast leitud Kinder Surprise`i kleepsuraamatust pilte käe peale.

 

 

Selleks ajaks, kui vastamata kirjadega valmis sain, oli ka laps minu käte dekoreerimisega enam-vähem lõpetanud. Palusin töökaaslasel tulemusest pilti teha.

 

 

Kleepsud vist tõid mulle õnne. Kaunistatud kätega kirjutatud e-kirjad tundub, et kujunevad esimeseks sammuks ühe keerulise ülesande lahendamisel.

Unejutud

Selle postituse kangelase tutvustamiseks pean alustama õhtust umbes tuhat aastat tagasi, kui mul lõpuks ometi silmad avanesid ning ma kaks kätt taskus ja magamiskott üle õla oma eelmise elukaaslase juurest tulema tulin.
"Nii kaua, kuni kõik on elus ja terved, on kõik korras. Materiaalsus on saavutatav," ütles mu eks kunagi. Kuigi teatav osa minu vaimsest tervisest tookord tema kesklinna katusekorterisse ja mereäärsesse maamajja jäi, peab vähemalt selles osas temaga nõustuma. Hea, et mul tookord olid mõned ruutmeetrid, kuhu minna.

Kotis magamine ammendas ennast üpris kiiresti. Minu uue elukoha lähedal Selveris olid parajasti tekid kampaanias. Ostsin ühe suleteki ära. Sealt alates on see mind läbi nelja elukoha ning mitmete aastate tänasesse kodusse ja praegusesse hetkesse välja teeninud. Seda on näha ka. Mingid osad tekist on täiesti suletuks vajunud. Nurgad ja servad on aga rullis sulgi täis nagu vorstid. Ka ronib neid peotäite kaupa pidevalt läbi katteriide. Iga kord, kui tekikotti vahetan, oleks magamistoas keegi nagu kana rappinud. Igal asjal on oma piir. Pool aastat tagasi vedasin Ülemiste keskusest endale uue uue teki koju (täitsa pekkis, mis tekid tänapäeval maksavad!). Seekord lambavillase, sest ma ei tahtnud edaspidi oma elamises sulerootsugi näha. Uue tekiga on mul vedanud. Sellest sain täiel määral aru paar kuud hiljem, kui mu teine pool samast poest lambavillase padja oma üsna juustuks muutunud vana, veel tema poismehepõlvest pärineva, asemele ostis. Uus padi haises nagu oinas jooksuajal. Hommikuti oleks magamistoas nagu 12 lammast olnud ning ma pidin akent üsna kaua lahti hoidma, et nad kõik välja lasta.

Kuigi mul nüüd uus fantastile tekk oli, et raatsinud ma vana siiski välja visata. Asi on sellest, et ma olen kütmismaniakk. Toas peab olema vähemalt 25 kraadi. Parem 27. Kui ma kaminat kütan, siis nii, et on ikka köetud. Seda teksti kirjutan ma 30-kraadises kuumuses. Terve pere on üleni roosa ja laseb aluspükstes ringi. Kuna ma eile parti tegin, oli täna vaja praeahju rasvast puhtaks pürolüüsida. See ei tähenda, et ma kamina kütmise vahele jätaks. 800-kraadine pürolüüsiv ahi ja põlev kamin on meie 60-ruutmeetrisel alumisel korrusel üsna soliidne kombinatsioon.
Ainult, et meie maja küttesüsteemi ainus andur asub kaminast kahe meetri kaugusel. Kui ma olen kamina punaseks kütnud, arvab automaatika, et pole vaja enam elamist juurde kütta ja keerab gaasikatla maha. Teist korrust, kus asuvad magamistoad, kütab aga ainult gaas. Mida soojemaks ma alumise korruse kamina abil ajan, seda külmemaks läheb ülemine. Lisaks idiootselt paigutatud andurile on meil ka buumiaegsetele majadele tüüpiliselt niru soojapidavus. Nii ei jäägi soojalt alumiselt korruselt üles külma magamistuppa minnes muud üle, kui endale kahe käega tekke ja patju sooja saamiseks peale kaapida. Iseenesest saaks ma magamistoa radiaatori ka lokaalselt põhja keerata, aga siis sisiseb see alguses nagu põrgukatel mu kõrva ääres. Ka pean ma mingil hetkel öösel seda maha keerama, sest siis, kui alumine korrus maha jahtub, otsustab automaatika tervele maja küttele tsentraalselt niigi vunki juurde panna. See ajab isegi minu leemendama ja ma pean kogu õhtul peale kaabitud hunnikuga unise peaga keset ööd võitlema hakkama.
Ühesõnaga, et mul oleks õhtuti rohkem, mida endale peale tõmmata, hoidsin lisaks uuele lambavillasele ka vana suleteki alles. Panin sellele sulgimise vältimiseks veel ühe permanentse tekikoti ka ümber, mille peale tõmbasin teise, vahetatava.

Nädalavahetuse puhul otsustas noorem laps hommikul mu vana suleteki koos muude kaadervärkidega täis oksendada. See tähendas, lisaks pealmisele tekikotile tuli pessu suunata ka sisemine. Nende eemaldamise operatsiooni viisin ettenägelikult teise korruse rõdul läbi. Pah! - nagu kajakas oleks venitlaatorisse lennanud. Urgitsesin ninast ja suust suled välja, panin teki rõdu äärele tuulduma ja läksin voodipesu alla masinasse viima. Tagasi jõudsin täpselt viimasel hetkel, et teki nurgast enne kinni haarata, kui tuul selle naabrite aknasse kandnud oleks. Pekki, kaua see torm kesta kavatseb täna veel?
Tekki ilmselgelt õue jätta ei saanud. Vedasin selle sulerada järel kiiresti sauna tahenema. Seal on see siiani. Varsti on magamaminekuaeg. Mul on nüüd kaks valikut:
-vana suletekk lõpuks prügikotti ajada ja konteinerisse viia;
-jälle talle topelttekikotid ümber tõmmata ning seda nii kaua kasutada, et selles lõpuks enam ühtegi sulge sees pole ja lapselapsed ta mulle veel kirstu kaasa panevad.

Minu pere

Mu vanema lapse aias olid nad õppetegevuse raames joonistanud vahvad pildid teemal Minu pere. Valminud tööd olid rühma garderoobi ka vanematele vaatamiseks kenasti välja pandud. Esimene silma jäänud töö peegeldas klassikalist peremudelit.

Esimene pere

Ema ja isa harmoonilise paarina toimimas ning kolm last. Ema käes pann kui traditsiooniliste soorollide kandja. Alumisel korrusel voodis pikutamas vanaema. Palju on tänapäeval kritiseeritud põlvkondade vahelise sideme puudumist. Laps ei ole joonistusel keskendunud asjadele, vaid inimestele ja nende koosolemisele. Siin pildil on olemas kõik.

 

Teine pilt pani oma kaasaegsuses natuke muigama.

 

Kaasaegne tööjaotus

Köögis, pann käes, tegutseb isa. Laps toimetab oma asju teises toas. Ja ema samal ajal... magab diivanil...

 

Võrreldes sellega, kuidas mu oma laps meie kodu ja peret kujutanud on, pole muidugi midagi ütelda.

 

Meie pere ja kodu

Kui eelmisel pildil vedeles horisontaalis vaid ema, siis meid on kõiki terve perega vooditesse lebosse joonistatud. Pildilt paistaks nagu, et meil on majas kaks telekat. Tegelikult on üks neist arvuti - mehe soovist hoolimata olen siiani suutnud vastu seista rohkem kui ühe televiisori elamisse tungimise vastu. Kõnekas ja mitte väga komplimendina mõjuv fakt muidugi, et lisaks pliidile, köögikraanikausile ja vooditele on just telekas ja arvuti lapsele piisavalt olulised olnud, et need perepildile joonistada.

 

No ja need lambid. Lambid tulid meil kodu ostes elamisega kaasa. Nad on koledad nagu öö ja veel hullemad, kui siit pildilt paista on. Lapsesuu ei valeta.

Kohv

Ma ei olnud aastaid Tallinna vanalinnas käinud. Tundsin juba mõnda aega, et ma tahan seda teha. Minu varajane lapsepõlv on mingis osas Toompeal möödunud, ma olen nende müüridega emotsionaalselt seotud. Laupäeva õhtul tõin vabanduseks äsja avatud jõuluturu Raekoja platsil ja küsisin, kas keegi tahab minuga kaasa tulla. Vanem laps arvas, et ei taha, mees, et ei viitsi ja noorem laps köhis pisut. Läksin üksi. Turg oli jura, Toompea tänavad valgustamata, aga hea oli kõndida seal.

Astusin all-linnas kohvi pärast ühte Pika tänava toidupoodi sisse. Ma tean natuke selle poe lugusid. Ükskord toodi sinna kalamarja müügile. Enamus varastati ära. Seal varastatakse kõik ära. Isegi šokolaade ei saa hunnikus välja panna, sest nii on narkomaanidel neid lihtsam jooksu pealt kaasa haarata. Šokolaadihunnikud tuleb riiulis laduda kihiti risti nagu telliskivipostid, siis ei saa kogu portsu korraga hõlma alla haarata. Uskumatu, kui palju on detaile, mida ei märgata ja kui märgatakse, siis ei saagi aru, miks nii. Kõigel on seletus.

Vargakindlalt laotud šokolaadid

Kasutasin juhust lasteta poes olla ja uurisin profesionaalsest huvist natuke müügil olevaid tooteid, eelkõige toidukaupa. Turvamees ei saanud aru, mida ma teen ja käis mul kogu aeg järgi. Kindlasti pandi sel ajal, mil ta minule keskendus, tema selja midagi päriselt rotti. Lõpuks läksin kohviautomaadi juurde oma latte`t võtma. Masin küsis servist. Midagi, mida automaadi ekraan waste bin`isk kutsus, oli täis. Vaatasin korra ümber nurga. Poes oli kolm müüjat, kõiks kassades ultrapikka järjekorda teenindamas. Natuke imelik oli, aga hakkasin ise kohvimasinat puhastama. Ma olen sellega harjunud. Tööl peavad kõik kohviautomaadid mind tuhkatriinuks. Nii kui jooki lähen võtma, hakkab tants peale. Mõni tahab vett, mõni uba, mõni ventileerimist või et tal sõnnik alt ära võetaks. Nagu väikesed lapsed. Kui poes parajasti waste bin`i tühjendasin, vaatas turvamees mind sellise näoga, nagu oleks ma taskust vilepilli ja jope alt kobra välja võtnud ning keset kauplust madu asunud taltsutama. Kohvimasina hooldamine ei sobinud tema maailmapildis vist kuidagi keskmise poevarga, kelleks ta mind pidas, profiiliga.

Kohv oli ketimarketi kohta kallis, vanalinna kohta odav ja kvaliteedilt nendes klassides täpselt oma hinda väärt.

Mõte vanalinna jalutama minna tekkis mul tegelikult osaliselt selle pärast, et aasta-poolteist tagasi üle-loetud Jaan Krossi romaan Kolme katku vahel on mind viimasel ajal millegi pärast kuidagi puudutama hakanud. Raamatu peategelane tegutseb keskaegses Tallinnas ja surres mõtleb umbes nii: ma olen elanud keset sõda, haigusi, surma ja kannatusi. Jumal, anna mulle andeks, et ma olen keset seda õudust õnnelikku elu elanud.

Vahel vaatan ma kogu seda täiust, mille keskel mina oma elu elan ja mõtlen, kas mulle antakse andeks, et ma ei ole selle vääriline.

 

Täna tööl järjekordselt vee ja ubade puuduses vaevlevalt kohviautomaati teenindades juhtusin meie turvajuhile mind poevarguses kahtlustava laupäevase turvamehe lugu jutustama. Kuna ta seda valdkonda jagab, küsisin talt otse: "Mis mu näol viga on?"
Noh, et poe turva kahtlustas ja lennujaama omad ka pidevalt. Turvajuht teadis rääkida, et mõned lennujaamad pidi inimesi infrapunakaameratega jälgima. Nii näeb ära need, kelle kehatemperatuur keskmisest kõrgem on. See viitab omakorda, et inimene võib olla närvis mingil põhjusel ja midagi varjata. Kõlab nagu linnalegend, aga minu normaalne kehatemperatuur on vist tõesti ülalpool tavapärast - mu käed ei ole kunagi külmad. Ma tahaks kunagi jõuda sinna, et mitte üheski mõttes.

Kurat elab Viimsis

Novembris sai kolm aastat sellest, kui oma hinge 135 ruutmeetri eest Viimsi keskuses Swedbankile müüsin. Selle lühikese aja jooksul olen tähele pannud nii mõndagi, mis viitab, et olen naabriks saanud saatana isiklikult, kes juba pikemat aega siin poolsaarel pesitsenud on. Panen prooviks mõned lood kirja ka.

 Esimene lugu. Kuidas Vanapagan kassi mattis

See juhtus siis, kui Vanapagan veel Viimsi kandis talu pidas, Kaval-Ants saunameheks. Ühel õhtul astus Vanapagan Antsu poole sisse ja kurtis, et ei teagi, mis nüüd teha. Kass lõppes ära, aga pole kuhu matta. Ilvesed viimasel ajal nii julgeks läinud, luusivad ümber, pärast äkki kaevavad kassi ülesse ja tassivad jäänused mööda hoovi laiali. Antsul kohe nõu valmis: „Viska kaevu!“
Vanapagan imestas, et kuda siis lõpnud kassi nüüd sünnib kaevu visata. Kaval-Ants vastu, et Vanapagan ammu ise ju kurdab – kaev ei kõlba kuhugi, vesi nõnda madalaks jäänud. Hea, et suvel päris ära ei kuiva.
Mõeldud tehtud. Viskasid kassi kaevu ja hakkasid nõiavitsaga uuele kaevule kohta otsima. Peagi hakkaski vits Vanapagana käes värisema. Ants ja Vanapagana kaevavad ja kaevavad, aga vett ei kusagil. Seadsid sammud küla nõia juurde. See pani suure häälega naerma: „No miks see vits siis käes ei värise, kui sa eila õhta Kelvingi kõrtsus naa pallu viina võtt.“
Otsis ise Vanapaganale kaevu jaoks koha. Vanapagan rõõmus, et näe, kus sai hea koht, pole uksest kümmet sammugi kaevule minna. Ega ta seda muidugi ei tahtnud ütelda, et tal Liivimaa sõjaaegu kokku kantud vanad hõbemündid kaevu olid peidetud. Nüüd oleks küll hea tare aknast varandusel silma peal hoida. Hakkasid kaevama, aga varsti nii suur kivi vastas, et ei jaksa august väljagi kangutada. Pagan Antsuga siis jälle nõia manu, et see uue koha välja vaataks. Nüüd näitas nõid küll sellise koha ette, kuhu kaugemal käia, aga mis sa ära teed. Ants ja Vanapagan jälle kaevama ja peagi oli ka vesi vastas. Nüüd oli aeg rakked sisse lasta. Korraga aga hakkas kaev nii kiiresti vajuma, et Vanapagan vaevu veel välja karata jõudis. Siis sai Vanapaganal ka mõõt täis ja kutsus kaevumeistrid kohale. Need kaevasid kaevu ja panid rakked nagu naksti.
Senikaua pidi Vanapagan aga öösiti salaja naabrite juurest vett tassimas käima. Küllap need oleks ka päeval kaevule lubanud, aga Vanapaganal oli häbi tunnistada, et ise sedaviisi oma kaevu ära reostas.

Teine lugu. Kuidas Vanapagan banaani sõi

Kui Miiduranna kauplusesse esimest korda banaanid müügile tulid, oli Vanapagan juba paar aastat Viimsi Kirovi kalurikolhoosi esimeheks olnud. Olgugi, tema tölplusest ning laiskusest sadade aastate jooksul kümneid lugusid räägitud oli, siis Läänemere kaladesse suhtus ta asjatundlikku kirega. Seda kalaasja ta juba teadis. Milline see õige suitsukala olema peab ja kui palju kala soola tahab, et talle õige mekk tuleks, oli äikesemürina ajal suure hirmuga kivi all konutades silgusaba lutsutamine talle õpetanud. Küllap mäletas ta veel piisavalt neidki kunste, kuidas panna tuuled puhuma nii, et võrkudesse ikka piisavalt saaki jääks. Kõige tähtsam oli vaadata, et tsehhinaised kalad konservikarpi nii laoksid, et pead ikka väljapoole ja sabad karbi keskele kokku. Kahe otsaga asjadele puhul on õigelt poolt lähenemine väga oluline. Eriti, kui üks ots kipub teisest enne rikki minema.
Need olid Vanapaganale head ajad. Nii hakkaski ta unustama läbi mitmete valusate juhtumiste kätte õpitud ettevaatust kõige uue suhtes. Õhtul, kui päike merre vajuma hakkas, banaanikämmal kaenlas Miiduranna poe uksest ta välja jalutaski. Jah, banaan, nagu kalagi, on kahe otsaga asi. Nii ta siis ühte nõutult käes keerutades mäest alla Merivälja muulile asja üle mõtlema lonkis. Kuidas nüüd selle banaaniga alustadagi? Ahvid alustavad varre poolt ja kes teaks banaanidest ning sellest, kuidas nendega toimetada paremini kui nemad? Samas sünnib nüüd ühel kolhoosi esimehel ahvide järele talitada? Kuid mingil põhjusel need ahvid ometigi just sellest otsast banaani koorima hakkavad… Nii ei suutnudki Vanapagan otsustada, kummalt poolt nende va banaanidega algust teha.
Hakkas juba pimedaks minema. Vanapagan jättis vihaga koorimata banaanid muulile maha, kus ka kajakad neid puutumata seal kohal oma naeru lagistasid. Sinna jäid nad seni, kuni nad päikese käes mustaks ja krimpsu kuivasid ning esimene sügistorm nad lõpuks merre pesi. Selleks ajaks oli Vanapagan käskinud ka oma kabineti kollased kardinad välja vahetada. Banaanikarva kollast ei salli ta tänini.

Kolmas lugu. Kuidas Vanapagan auku kartis kukkuda

Kui Teisest ilmasõjast juba üle viiekümne aastad mööda sai ja Eesti uuesti vaba oli, julges ka Vanapagan kaevu lastud Liivi sõja aegu kokku riisutud väärisesemed üles tõmmata ja Shifara antikvariaati müüki viia. Saadud raha eest ehitas ta Rohuneeme, Viimsi poolsaare tippu, oma vana talukökatsi asemele kohase maja, lasi ilusaks teha hoovi ja selle ümber ka uue aia. Nende tööde käigus tuli kohe Vanapagana ja naabri krundi piirilt heina seest välja ka sinna 70. aastate lõpus maaparandustööde käigus rajatud kuivenduskaev. Kaev oli oma kaks-kolm meetrit sügav ja betoonluugiga kaetud. Kas uudishimust või ei teagi millisel põhjusel oli keegi kaevuluugi poolenisti oma kohalt ära nihutanud. Nüüd oli kohe Vanapagana aia taga mitu meetrit sügav auk, kuhu isegi Vanapagana kõhuümbermõõduga mees vabalt sisse kukkuma oleks mahtunud.
See tegi Vanapagana meele hirmus mõruks. Ta kutsus ka naabri asja kaema. Naaber oli üldjoontes nõus, et paha lugu. Selles nad aga ikka kokku leppida ei suutnud, kumb asja peaks ära lahendada laskma, sest kaev oli täpselt kahe krundi piiril. Ka valda sai teatatud, kuid seal kehitati vaid õlgu – tegu on eramaaga ja pole nende mure lahendada. Nii käis Vanapagan mitu nädalat järgemööda ülepäeviti kord koos naabrimehega, kord üksi ümber poollahtise kaevuluugi. Ise kirus samal ajal kaasinimeste hooletust ja hoolimatust, et selline asi üldse sündida sai ning nüüd pole nagu kellegi vastutus korda teha.
Kaval-Ants elas sel ajal juba Haabneeme Tammepõllu elurajoonis moodsas kahetoalises korteris, aga teinekord käis ikka Vanapagana pool õhtuti õlut joomas ja suitsulesta söömas. Ühel selgel juuniõhtul enne jaani oli Ants jälle Vanapagana juures käimas. Vanpagan näitas Antsule oma korda tehtud valduseid, ise habemest sokkideni rahulolu ja uhkust täis. Ainult lahtise kaevuluugi juurde jõudes kukkus jälle sajatama, et tema juba mitu nädalat räägib kõigile, kui ohtlik selline asi ikka on, aga näed, keegi midagi ette ei võta.
Selle peale palus Kaval-Ants Vanapaganal oma jalutuskäigule kaasa võetud õlletoopi hoida hetkeks, kummardas, lükkas kaevuluugi omale kohale tagasi, rapsis käed vastu püksireisi puhtaks, võttis pagana käest toobi tagasi, lonksas õlut ja nentis: „Oli jah sügav auk teine.“

Neljas lugu. Kuidas Vanapagan desktopil ikoone ümber tõstis

Vanapagan ja Kaval-Ants olid mõlemad Viimsi vallaametnikena tööle saanud. Peale valimisi oli vallamajas elu õige tuline. Uus vallavanem oli äsja end kabineti sisse seadnud. Esimese asjana andis ta korralduse oma kodutänaval liiklus ühesuunaliseks muuta. Teiseks saatis kogu vallamajale laiali e-kirja käsuga kõigil töötajatel oma arvutite desktopidel ikoonid vasakust servast paremasse tõsta. Vanapagan asus kohe hoolega korraldust täitma. Kaval-Ants läks aga hoopis esiteks vallamaja kööginurka automaadi juurde kohvi võtma. Selleks ajaks, kui ta kruusiga arvuti juurde tagasi jõudis, oli volikogus juba umbusaldusvaldus vallavanemale hääletusele seatud, vana vallajuht pukist maha tõmmatud ning uus asemele pandud. Ikoonid võis nüüd arvutiekraanil endiselt vasakusse serva jätta, aga taustapildiks pidid kõik kas vaala kujutise või valla vapi panema.
Viimase pooleteise aasta jooksul on Viimsis juba kolm korda vallavanem vahetunud. Endise vallavanema kodutänav Pargi tee on aga siiani ühesuunaline ja inimeste hulgas on alati neid, kes tööl ikoone ühest ekraaninurgast teise veavad.

Peretüli

Vesi on puhas ja see kaob jälgi jätmata. Minu jaoks ei ole märg, kui sellega ei kaasne külmaaistingut, probleem. Ma unustan vahel end õhtul kodus duši alt tulles kuivatada. Ma olen seda alati teinud, ma unustan end kuivatada ka tulevikus. Kuigi linad ja padjad saavad niiskeks vaid minu voodipoolel, ägestub siiski ka tema. Tema ärritunud rünnak ei muuda fakti, et ma olen end kuivatamata juba voodisse pugenud. Ka ei kuiva linad tema tänu tema märatsemsiele kiiremini ära. Kui ma ei ole aastate jooksul ennast kuivatama õppinud, siis tõenäoliselt ei õpeta ükski stseen, ükskõik kui inetu, mind seda ka edaspidi tegema. Nii ütlengi.

Edasi on klassika. Saan kuulda, milline end ümbritseva suhtes hoolimatu inimene ma olen. See olevat kõik minu katkise lapsepõlve pärast. Et keegi mind ei kasvatanud. Nüüd pean ma laskma temal, kes ta teab, mis on normaalsus, endast inimene teha. Ma ei saa muuta, et ma olen ebatervetes oludes kasvanud. Kui mulle seda meenutatakse, tunnen end kasutu vääritu ebardina. See ei ole hea tunne. Ma tahaks ennast hästi väikeseks teha, ära peita ja surra. Nii ütlengi. Ta pöördub minu tühise isiku asemel jälle niiskete linade teema juurde tagasi. Ma ei ütle midagi enam. Kui ma ei vasta, ta rahuneb lõpuks.

Vahel olen mõtelnud, et kui ma teda armastaks, kas siis ma äkki ei unustaks ennast kuivatada, sest see ei meeldi talle? Või kui tema mind armastaks, kas ta andestaks mulle, et ma end peale duši all käimist ei kuivata?

Kunagi, kui olin palju-palju kordi näpud ära kõrvetanud, hakkasin arvama, et ainuõige on koos olla selle inimesega, keda sa ei armasta. See, keda sa ei armasta, ei saa sulle kunagi tõeliselt haiget teha. Enam ma nii ei arva.

Meil ei ole ühisvara, teineteisest majanduslikku ega emotsionaalset sõltuvust, me ei ole juriidiliselt seotud. Ühised lapsed on ainult. Kõik muu peale laste on imelihtne. Lahendus ise oleks kokkuvõttes lihtne. Nii ütlengi.
"See on normaalsus. Kas sa tõesti arvad, et teised elavad paremini, kui meie, Kass?"
Ma ei tea, kas elavad. See ei ole tähtis. Kui kõik teised peaksidki nii laastavat elu elama, ei tahagi ma olla nagu nemad.

Kaalikate hirmuks kasvamine

Kahekümnendate alguses olin ma paar aastat taimetoitlane. Õppisin siis ülikoolis keskkonnakorraldust ja põhjendasin oma otsust sellega, et liha tootmise ökoloogiline jalajälg on võrreldes taimsete produktide omaga liiga loodust kurnav. Minu endine elukaaslane teadis rääkida, et otsuse taimetoitlaseks hakata või muud sarnast radikaalset kipuvad inimesed siis tegema, kui nende elus on juhtunud midagi, mis neid emotsionaalselt põhjalikult läbi raputab. Minu kohta kehtis see küll, sest lihast loobusin mõned kuud peale seda, kui olin oma esimesest armastusest lahku läinud. Ma arvasin, et suren südamevalu kätte tookord.

Kuigi tarbisin piimatooteid, mereande ja muna, ei suutnud ma oma tolleaegsete teadmistega menüüd siiski tasakaalu saada ilma lihata. Lõpuks tekkis mul raua- või B-grupi vitamiinide puudus või mõlemad kombineerituna.
Praktilise poole pealt ei olnud lihast loobumine keeruline. Kodus süüa tehes tõstsin enda portsu enne kõrvale, kui mehe omale liha lisasin. Väljas süües tellisime kahe peale pitsa näiteks nii, et lasime liha, salaamit vmt ainult poolele pitsale panna. Teine pool jäi siis mulle.
Ühel hetkel avastasin, et mehe portsjonile lisamiseks kanafileed hakkides läks mul süda pahaks. Ma ei talunud enam mõtet lihast kui toidust. Uuesti liha hakkasin tarbima, kui otsustasime, et meile võiks laps sündida. Alguses oli raske. Esimesel korral ei püsinud lihaga toit mul isegi sees, aga harjusin kiiresti.

Natuke üle poole aasta tagasi palus üks mu kolleeg mul enda asemel ära teha loomade heaolu puudutav audit ühes Eesti tapamajas. Kuna too inimene oli mind omakorda palju aidanud, olin nõus. Tegelikult ei kujunenud audit sugugi emotsionaalselt nii raskeks, kui alguses pelgasin. Ainult korra tapamajja sisenedes arvasin, et ma ei saa sellega hakkama. See oli siis, kui olin alles koridoris, aga ei näinud veel, mis toimub. Selle eest oli õhus tugev vere lõhn. Hirmu lõhnaga vere oma. Vere lõhn on iseenesest juba ohtu täis, aga eriti surmahirmu tundnud looma puhul. Kui juba tootmisprotsessi nägin, polnud enam hullu miskit, kuigi selle nõuetekohasuse hindamiseks pidi kontrollima üsna võikaid detaile nagu kaelasoonte õige läbilõikamistehnika ja muu. Tegin ainult ühe vea - ma vaatasin tapale minevatele loomadele silma. Esimene kord veisele, kelle tapaeelne uimastamine esimesel korral ei õnnestunud. Loom rabeles ja töötaja ei saanud uimastuspüstoliga piisavalt puhast lasku teha ning lasi mööda. Teist lasku ootava lehma pilk ei lähe mul vist kunagi meelest. Teine kord vaatasin silma seale. Neil oli sigade liin seal hirmus rumalalt organiseeritud. Sigade uimastamiseks mõeldud gaasikambri järjekorras oodates nägi loom, kuidas eelneva looma kaesooni läbi lõigati. Ja ta sai täpselt aru, mis teda ootab.

Auditist tulles mõtlesin, et loobun tavameetoditel toodetud lihast. Kaks tundi hiljem sõin hamburgerit. Samas kusagil kuklas mu aju probleemiga siiski tegeleb. Mõned kuud hiljem supermarketi lihaleti eest jalutades tundsin korraga, et ma ei taha sealt midagi, kuigi valik oli külluslik. Külmkapis hakkavad kõiksugu rohelised salatilised mul järjest enam ruumi võtma. Eks näeb.
Kunagi loobusin umbes sarnastel asjaoludel puurikanade munade tarbimisest. Käisin assisteeriva audiitorina kaasas paari kanafarmi toiduohutusauditites. Kuigi tookord ei olnud loomade heaolu küll fookuses, tundsin siiski, et ma ei soovi sellisel viisil tootmist enam toetada. Vaikselt hakkas mu külmkappi puurikanamunade asemel algul õrrekanade omi tekkima ja umbes aasta hiljem jõudsin välja selleni, et tarbin vaid väiketalunike vabapidamisel olevate kanade omi. Üks kanapidaja ütles nende kohta vahvasti - siblivate kanade munad. Maitsvamad on nad ka muide.

Munad

Täna lõunalauas juhtus üks meie koostööpartner jutustama, kuidas ta omal ajal enda neli aastat nooremat õde terroriseeris. Tegu oli meesterahvaga vanuses 60+ Inglimaalt, aga kui ma mõtlen, mida mu vanem tütar täna, 50 aastat hiljem, siinsamas Eestis oma neli aastat noorema õe kallal korda saadab, on äratundmishetki mitmeid.

Muu hulgas jutustas ta, kuidas ta kord oma noorema õe ära rääkis, et kui too toore muna täiest jõust vastu oma otsaesist lööb, siis katki see ei lähe. Loomulikult pidi õde väite paikapidavust proovima. Kes tulemust ette ei kujuta, võib ise proovida. Või noorema õe olemasolu korral proovida teda veenda, et see prooviks.

Minul nooremat õde ega vanemat venda ei ole, aga olen umbes sama alatu vandenõu ohvriks langenud. Täitsa täiskasvanuna. Paar aastat tagasi ühe oma vana sõbraga netis lobisedes tuli kuidagi teemaks munakoore tugevus. Tema väitis, et toorest kanamuna ei ole võimalik ühe käega puruks pigistada. Läksin võtsin külmkapist muna ja pigistasin.
"Hästi," mõtlesin ma tulemust vaadates, "raudselt juhtus mingi mikromõra või muu kooredefektiga muna."
Koristasin põranda ja võtsin kapist uue muna. Seekord teise tootja oma ja hoopis teises suuruses. Pesin teist korda külmkapiesise põranda, läksin tagasi arvuti juurde ja ütlesin oma sõbrale, et ma pigistasin just kaks toorest muna puruks. Tema ei uskunud. Läksin kööki ja võtsin kolmanda muna, sest mul oli ometi vaja tõestuseks sellest video teha. Vähemalt oli mul piisavalt oidu kolmandat korda kraanikausi kohal katsetada...

Aga kas sina suudad toore muna peos puruks pigistada?

Uitmõtteid ööl vastu esmaspäeva. Eelmisest nädalast ja telefoniga kirjutades

Teisipäeval sai mu mees 37.

"Kallis, mida sa õhtul sünnipäeva puhul teha tahaksid?" uurisin ma temalt hommikul.

"Rahulikult diivanil vedeleda"

Vanem laps selle peale vaikselt omaette: "Ma loodan issi unustab õhtuks ära ja mängib ikka minuga peitust"

Õhtul tulin koju, panin trenniriided selga, et jooksma minna, istusin korra diivanile ja ärkasin kaks ja pool tundi hiljem üles. Vahepeal rallisid lapsed täie rauaga oma mängudega mu ümber ja otsas. Keegi oli isegi kineetilist liiva mulle kõrva toppinud. Tõusin üles ja sõime hommikust üle jäänud sünnipäevatorti, mille päevakangelane muide veel ise ostnud oli. Mees kommenteeris ainult, et järgmisel päeval võiks mina lapsi vaadata, sest siis ei ole tal sünnipäeva.

Kallis mees. Ma luban enam mitte kunagi draamat teha, kui sa mulle jälle sünnipäevaks paberis lilli tood.

Ka reedesest päevast jäi õhku rääkimata sõnu. Osalt tänu sellele, et mul siiski veel natuke enesevalitsusoskust on, osalt tänu sellele, et lugesin seda idiootset kirja õnneks kontorist väljas. Et sobimatud sõnad siiski kunagi välja ei saaks plahvatatud, panen nad puhtalt enda maandamiseks siia kirja: Kallis kolleeg. Kui sa endale võimetekohaseid väljakutseid otsid, siis on mul uut lauajalga vaja küll.

Laupäeval tuli esimene lumi. Just siis, kui ma parajasti turul olin. Jalgrattaga. Turult ostsin karbi talumune, tüki ehtsat suitsusinki, kitsejuustu ja prooviks kaks kitselihast kotletti. Tagasi koju tulles avaldas noorem laps soovi veel natuke õues olla. Läksin ise tuppa oste kappi panema. Veerand tundi hiljem tuli ka laps järgi.

"Kas sa käisid jälle põõsas marju söömas?" uurisin ta määrdunud suud nähes. Tal on mingi taltsutamatu tung igal võimalusel arooniapõõsasse maiustama hiilida, kuigi marjad praeguseks juba üsna rõvedaks on läinud.

"Ei, lörtsi sõin," vastas tema.

Ma võin küll aasta emana lasta tal tohletand marju ja lund süüa, aga mu 2 aasta ja 4 kuune teab sõna lörts ning oskab seda käänata!

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et kui ma lumeorgia ajal oste laiali pakkisin, siis kitsekotlettide külmikusse asetamist ma küll ei mäleta. Ma ei ole neid siiani näinud. Mehevend, kellele oma muret kurtsin, rääkis, et tal jäi kunagi mingi udupeen konserv sarnastel asjaoludel jäädavalt kaduma. Mõte võimalikest mööda maja või koti põhjas vedelevatest kotlettidest meeldib mulle tunduvalt vähem, kui sama asja tegevast konservist. 

Tulekahju

Meil oli tööl täna pealelõunal tuletõrjehäire.
Kui esimene alarm kõlas, oli mõtlesin, et raudselt kas õppehäire või on tootmises jälle ventilatsioon peetis ning see paneb alarmi tööle. Kirjutasin rahus pooleliolevat dokumenti edasi. Teise kella peale tõstsin juba pead. Mingist loetud protseduurist oli meeles, et kolm järjestikkust kella tähendab evakueerumiskohustust. Kolmas kord tuli ka ära. Tõusin ohates püsti ja läksin koridori piiluma, mis sünnib. Kohvinurgas seisid mõned õlgu kehitavad inimesed. Asja hakkasin tõsiselt alles siis võtma, kui nägin mööda koridori kiirustavat jopes tegevjuhti, kes vastutulevatele inimestele "Out-out-out!" (Välja!) korrutas.

Läksin tuppa tagasi, ütlesin ainsale sel hetkel seal olevale alluvale, et minek ja hakkasin jopet selga ajama. Kunagi loetud protseduurist tuli veel meelde, et iga juht vastutab tulekahju korral oma alluvate evakueerimise ja hilisema ellujääjate ning laipade loendamise eest ja et loenduseks tuleb koguneda mingisse kindlaks määratud punkti välisterritooriumil. Aga millisesse? Küsisin ennast riidesse sättivalt kolleegilt, kas tema mäletab, milline tulekahju korral kogunemise punkt oli. Mäletas õnneks küll - rattaparkla katusealune. Ta on üldse terane tüdruk mul. Ega ma teda muidu tööle ei oleks võtnud ka. Ütlesin talle, et ta rattaparklasse läheks ning suundusin ise korrus alla, kus minu ülejäänud tol hetkel majas viibivad alluvad parajasti pilatese trennis olid. Enne pakkisin veel laptopi kotti ja võtsin kaasa. Korra vaatasin oma kontorikingi, aga siis mõtlesin, et ei viitsi neid enam kotti ajada, las põlevad siis sisse. Tuli kohe meelde, kuidas meil kunagi 3. klassis koolis pommiähvardus oli. Meil oli siis parajasti suusaveerand ja ma unustasin suusad klassi. Välisuksel tuli meelde. Tahtsin tagasi koolimajja minna, aga uksel seisev päästeameti töötaja ei lubanud. Ütlesin, et suusad jäid kooli. Tema ütles, et homme tood ära.
"Homme ehk enam ei olegi suuski..." mõtlesin mina. Loomulikult pommi tookord ei olnud ning saingi suusad hiljem kenasti kätte.

Seekord oli aga alumise korruse koridor suitsu täis. Esimest korda mõtlesin, et äkki ongi päris tulekahju, mitte õppus. Ruum, kus meil pilatese trenn toimub, oli juba tühi. Läksin mööda koridori väljapääsu poole ja näitasin endale õrnas suitsuvines vastutulevatele inimestele, et need sama teeksid. Lõpuks ilmus suitsu seest sinises kiivris tuletõrjuja ja küsis, mida ma siin kätega endale suitsu ninna lehvitan. Sellise õiendamise peale sain aru, et tegu on ikkagi nii-öelda õppuse ja suitsupommi, mitte päris tulekahjuga. Läksin veel ühe korruse alla maja peasissepääsu juurde. Enamik inimesi seisis rattaparka asemel fuajees. Pole ka ime. Kuigi rattaparkla meil suur on, siis kõik töötajad sinna katuse alla mahtunud ei oleks. Ka asub see majale nii lähedal, et tõsiseltvõetava põlengu korral põleks ka see nagunii maha. Lugesin igaks juhuks oma alluvad üle ja sain tulemuseks, et kõik on kenasti evakueerinud.

Kuna edasisi korraldusi oodates midagi teha ei olnud, hakkasin meie logistikajuhti norima, miks ta oma töötajaid üle ei loe ja kas ta siis ei tea, millised on juhi kohustused tulekahju korral. Tema vastas naerdes, et tema küll neid protseduure pole lugeda viitsinud ning ega ei tea küll. Kusjuures silmaga hinnates tunduski, et vähemalt pooled laoinimesed olid endiselt hoones ka. Evakueerunud tootmise töötajaid ei näinud ma ühtegi.

Varsti lubas mulle juba tuttav sinine kiiver meid tagasi üles. Jäime hetkeks tegevjuhi ja personalijuhiga rääkima, et see, mis toimus, küll õppus ei olnud. Heal juhul lihtsalt katsetus, kas inimesed teavad, mida tulekahju korral teha. Ei teadnud, aga selline õppuseks kutsutav tsirkus asja selgeks teha ka ei aita. Sel hetkel hakkas tuletõrjealarm jälle tööle.
Ütlesin: "I`m not going to die tonight!" (mina täna surra ei kavatse!), soovisin kõigile head õhtut, võtsin autovõtmed ja sõitsin koju. Tööpäev oli juba üsna lõppenud ja ma tõesti ei viitsinud enam majast iga kellatirtsu peale sisse-välja marssida.

Faktid õppusest, millest ehk midagi järeldada võiks:
1. Häire korral hakkasin oma tagumikku liigutama alles siis, kui nägin, et tegevjuht sama teeb. Minuga samas ruumis viibib alluv alles siis, kui mina seda tegin;
2. Juhid, kelle järgi ülejäänud töötajad joonduvad, ei teadnud, mida teha. Hea, et vähemalt tegevjuht vaatas, et inimesed hoonest lahkuksid;
3. Enne evakueerumist pakkisin kaasa arvuti. Kingade puhul kahtlesin, aga jätsin need siiski maha;
4. Üle poolte majas viibinud inimestest ei võtnud alarmi tõsiselt ja oleks võinud vabalt sisse põleda;
5. Tulekahju korral kogunemise punkt on täiesti idiootselt valitud;
6. Kuidas tulekahju puhul käituda küll kuidagi rohkem selgeks ei saanud. Pigem juurdus teadmine, et tuletõrjealarm tähendab õppust.

Õpetlik oli küll, aga hoopis teisel viisil, kui peaks.

Kasvatuslikud möödalaskmised

Minu suurimaid vigu lapsevanemana oli kahtlemata piisava valvsuse kaotus, mis võimaldas mu esimesel lapsel mõned aastad tagasi teada saada, et maailmas on olemas Coca-Cola. Olin seni plaaninud seda fakti tema eest kuni täisealiseks saamiseni varjata. Deemon oli sõna otseses mõttes pudelist välja lastud. Laps lausa kleepus poes karastusjookide riiuli külge. Probleemi lahendas ühe vanema ja kogenuma kolleegi kuldne soovitus Coca-Cola sisse soola segada. Panin seda ikka mehiselt ja peale seda pole ta enam kordagi Coca`t luninud.

Teine eepiline läbikukkumine on tiigrilugu. Kunagi ostsin oma vanemale lapsele Prismast kaheksa euroga 25 sentimeetri kõrguse pehme kaisulooma tiiger karupoeg Puhh lugudest. Sellest sai mu tütre truu kaaslane päeval ja öösel, muredes ja rõõmudes. Ta sai näha nii porilompe kui pesumasinat. Kui lapsele toit maitses, suruti ka tiiger ninapidi kaussi. Kui ei maitsenud, suruti veel sügavamale. Kui lasteaias oli halb päev olnud, sai tiiger õhtul ikka korralikult tuustida pingete välja elamiseks. Eks ma vahel proovisin lapsele seletada, et ta vaest tiigrikest nii väga ei retsiks - sellel võib tuuseldamisest üle visata ning ta võib kodu otsida selle peale ja muud taolist.
Ükskord juhtuski müstiline lugu. Tulime lapsega lasteaiast. Autos oli tal tiiger olemas, aga toas enam mitte. Autost ukseni oli heal juhul kuus meetrit. Kuigi otsingud võtsid väikese sõjalise operatsiooni mõõtmed, on tiigri asukoht siiani teadmata. Laps oli südamest õnnetu. Mul hakkas tast nii kahju, et paar päeva hiljem viisin ta Paavli kaltsukasse, kust ühe euro eest 5 sentimeetrit madalama, kuid muidu täitsa samasuguse tiigri sain. Tuli välja, et see kõlbas sama hästi kui ekstiiger. Ponide ilmumine mu vanema tütre ellu lükkas küll vaesekese aasta hiljem troonilt, kuid preili voodis magada on tal siiani lubatud.

Nüüd hakkab mu noorem laps sinna vanusesse jõudma, kus mänguasjad teinekord tema paha tuju päris jõuliselt tunda saavad. Seekord võttis pedagoogilise loengu pidamise enda peale tema vanem õde: "Sa ei tohi mänguasjadele haiget teha. Nad võivad ära minna. Kui ma tiigrit lõin, siis tiiger ei tulnudki tagasi, aga sellest polnud midagi, sest emme saab uue osta."

Tiigri peale soola panemine siin vist annan kallile kaisukale tappa, see jookseb ära ja siis tuleb emme ning ostab asjad jälle heaks kogemuse vastu enam ei aita?

Kuidas staatusetusesümbolist staatusesümbolit teha

Minu tööandja palgalehel olevatest inimestest on 95% kohustus tööajal vormiriietust kanda. Ülejäänud 5% on nii-öelda kontorirotid, või siis nagu neile endale tihti meeldib mõelda, tipkiskjatest seltskond, kes jumalast ülejäänuid juhtima ja administreerima määratud on. Kuigi ma selle vähemuse hulka kuulun, meeldib ka mulle siiski tööl vormiriietuse elemente ja ettevõtte sümboolikat kanda. Üldjuhul ettevõtte värvides ja tikitud logoga vesti. See on viisakas riietusese, mida annab suurepäraselt vastavalt vajadusele triiksärkide, viigipükste või volditud seelikuga kombineerida. Ühesõnaga mahub kontori enda meelest siniverelise kõrgseltskonna kirjutamata reeglite piiridesse. Täna tegin aga midagi hoopis ennekuulmatut! Panin tööle selga ettevõtte kõige tavalisema T-särgi. Sellise, mida igapäevaselt nö kõige liinitöötajamad liinitöötajad igapäevaselt kannavad.

Hommikul asus turundusosakond kohvinurgas kohe minu ekstravagantsuse tagamaid uurima.
"Küll sa oled lojaalne," arvas meie kliendisuhete juht.
"Raudselt ei olnud sul midagi muud selga panna," pakkus PR-juht välja oma versiooni.
Peab tunnistama, et õigus oli mõlemal. Mulle meeldib mu tööandja ja mulle meeldib mõelda, et olen talle ka lojaalne. Pühendumus on mu lemmikväärtuseid.
Teine osa T-särgiloost on tõesti riietenappusega seotud. Pühapäeva hommikul hakkasin endale kodus kandmiseks kapist midagi selga otsima. Näppu jäi see sama särk. Kannan seda muidu kaks korda aastas: kevadel maijooksul ja sügisel SEB sügisjooksul. Hakkasin vaatama, et ilus särk tegelikult ju. Kahjuks ainult hakanud pesus kokku minema. Või olen mina hoopis hakanud pesus paisuma. Igatahes sama tendentsi jätkudes jääb särk mulle peagi väikeseks. Mõtlesin, et panen ta vähemalt koduski selga enne. Vaatasin end peeglist ja avastasin, et särk istub mulle päris kenasti. Tegu on ikkagi kvaliteetsest puuvillast ilusti taljesse töödeldud lõikega riideesemega. Nii otsustasin selle kodus kandmise asemel esmaspäeval tööle selga panna.

Päeva lõpuks olin tööl oma särgi tõttu saanud küll palju tähelepanu, kuid vaid ühe koplimendi. Selle eest tuli see aga meie tegevjuhilt esimese asjana, kui kiirelt ühe allkirja palumiseks tema kabineti sisse põikasin.
"Nice shirt" (kena särk), kommenteeris ta kohe.
Tahtsin esiteks talle sama särgiga seotud taustaloo, mis siingi kirjas on, ära rääkida. Siis mõtlesin, et pagana pikaks läheks. Ma olin ju vaid üht allkirja paluma tulnud.
Vastasin lihtsalt: "It is a nice shirt" (Tõepoolest on kena särk).

Kommid

Kogu trall algas sellest, et meie vannitoakaalu patarei sai tühjaks. Tekkis kahtlus, et minu tavapärases toidupoes, keskmise suurusega kiirelt-kiirelt-sisse-kiirelt-välja supermarketis, ei pruugi sobivat patareid olla. Selle tõttu seadsime sammud hoopis üle tee asuvasse kaks korda suuremasse Selveri hüpermarketisse. Kuna juba poodi sisenedes oli näha, et kassajärjekord on pikk nagu Balti kett, haarasin kiirelt iseteeniduskassa puldi. Piiksutasin hoolsalt puldiga kaupa läbi ja käru sai päris täis. Siis jõudsime pagariosakonna kõrvale paigutatud lahtiste kommideni. Professionaalse huvi tõttu oli mul muidugi vaja minna uurima, millisel viisil täidetakse uue toidu märgistamise määruse nõudeid müügipakendisse pakendamata toodete puhul. Leidsin mitmeid rikkumisi. Minu mees leidis sel ajal ühes kahtlased Ida-Euroopa päritolu kommid, mida ta kohe usinasti kilekotti kühveldama asus.
„Kallis mees,“ proovisin ma rahulikult selgitada, „kas sa mõistad, et neid komme müügisaalis kaaluda ei sa? Nii ei saa me nendega ka iseteeninduskassase minna ja peame seal tavakassa kilomeetrises järjekorras seisma. Kahe väikese lapsega. Mõistad?“
„Aga ma tahan neid komme!“
No hästi.
Surusin kommikoti mehele pihku ja ütlesin, et mina teda enam ei tunne ning vaadaku ise, kuidas ta nende kommidega poest välja saab. Selleks hetkeks, kui iseteeninduskassani jõudsin, oli mu teine pool kommid tagasi kärusse sokutanud ning teadmata suunas riiulite vahele kadunud.
No hästi.
Võtsin kommikoti ja otsisin üle automaatkassade juures patrulliva töötaja.
„Mis ma nendega teen?“ nõudsin müüjalt.
See klõbistas midagi kassasüsteemi arvutis ja tahtis teada, mis kommid need  on. Pekki, mina ei tea. Mingid kahtlased lutsukad olid.
„Kui palju need maksavad?“ pinnis müüja edasi.
Ma tõesti ei vaadanud, mehe projekt oli kogu see kommivärk ju. Siis ilmus süüdlane ka lõpuks riiulite vahelt välja ja hakkas ise müüjaga olukorda klaarima. Lõpuks läksid koos saali vaatama, mis kommid  need siis olid. Mina hakkasin samal ajal iseteeninduskassas arveldama, kaupa kottidesse laduma ja mõtlesin, kuidas ma nüüd pean meest ootama, kes selle näruse kommikotiga elupikka kassajärjekorda peab seisma minema.

Kui pakkimisega valmis sai, jõudis mees kommide ja teda saatva müüjaga tagasi saalist. Tundub, et kommide identideedisaladus oli lahenduse leidnud. Ja siis tegi see müüja ainult selleks ühe tavakassa lahti, et mu mees sealt nende kommidega läbi lasta. Maksid need vist mingi euro.

Kaalu jaoks saime patarei ka. Kahtlustan seost nüüd meie jälle töötava vannitoakaalu ja fakti vahel, et täna hommikuks ei olnud mu mees mitte üht neist kärnastest kommidest ära söönud.

Isiklikud ajaloolised mälestused

Meil oli eile ärasaatmispidu. Üks minu seni Eestis elanud lätlasest kolleeg läheb nüüd meie emafirma Leedu tütresse tööle. Eestis töötas ta kokku neli aastat ja selle lühikese aja kohta elas ta ilusti kohalikku kultuuri sisse. Lõpuks sai ta isegi keerulisemate sõnaühendite, nagu sünnipäevahommik Ülejõel, kasutamisega täitsa talutavalt hakkama. Eestisse kolides kostis täishäälikuühendeid sisaldavaid kohanimesid välja hääldades ta kurgust lihtsalt mingi ebamäärane mörin.

Meie endine kaaslätlane oli oma lähematele kolleegidele teinud väikesed kingitused ja isiklike sõnumitega kaardid. Selline kõrvust tõstev tekst oli minu omal

Kuigi hüvastijätuõhtusöök toimus väga sümboolselt ühes Kalmistu tänaval asumas restoranis, oli meeleolu lõbus. Ühel hetkel tulid jutuks mälestused. Kõik piisavalt varase aastakäigu ameeriklased pidid mäletama, mida nad tegid või kus olid, kui Neil Armstrong esimest korda Kuu pinnale astus. Või kui Kennedy mõrvati. Ja mida nad mõtlesid, kui nad 9/11 rünnaku käigus kokku varisenud maailma kaubanduskeskuse tornidest teada said. Seda mäletavad vist ka eurooplased. Vähemalt meie tegevjuht, rootslane, ütles, et tema mäletab täpselt seda koosolekut, kus ta siis istus. Mina sain 9/11 sündmustest teada tol septembriõhtul uudiseid vaadates. Olin isekalt ärritunud. Ma oli tol sügisel gümnaasiumi viimast klassi alustanud. Arvasin, et nüüd algab kolmas maailmasõda. See tundus pööraselt ebaõiglane, sest ma ootasin, et peale kooli lõpetamist algab mul alles tõeline elu ja nüüd tuleb mingi sõda seda tuksi keerama.

Minu esimene suuremate ajaloomurdepunktidega seotud isikliku hetke mälestus pärineb Eesti taasiseseisvumisest. Olin siis kuueaastane. Sõitsin sõbranna rattaga, kui ema mind aknast hõikas ning ütles, mis toimunud oli. Mul oli poliitilistest sündmustest jumalast ükskõik, sest kummikusäär oli just rattaketi vahele kinni jäänud.

Ka mäletan ma seda, kuidas uuele Eesti Vabariigile presidenti valiti. Olin kohalikus poes, mille tagaruumis mängis raadio. Raadios loeti hääli: „Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri.“ ja nii mitukümmend korda. Alles hiljem teadvustasin endale, mis toimus.

Estonia uppumisest teada saamise hetke mäletan ma ka. Hommikul, kui kooli valmistusin minema, pani ema millegi pärast raadio mängima. Sellist kommet meil kodus üldiselt ei olnud. Muusika asemel tuli raadiost ainult uudiseid. Ema ütles, et öösel läks Estonia põhja. Esimene tund oli meil muusikaõpetus. Õppetööd tol korral me ei teinud. Õpetaja kuulas samuti muusikaklassis olevast, tolle aja kohta väga korralikust stereokeskusest, teateid Estonia kohta.
Minu emal oli eelmisel õhtul sünnipäev. Tema kooliaegne pinginaaber pidi ka tulema, aga ootamatult läks hoopis laevale. Ta töötas Estonial ning üks töökaaslastest oli palunud tal endaga graafikus vahetus teha. Nii läks ema pinginaaber sellele saatuslikule väljumisele ema sünnipäeva asemel. Meri andis hiljem tema surnukeha välja.

 

Millised on teie ajalooliste hetkedega seotud isiklikud mälestused? Millised on need hetked? Brežnevi surm? Esimese iPhone`i avalik esitlus?

Turvakontroll

Ma olen läbi aegade lennujaama turvameeste lemmik olnud. Kui turvakontrollis mind vähegi millegagi peedistada on, siis peedistatud ma saan. Selle tõttu olen õppinud end enne lennukule minekut nii süütuks pakkima, kui vähegi annab. Ei mingkeid kõrgeid kingi ega püksirihmu, riided panen nii liibuvad selga, et jumala eest ei saaks aluspükstesse või mujale riiete alla peidetud kokaiini või teiste keelatud esemete suhtes mingitki kahtlust tekkida, käsipagasis on kogu elektroonika ja muud vähegi küsimust tekitavad esemed on kõik ühes kotisahtlis, mille ma ka aegsasti turvakontrolli röntgenmasina lindile laiali tõmbam. Vedelikest võtan kaasa ainult hambapasta ja sedagi mingi ultrapisikeses tuubikese. Ameerika presidendi turvaülem ei tohiks ka minu juures midagi kahtlast leida. Tallinna lennujaama turvakontrollitöötajad ikka suudavad! Viimane kord lennukule minnes olin ennas nagu tavaliselt aususe ja puhtuse etaloniks teinud. Kuigi nad mind ülikahtlustavalt piidlesid, polnud nagu millestki kinni hakata. Lõpuks, kui olin peale turvakontrolli just hakanud oma elektroonikat tagasi kotti riisuma, nad midagi siiski leiutasid:
„Kas me teilt lõhkeaineproovi tohime võtta?“ No mida veel... Olen ma tõesti siis nii terroristi moodi? Loomulikult oli proov puhas. Raistatud aeg ja proovivõtuvahendid.

Ma ei ole ainus, keda meie perekonnas alusetuslt peedistatakse. Mu mehevend lendab töö tõttu päris tihti Aasia vahet. Nad toodavad seal jalgrattaid ja muud spordivarustust. Viimane kord Hiinast tulles, paluti tal turvakontrollis sealsete tollitöötajate poolt korraga viisakalt kõrvale astuda. Hiina tollis ei tööta mingid naljamehed.

Viidi mu mehevend koos tema kolleegiga turvaruumi, kus tema kott laual seisis.
„Sinu oma?“ tahtsid hiinlased teada.
„Jah, minu“
„Tee lahti!“ nõudsid hiinlased ja näitasid koti röntgenpilti. Pildil oli selgelt näha kotis olev automaatrelv.

 

 

 

Mu mehevend on aastate jooksul Hiina tolliga igasugust vett ja vilet näinud ning üldse väga flegmaatiline inimene. Ta ei osanud muud teha kui imestada, kes pagan ja millal sai talle automaadi kotti sokutada. Tema töökaaslane, natuke nõrgema närviga tüüp oli selleks ajaks ennast juba värisedes põlvivi turvaruumi põrandale visanud ja halas, et tema ei taha järgmised kümme aastat kusagil Aasia kaevandustes sunnitööl veeta. Tegid siis koti lahti ja mis selgus... Mehevennal olid kaasas mingid rataste jaoks mõeldus tööriistad ja jalgrattajupid. Kotis olid need täpselt nii üksteise peale juhtunud, et koti läbi valgustamisel paistsid nad välja nagu AK-47 automaat. Juhtub.

Kriitika

Mõned nädalad tagasi olin koju jõudmas mingilt õhtuselt käigult rattal. Üsna koduvärava juures tuli mulle vastu ema kahe lapsega. Ema oli rattal, noorem laps, nii ühe- või kaheaastane, selle külge kinnitatud väikelapse rattatoolis ja vanem, umbes viieaastane oma väikesel ilma abiratasteta rattal. Rõõmus hetk äratundmist ning samastumist - nii liigun ka mina üldjuhul külavahel ringi. Mul oli koduväravani umbes kümme meetrit. Värav oli vasakul pool, see oli siis vastutulijate pool kergliiklusteed. Nii ema kui vanem laps sõitsid oma ratastel aeglaselt ja ebakindlalt. Enne nendega kohtumist keerasin aia äärde murule ja möödusin neist vasakult, et vältida ootamist, kuni see veniv tandem mu väravast ükskord mööda saab. Minu muru, minu õigus tallata. Kergliiklustee jäi täies ulatuses vastutulijate kasutada. Rattal mööduv suurem laps sattus mu ootamatust manöövrist vist pisut segadusse, sest hetkeks vingerdas ta veel rohkem kui enne. Ema instrueeris teda samal ajal, et see ilusti paremale poole teed hoiaks. Tänuväärne tegevus, sest neid vales teeservas aelejaid kohtan ma oma jooksu-, uisu- ja rattaringidel üksjagu. Neist on väga raske mööda saada. Ma saan neist aru ka, sest oma vanemat last olen ma mitu aastat drillinud rattaga õiges teeservas sõitma, aga ta unustab ikka päris tihti. No juhtub.
Kui tol õhtul vastutulijatest mööda sain, siis vastu tulnud laps küsis midagi emalt. Mida, ma täpselt ei kuulnud. Küllap, et miks mina paremal pool teed ei sõitnud või muud taolist. Selle peale vastas ema:
"SEST TÄDI ON JOBU!" ikka piisavalt kõvasti, et mina ka kuuleksin.

Ma ei osanud muud mõelda, et soov lapsele head eeskuju näidata on hea. Kellegi jobuks sõimamine ei ole hea. Tunduvalt pedagoogilisem oleks olnud vastus, et "sest tädi sõitis valesti" või muud taolist. Eesmärgi last õigesti liiklema õpetada oleks see täitnud ja lapsele ei oleks jäänud muljelt, et on okei suvalisi möödujaid kõva häälega inetult nimetada.

Paar nädalat hiljem olin oma õhtusel jooksuringil. Minu meelest tulid mulle samadel ratastel vastu sama ema oma lastega. Seekord enda suhtes vasakul, see on siis nii öelda valel pool kergliiklusteed. Võib-olla ei olnud ka sama perekond. Vahet ei ole. Vahet ei ole ka, et valel pool teed. Äkki oli õigel pool mingi suur auk, millest ema ei tahtnud alles rattaga sõitma õppivat vanemat last läbi sõita lasta ja oma rattatoolis olevat nooremalt läbi põrutada. Ma ei tea, miks ta valel pool teed sõitis. Ma usun, et mitte selle pärast, et ta jobu oli. Kuigi vahet ei ole.

Soorollid

Käisin autoga servises, lapsed olid kaasas. Sel ajal, kui töötaja leti taga auto kohta dokumente vormistas, arenes minu ja minu 2-aastasea tütre vahel järgnev dialoog.
Osutab kohe ukse juurde välja pandud hooajakaupade riiulis olevale esimele tootele: „Pes see on?“Ta ei ole veel päris täpselt läbi hammustanud, millal kasutada küsisõna kes?, millal mis?. Isa on küll seletanud, et kui asjal on jalad all, siis on üldjuhul kes?, muidu tuleb mis? ütelda. Laps aga kasutab igaks juhuks ikka mingit iseleiutatud biotehvarianti pes?.Mina: „MIS see on? Ja see on aku, autoaku“Laps osutab järgmisele, täpselt samasugusele akule nagu eelmine: „Pes see on?“Mina: „Aku“
Laps kolmanda samasuguse kohta: „Pes see on?“
Mina: „No mis sa ise arvad, mis see nüüd olla võiks?“
Servisemees kõrval leti taga muigab.
Laps: „Aku,“ ja siis järgmise, nüüd juba teistsuguse  eseme kohta: „Pes see on?“
Meesklienditeenindaja leti taga tõstab huvitatult pead. Tema näost võib lugeda küsimust, et ei tea, kas naine võiks ka sellele vastata osata.
Mina: „Krokodillid“
Laps vaatab mulle küsivalt otsa. Ese riiulis ei meenuta seda, mida ta tavaliselt krokodilli all mõistma on harjunud.Lisan selgituse: „Need on käivitusjuhtmed, kutsutakse krokodillideks“

Käivitusjuhtmed. Otstarve on kahjuks läbi praktilise kogemuse õpitud mul

Nüüd sekkub vanem tütar, kes on seni eemalt läbi klaasi huviga autoremonditöökojas toimuvalt jälginud: „Mis nende juhtmetega tehakse?“
Mina: „Kui talvel vahel hommikuti auto pekkis on ja käima ei lähe, siis nendega mõnikord saab“
Servisemees muigab nüüd juba tunnustavalt.„Aa,“ ütleb vanem tüdruk „vanaisal ei läinud ükskord traktor käima“
Mu äial on talu ja seitse lapselast, kolm poissi ja neli tüdrukut. Minu vanem tütar on ainus seitsmest, kes töötava mootoriga traktorit ega kombaini ei karda. Ta oli kaheaastane, kui esimest korda ise traktorit juhtis. Põllul, vaovahel. Seal oleks masinat väga raske välja olnud keerata. Isa oli ka samal ajal kabiinis muidugi.

Selliseid asju kirjutades on mul tunne nagu oleks minus mingi kapifeminist peidus.

Eelmisel päeval enne autoservist olin mehe palvel mootorsaagi ostmas käinud. Ketiõli võtsin ka. Mina tegelesin saeasjadega, mees käis lastega toidupoes. Ostis kalapulki, viinereid ja muud taolist. Asi seegi. Paar aastat tagasi ei oleks ta poleks ta isegi kalapulki üles leidnud kauplusest. Elu on teda sundinud õppima. Viimase kuu jooksul on mul tööasjus päris mitu kahe-kolmepäevast Eestist eemalviibimist olnud. Lapsi on sel ajal mees pidanud majandama. Fakt on see, et ega neid siis kaks päeva keegi pesnud ja kamminud ei ole, aga müts maha, et ta niigi hästi on vastu pidanud. Õnneks vist enne detsembri algust ma enam kuhugi sõitma ei pea. Siis õnnestub vist ka nii, et lähen vara ja tulen hilja, aga vähemalt ei pea ööd lastest eemal olema. See on minu jaoks suur asi, olgu nende mootorsaagide, ketiõlide ja karjääridega nagu ta on.

Südamekassid: esimene lugu. Minu lugu

Alates sellest, kui ma rääkima õppisin, olevat ma endale lemmiklooma küsinud. Koera või küülikuid. Hobune oleks ka sobinud. Ema arvas, et korterisse võib koduloomana äärimisel juhul kassi võtta. Loomalunimist ma ei mäleta, aga seda, mis peale ema kassiseisukoha välja ütlemist mu peas toimus, mäletan ma selgesti. Praktilise lapsena orienteerisin ma end kohe vastavalt elu pakutavatele võimalustele ümber. Sel hetkel otsustasin, et nüüd on mu lemmikloom kass ja just kassi ma endale tahan. Edaspidi oligi kogu mu väikese inimese veenmisoskus selles suunas sihitud. Ühel hetkel ema murdus ja ütles, et hästi, kui sa esimesse klassi lähed. Siis võid endale kassi saada. Ma olin vist alles äsja lasteaiaga alustanud. Emale tundus minu kooliminek utoopiliselt kaugena ja küllap ta arvas ka, et ma selle kassivärgi ära unustan. Ei unustanud.

Aastad läksid ja mina läksin kooli. Tookord augustikuus me emaga lähedal asuvast pooltalumajapidamisest ühe pooleteiskuuse kassipoja ära tõimegi. Seal oli pesakonnas neid kolm tükki, üks emane ja kaks isast. Emane oli kõige aktiivsem ja mänguhimulisem, üks poistest täiesti selline mittemidagiütlev ja teine tõeline äbarik. Äbarik oli muidu hallitriibuline, aga lumivalge sabaotsaga. Selle sabaotsa pärast ma ta välja valisingi. Äbarik oli nii vussi, et läks suurest hirmust kapi alla peitu. Me pidime teda pikalt välja õngitsema. Ema juba küsis, kas ma ikka teist kassipoega ei tahaks valida. Ei tahtnud. Nii tuli meie koju Mirri. Hiljem sai äbarikust Mirrist tänava valitseja, kes lisaks ülakorruse vasikasuurusele koerale kõiki ümbruse kasse hirmu all hoidis.
Kui me poleks teda tookord kapi alt kätte saanud, oleks see talle tõenäoliselt kõik tema seitse noort kassielu maksma läinud. Tema õde, see aktiivne, läks lindlasse luusima ja raputati hane nokavahel surnuks. Pesakonna teine poiss olevat haigeks jäänud ja surnud. See oli vist mittetraumeeriv viis mulle merekooli seletada. Kasside steriliseerimine oli tol ajal tunduvalt vähem levinud, kui lemmikloomade soovimatute järglaste uputamine.

Mirrist võiks ma rääkida tuhat lugu. Minu kaks põhikooliaegset klassiõde, kellega me kõige rohkem kokku hoidsin, ütlevad, et neid Mirri lugusid on nad vähemalt miljonit kuulnud. Ma panen siia kirja kaks. Ühe õpetliku, teise naljaka ja õpetliku samaaegselt.

Mirrile meeldis õhtupäikesepoolsetel aknalaudadel peesitada. Vahel jäi ta seal magama. Kuigi aknalauad olid üsna soliidse laiusega, prantsatas ta sel juhul sealt teinekord õige narrilt maha. Alati tegi ta sellisel juhul näo, et just nii oligi see tal planeeritud ja see koht, kuhu ta maandus, ongi maailma parim koht pikutamiseks. Häbi ei lubanud tal ennast liigutada ega näidata, et ta kogematta tobedalt kukkus. Meie naersime muidugi ikka halastamatult. Alles hiljem olen mõelnud, et isegi kui mitte iga kord, siis vahel võis ta ju juhuslikult päris mugavasti pehme elutoavaiba päikeselaigule maanduda, mis aknalauast palju parem pikutamiskoht oli.

Vahel oli Mirri mitu päeva järjest kodust ära. Enamasti valvas teiste isakassidega naabri hoovis siis. Naabril oli kaks läikiva karvaga kassitüdrukut. Ükskord sõime emaga hommikust ja aknas näeme, et meie kass jalutab mööda teed. Mirri polnud siis ennast jälle eelmisest päevast saadik näole andnud. Ema kiskus akna lahti ja kukkus sõimama: “Kus sa oled kooserdanud kaks päeva?! Tule kohe koju!” Samal hetkel tuli nurga tagant mingi suvaline meesterahvas välja ja vaatas väga ehmatanud näoga, et nüüd mis. Ema siis kiirelt täpsustas, et tule jah koju… Mirri.

Mirri elas umbes kümme aastat vanaks. Ühel päeval ei tulnud ta koju. Ega ka järgmisel. Ega järgmisel. Üldse mitte kunagi enam. See ongi kõige kassimate kasside viis üksina metsa surema minna. Sinna, kus keegi neid ei näe ega leia.

Mõned aastad hiljem tuli mu ellu uus südamekass, aga see on juba järgmine lugu.

Ainult naistele

Sellise pealkirjaga meili sain ma esmaspäeval koos kõigi teiste kontori naistega. Arvan, et meid on kokku nii 70-80. Tööl on meil igasuguseid meililiste, osakondade omad, juhtkonna oma jne, aga ainult naistele mõeldut ei ole. Meili saatja oli pidanud vaeva nägema ja üldlistist naiste meiliaadressid välja nokkima ükshaaval. Oli ka põhjust, sest kiri oli diskreetsel teemal. Selles pakuti võimalust järgmisel esmaspäeval kontoris tasuta PAP-testi teha. See on uuring rakkude vähieelse seisundi avastamiseks emakakaelal. Tänuväärne ettevõtmine.
Emakaelavähi riikliku sõeluuringu programm pakub alates teatud vanusest naistele võimalust ennast iga viie aasta tagant tasuta testida, aga tegelik soovitus on seda iga 2-3 aasta tagant teha. Minu riikliku sõeluuringu kutse läks omal ajal nagunii kaduma. Ka tähendab kontoris testimise võimalus, et ma ei pea aega kulutama kliinikusse sõitmiseks, parkimiskoha otsimiseks, kabineti ukse taga ootamiseks ja muuks selliseks tiluliluks. Nüüd saan testi 10 minutiga ära teha. Ma loodan, et kõigi minu töökaaslaste jaoks saavad need olema 10 raistatud minutit. See tähendab, et analüüsi tulemused näitavad, et proovi anda ei oleks põhjust olnud.

Meil on selliste asjade tarbeks kontoris ruum nimega tervisetuba. Kui mul vahel tööl juhe väga kokku jookseb, käin seal lõõgastuseks peapealseisu ning venitusi tegemas, aga seda on võimalik ka lihtsamate meditsiiniliste protseduuride läbi viimiseks sisustada. Eelmisel nädalal saime seal kolesterooli, veresuhkrut, -rõhku ning keha rasva- ja lihasmassiprotsenti mõõtmas käia. Kuigi üritame järgmise nädala ainult naistele mõeldud pakkumist saladuses hoida, saab see vist päris keeruline olema. Kontori sissepääsust tervisetuppa saamiseks tuleb läbida kaks korrust, kohvinurk ning oma sada meetrit koridore. Ma väga tahaks näha, kuidas meedikutel õnnestub see elektritooli ja piinapingi ristandit meenutav pooleteise meetri kõrgune agregaat, mida selliste protseduuride tegemiseks vaja on, salaja tervisetuppa tassida.

Pealegi, kui nüüd naised pool päeva salapäraste nägudega tervisetoa ümber siblivad, tekib meestel tõenäoliselt kaks sama küsimust, mis inimestel ikka mõnda kogunemist nähest tekivad:
1. Mida siin antakse?
2. Kas seda antakse tasuta?

Mul tekkis ka küsimusi. Kui kontori naised selliseid salajasi kirju saavad, äkki saavad mehed ka? Mis teemadel? Kui tihti? Kas neile pakutakse paremaid asju, kui naistele? Kes seda teada võiks?

Töötamise ohud

Minu teine pool teeb koostööd ühe Eesti suure mööblitootjaga. Sinna pandi tootmisesse üles ekraan, kus jookseb edetabel töötajatest, kes kõige rohkem mööblit jõuavad kokku panna. Olevat inimestele väga motiveerivalt mõjunud. Peale edetabelitega alustamist istub nii mõnigi nüüd kella kaheksani tööl ja kruvib diivaneid kokku. Edetabelit juhib aga mees, kes töötab rangelt kaheksa tundi päevas ja kui kell viis saab, paneb kruvikeeraja igal õhtul lauale ning läheb koju ära.

Meil ilmus ettevõtte siselehes äsja lugu töötajast, kellel sai täis 20. tööjuubel meie firmas. Ta rääkis, et selle kahe kümnendi jooksul on ta ühe korra tööd koju kaasa võtnud. Seda korda kahetseb ta siiani. Ta on meil midagi esmatasandijuhi ja spetsialisti vahepealset. Nii kaua kui mina teda tean, on ta alati oma töö jõudnud ära teha, seda hästi teinud ja üldse on ta meeldiv inimene. Siselehe loos rääkis ta ka, et on juba oma 25 aastat sama naisega abielus ja neil on kaks tütart. Vähemalt kõrvalt vaadates tundub harmooniline värk olevat. Kui ta selle 20 aasta jooksul rohkem kui ühe korra tööd oleks koju kaasa võtnud, ei tea, kas siis ka oleks...

Mul selle töö tööle jätmisega nii hästi ei ole. Kahe eelkooliealise lapsega, kellest üks alles sõimekohata sõimeealine on, tuleb tihti asju kombineerida. Täna hommikupoolegi istusin jälle kodus diivanil arvuti süles ja andsin tööga seotud dokumentidele digiallkirju. Selle tegevuse jaoks olin rahakoti vahelt oma ID-kaardi võtnud. Rahakott ise vedeles sel ajal mu kõrval diivanil. Samal ajal kammis mu noorem laps mu juukseid. Kahvliga. Minu meelest oli ta sellega äsja makaronivormi söönud, aga ma ei tahtnud sellesse võimalusse süveneda. Teadmatus on õnnis. Pärast, kui lepingutega lõpetanud olin, hakkasin allergeenide ohje protseduuri parandama. Selleks ajaks oli mu laps kahvliga teisele korrusele läinud ja toppis seda pistikupesasse. See on tal kolmas kord nii teha. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Panin lapse lõunaund magama ja õnneks tuli siis ka mees koju, niiet nüüd sain mina kontorisse minna. Ma olingi tänased koosolekud pealelõunasele ajale planeerinud.  Kui esikus saapaid jalga tõmbasin, tuli mu vanem laps uurima, miks mul tagant juuksed Rimi kampaaniakleepse täis on kleebitud. Neid, mille eest poest taldrikuid odavamalt saab. Sel ajal, kui mina lepinguid allkirjastasin, oli mu noorem vedeleva rahakoti vahel kleepsud võtnud ja ladus mulle neid kammise ajal pähe. See on neist hetkedest, mil teadmatus õnnis ei ole. See on ka kolmas kord, mil mind alatult salaja jura täis liimitakse. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Kuigi viimasel ajal on elu mulle ohtralt sõnnikut ventilaatorisse loopinud, tulin vähemalt seekord võimalikust piinlikust olukorrast tänu oma vanema lapse tähelepanelikkusele puhtalt välja.

Mul on mõned kolleegid, kes armastavad veel kell kümme õhtul või kell kaks öösel töömeile saata. Täna mul üks töökaaslane rääkis sellisest inimesest, et oo, vaata, milline töövõime tal on. No mina ei tea. Ma ei ole meie ajavööndist saadetuna meie ettevõttes küll ühtegi asjalikku meili näinud, mis peale normtöötunde teele oleks pandud. Selle saadan-poole-ööni-töökirju tegelase kümnest ideest on nagunii üheksa sellised, et hoia pead kinni ja pärast ei jaksa keegi neid tulekahjusid ära kustuda. Kes peale tööaega tööasju teeb, ei ole mitte hea töövõimega, vaid ei saa oma tööga õigel ajal valmis ning ei oska aega planeerida. Ma võin sellist väljaütlemist endale lubada küll, sest minu elus on olnud aegu, mil nädalas 70 tundi tööd tegin. Puhtalt oma viga oli, et tegin.

Töö ja muu elu segamisel tuleb olla väga osav. Kui ei ole, on targem seda üldse mitte teha. Muidu on sul pärast kleepsud juustes ja kolleegid naeravad su väsinud mõistuse sünnitisi lugedes vaikselt pihku.