2014/12/14

WC-kultuur

Endal mul seda muret eriti ei ole, et peaksin avalikke tualettruume külastama - superpõis on mu teine nimi. Ükskord hakkasin Riiast sõitma. Parklas tundus, et võiks vist ikka ära käia, aga ei viitsinud uuesti üles kontorisse ronida. Nagunii oli mul plaan Pärnus kütust võtta ja optimeerija, nagu ma olen, mõtlesin kaks asja ühendada. Tanklas käisin isegi sees kohvi võtmas, aga selle teise asja unustasin tegemata. Kodus Tallinnas oli lõpuks päris suur kergendus küll, kuid hoolimata vahepealsest lisavedelikust topsi latte näol, jäi asi kriitilisest siiski veel kaugele. Olin siis kaheksandat kuud rase ka. Kes ise pole olnud, võib proovida ette kujutada, mis moodi on kahe inimese peale ühte põit omada, kui üks sellel lisaks otsas istub.

Mis mul muidu tegemata jäänud on, tuleb tänu lastele lõpuks ikka ära teha. Kui sul jalad ristis nõudlikult mantlivarrukat sikutatakse, ei ole mõtet võimalusele "jõuame ehk koju" lootma jääda. Jälle Pärnu, aga seekord Kaubamajaka tualettruum. Prill-laual ilutsesid kaks porist jalajälge. Loomulikult olin ma varem kuulnud, et ka nii tehakse, aga siiani olin neid inimesi mingiteks müütilisteks rahvajuttude tegelasteks pidanud.
Rääkisin oma elamusest töökaaslastele. Minu üle-laua naaber, venelanna, ütles selle peale, et teda oli lapsena ka sedasi õpetatud. Enam ta muidugi nii ei tee, aga leiab siiani, et see tualetis käimiseks kõige hügieenilisem moodus on. Tegu on pädeva mikrobioloogiga, kellega ma hügieeniküsimustes enamasti ühel arvamusel olen või kui mul endal arvamus puudub, siis väärt nõu olen temalt ikka saanud.

Ka üks minu hea sõbranna on vene perekonnast. Selle kohta, kuidas teda lapsena treeniti, ei ole ta midagi rääkinud. Ülimalt puhas ja hea sisemise hügieenitajuga inimene on ta küll. Avalikes tualettides on ta alati kahe jalaga maa peal, aga ei istu kunagi ja toimetab umbes sellises asendis, nagu suusahüppajad äratõuke hetkel. Naiste puhul on sellel teguviisil omad eelised: mida nõrgem põis, seda võimsamad jalalihased lõpuks arenevad. Ohte on muidugi ka. Ühe pubi tualettruumis hakkas mu sõbrannale korraga tunduma, et toimingu heliefektid erinevad tavapärasest. Põhjust ei tulnud kaugelt otsida - potil oli kaas peal.

Minu vaieldamatult kõige värvikamad ja kui järele mõtelda, siis ka diskrimineerivaim tualetikogemus pärinevad Türgist. Liikusime kohaliku ühistranspordiga Istanbulist läbi Loode-Türgi põllumajandus- ja tööstuspiirkondade teise turistikasse. Alguses pidime sõitma praamiga, siis ühe bussiga ja pärast teisega. Mingid trammid ja värgid veel, aga need olid väikesed otsad. Alguspunkti hotellis oligi nagu ikka: lähed sisse, istud, pärast tõmbad rullist paberit ja lased nupust vett. Istanbuli sadamas hakkas looma. Kokku oli kuus kabiini. Pooled nagu hotellis, pooled sellised, kus oli auk maas, paberit ja loputuskasti ei olnud. Paberi asemel oli boksis umbes põlvekõrgusel kraanikausita külma vee kraan ja topsik selle all. Katmata juustega naised käisid paberiga, burkadega naised topsiga kabiinides.

Esimeses bussijaamas jätsin WC vahele. Teine buss peatus mingis umbes Kiviõli suuruses tööstuslinnas.  Bussijaamal minu meelest silti küljes ei olnudki. Bussijaama WC sissejuhatav silt “Tuvalet” oli selle eest meetri kõrgune, elektrilistest vilkuvatest neoontuledest nagu meil kasiinodel ja paistis kaugele ka pimedas. Ma lihtsalt pidin seda asja lähemalt uurima minema. Tualett ise võttis enda alla terve bussijaama keldrikorruse ja seal oli oma 30 (!!!) maas auguga, loputuskastita ja paberita kabiini. Meeste poolel siis vist teist sama palju. Sissepääs maksis ühe kohaliku raha, mille kasseerimiseks oli tööl eraldi väärikas härrasmees. Ei mingeid mündiga avanevaid automaatlukke. Diskrimineerimine seisnes selles, et kui mu mees enda poolelt väljus, siis valvurionu ulatas talle sisenedes makstud mündi tagasi. Kui mina väljusin, vaadati mind ainult külma pilguga ja kõik. Müstika!

1 comment: