2014/12/01

Rott ja roppused

Ropendamine on tahtlik poos millegi näitamiseks. Umbes nagu siidrätiku või 100 eurosega tagumiku pühkimine. Siidi tualettpaberina kasutamine võib iseenesest ju mugavavuse seisukohalt isegi põhjendatud olla, nagu ebatsensuursed väljendid inimese kõnes ei välista alati jutu asjalikku sisu. Paras sõnade või siidi raiskamine on see aga igal juhul. 100 eurose kasutamine on lisaks veel ebamugav ka.


Rikkus ei anna häbeneda. Selle rulli leidsin eelmisel nädalal kodukaupade poest süütetablette otsides ja ei saanud kohe ostmata jätta.

Kindlasti ei ole ropendamine üksühele vähese hariduse või madala sotsiaalse kuuluvuse tunnuseks. Minu vanaema oli käinud kuus talve külakoolis ja töötas terve elu võrdlemisi lihtsatel ametikohtadel vabrikutöölisest avaliku sauna kassapidajani. Reisida sai ta nii palju kui korra rongiga Siberisse ja mõned aastad hiljem sama teed tagasi. Ühesõnaga ei olnud ta kindlasti mingi kõrgseltskonda kuuluv daam, mida iganes see Eesti kontekstis ka tähendada võiks. Ometi oli vängeim väljend tema arsenalis kõigest "äbematta reo". Tõlkes võiks see olla "kasvatamatu raibe" või midagi sinna kraadi. Sedagi fraasi kasutas ta haruharva. Enamasti väga erilistel puhkudel minu lapsepõlvekass Mirri poole pöördudes. Näiteks siis, kui vanaema Mirrit nattipidi nende ühisest lemmikmaiusest nimega soolasilk eemale tiris või siis, kui Mirri järgmisel hommikul kättemaksuks eelmise päeva alanduste eest vanaema sussid ära reostas.

Miks kogu see värk mulle praegu meelde tuleb? Tänane hommik tõestas, et isegi kui mitte midagi enamat, siis pikem kooliskäimine on vähemalt laiema sõnavara mulle vanaemaga võrreldes küll andnud. Mul elab terrassi all monster-rott. Ta on oma 30cm pikk, seda ilma saba ja liialdusteta. Ülbe ja osav ka lisaks sellele. Eelmisel talvel käis ta pidevalt lindude toidumaja tühjendamas. Ja see ei ripu mul nii, et muutkui lähed mööda punase vaibaga kaetud treppi majja ja asud einestama. Sinna pääsemiseks tuleb kõigepealt kaks meetrit mööda sirget krohvitud seina üles ronida, siis poolteist meetrit mööda horisontaalset 2cm laiust terastala kõndida ja lõpuks ennast kuidagi üle katuseserva majja sisse ukerdada. Sellest hoolimata oli rott pidevalt linnutoidu kallal ning ei suvatsenud isegi siis lahkuda, kui ma paari meetri kaugusel toas vastu akent prõmmisin ja rusikaga vehkisin. Kevadel selgus, et see kärnane elukas oli katuseterrassile grillahju alla tualettruumi ka sisse seadnud. Õhtuti käis ta veel regulaarselt meie trepihalli seina väljast järamas. Kuna me elame buumiajal ehitatud majas, on see sein ilma roti panusetagi liiga õhuke. Viimased pool aastat ei olnud rotist aga mingit märki.

Kaks nädalalt tagasi läks meil külmkapp katki ja ei ole siiani garantiist tagasi tulnud. Toit seisab terrassil külmas. Ilmadki on selleks väga sobivad olnud, ainult viimased paar ööd on temperatuur miinuses käinud. Hommikul piima kohvi peale kallates tuleb plumps-plumps muudkui jäätükke pakist. Kui võikut teha tahad, tuleb või ja juust ka aegsasti sisse sulama võtta. Need kõik on väikesed ebamugavused. Täna hommikul läksid lumel rotijäljed üle terrassi meie ajutise külmikuni ja tagasi. Kiire inventuur näitas verivorstide puudumist. Need ei olnud mingid niisama vorstid, vaid e-vaba talutoodang vastava hinnaga, mida perenaine vaid korra nädalas kohalikul turul müümas käib. Mul oligi vahepealse rotivaba ajaga pulss juba liiga madalaks jõudnud minna. Kõike hommikul roti kohta üteldut siin korrata ei taha, aga üks kuradi rajakas on see loom küll!

3 comments:

  1. "äbematta reo" on ju tõlkimatagi selge. Hästi kirjutad... muide. Rotile valu!

    ReplyDelete
  2. Lase aga tulla Allikene! Sinu suust on ka kõige vängem vandumine tore lugeda ja magus kuulata

    ReplyDelete
  3. Teise õnnetuse üle on küll inetu naerda, aga viimane lõik pani korralikult lõkerdama küll. Suurepäraselt kirjutad!

    ReplyDelete