2014/12/29

Raamatukogutädi kättemaks

Kuigi ammustest asjadest rääkimine pidi nägemisele halvasti mõjuma*, panen kirja ühe vana loo.

Bakalaureuseõppe lõputöö teemad jagati meil loosimise teel. Mulle sattus keedusoola kuivati projekt. Selle parameetrite arvutuseks vajalikud valemid olid kõik täpselt kirjas muldvanas venekeelses teoses Teoriya sushki**. Tõin raamatukogust raamatu, istusin paar ööd üleval ja sain projekti eest professorilt isegi kiita.
Minu erialale oli Tehnikaülikooli vastu võetud kaks gruppi: eesti- ja venekeelne. Üks vene grupi tüdrukutest oli endale sarnase teema tõmmanud ning palus mult Teoriya sushki't laenuks. Auditoorne õppetöö oli selleks ajaks meil juba läbi ja rohkem ma seda tüdrukut ega raamatut ei näinudki. Teadsin vaid ta nime ning seda, et ta kusagilt Ida-Virumaalt pärit on. Tehnikaülikoolis oli siis veel kasutusel mingi keskaegne rudiment nimega ringkäiguleht. See oli paber, millele oli lõpudiplomi saamiseks vaja korjata allkiri raamatukogust, spordihoonest, vist ka arvutimajast jt kohtadest, et tudengil ei ole ülikooli ees varalisi võlgnevusi.

Läksin ilma Teoriya sushki'ta raamatukokku allkirja paluma. Enne lugesin veel, et raamatu kaotamise korral tuleb välja maksta selle kolme- või viiekordne hind ja asi korras. Juba esimesel aastal oli kogu mu kursuse "lemmikraamatukoguhoidjaks" kujunenud naisterahvas, kellest võis oletada, et ta vaid selle pärast ülikooli tööle tuli, et hommikueineks tudengeid süüa. Loomulikult oli ta ka sel päeval tööl ning veel erakordselt näljase näoga.
"Mis kolmekordne hind?! Te peate uue raamatu asemele tooma. Te olete ära kaotanud ainueksemplari!!!" Sain aru, et olen sooritanud mõrva.
Tudengiõgija lisas veel: "Ja Teie lugejapileti, Teie lugejapileti panen ma kohe kinni!"

Panin raamatukogukaardi ära, sest muidu oleks see tädi pilgu all varsti põlema lahvatanud ja mõtlesin, et jäägu siis väikestele inimestele nende väikesed rõõmud. Mida tudengiõgija ei teadnud, oli, et mu ema töötas sel ajal ühe teise raamatukogu juhatajana. Tema raamatukogu oli küll Tehnikaülikooli omast tagasihoidlikum, aga kasutas sama infosüsteemi. Minu mineviku puhastamine ükskõik millises Tallinna raamatukogus oleks ema jaoks paari minuti küsimus olnud. Rääkimata sellest, et Tehnikaülikooli Raamatukogu direktor tema kursavend on. Nii palju kui ma oma ema juttudest aru olen saanud, on neil üpris kokku- ja siiani suhteid hoidev kursus.

Supi salaja ära kallamise asemel otsustasin esialgu proovida seda ausalt ära süüa. Alustasin jahiga. Paari päevaga vajalik teos hankida on ühe raamatukoguhoidja tütre jaoks lausa auküsimus. Eriti, kui see 35 aastat tagasi Moskvas välja antud väikese tiraažiga trükis on. Endisest Teaduste Akadeemia Raamatukogust leidsingi ühe eksemplari. Tassisin selle mingisse Tehnikaülikooli urkasse, mille olemasolust ma varem isegi teadlik ei olnud. Seal harutati see õmblustest lahti. Jupid viisin omakorda ülikooli ühte teise minu jaoks tundmatusse soppi, kus nendest kahepoolsed koopiad tehti. Esimeses kohas lõigati need parajaks ja nõeluti kokku. Originaalraamat ka. Nüüd oligi mul kaks erineva lõhnaga, aga väliselt täpselt ühesugust raamatut nimega Teoriya sushki. Enne, kui mõni salapärane süüdimatu tudeng mul selle käest rebib ja Narva poole jooksu paneb, viisin kopihaisuga originaali tagasi Teaduste Akadeemiasse. Trükivärvilõhnase koopiaga läksin jälle Tehnikaülikooli raamatukokku.

Tudengiõgija asemel oli õnneks keegi teine tööl. Panin oma lugejapileti ning ringkäigulehe letile ja ütlesin, et tõin raamatu tagasi. Ramatukogutädi klõbistas midagi arvutis ja vastas, et minu nimel ei ole ühtegi laenutuskirjet. Ainult raamatukogukaart on mõned päevad tagasi aegunud, aga pole muret - ta kohe pikendab ära.
Ha! Lugejapileti sulgemisega oli automaatselt ära kustunud nimekiri kõigist minu käes olevatest raamatutest. Süsteemis nägi pileti sulgemine aga täpselt nagu kaardi aegumine välja - ei midagi ebatavalist ega kriminaalselt. Keerutasin võltsitud Teoriya sushki't näpus ja ütlesin, et tahaks selle ikkagi raamatukogule anda. Tädi alguses ei tahtnud võtta, sest see olevat nii kallis ja haruldane raamat. Lõpuks oli siiski nõus ja kirjutas tänusõnade saatel ringkäigulehele ka alla.

Mõned aastad hiljem otsisin oma alluvusse keemikuharidusega inimest. Personaliotsingufirma saatis teiste hulgas mulle ka Teoriya sushki laenanud raamatuvarga CV. Kuigi profiili poolest oleks inimene isegi võinud sobida, ei vaevunud ma teda isegi vestlusele kutsuma. Nagu siis, kui mulle Lasnamäe kanalis üks autoga nii tagant sisse sõitis, et tal endal esistange töllakil oli, aga minu autol mitte kriimugi, pean ka nüüd tõdema, et teinekord on maailm ikkagi üks pagana õiglane koht.

_____________
*Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja
**Kuivatamise teooria


4 comments:

  1. Mnjaaa. Väga õiglane jah.
    Eriti õiglane on minu arust veel see, et sa selle loo meile lugemiseks kirjutasid. Miks? Sest me väärime seda. Väga kaasahaarav, suisa tšehhovlik mininovell. Ega jää muud üle kui tänada.
    Sa Ally müü end (aga kallilt) mõnele erakonnale tagatoa-kirjutajaks. Sest sa nö. "paned kotti".

    ReplyDelete
  2. Taas kord ülihästi kirjutatud asi, nautisin lugemist täiel raual, tänud :)
    ma muidu väga sooviks oma kommentaare avaldada enda WP konto alt, aga väsisin ära ... ma ausõna ei ole robot :)

    ReplyDelete
  3. Tänan! Raha eest kirjutada ma ei julgeks, selleks peaksin veel õigekirja timmima ja taset ühtlasemaks harjutama.

    Kommenteerimise seaded on mul nii pehmeks keeratud, kui vähegi annab - ei oska isegi arvata, miks WP-kontoga ei õnnestu.

    ReplyDelete
  4. Ära nüüd Ally vähenda! Unusta õigekiri, küsimus on SISU-s,
    selles imaginaarses miskis, mille suudad kaasa panna. Ära häbene seda "raha eest". Talentidel käib krabisev lihtsalt sabas, tahavad nad seda või mitte. Vaapo Vaher kirjutas kunagi Isaak Dunajevskist, nõukogude mozartist. Stalin tellis muusikali ja tema kirjutas. Ei olnud Dunja mingi kommar, lihtsalt talent. Tema lõbusate viiside saatel ehitas nõuk rahvas heameelega kommunismi. Okei, see selleks. Ühesõnaga, kui mõni parteituus sinu avastab ja enda kasuks kirjutama meelitab, siis küsi kohe seitse milli (isegi odavalt saab). Teksti läbi mõjutamine on hindamatu.

    ReplyDelete