2014/12/26

Naabrid

Kui maja, kus ma elan, valimis sai, oli kinnisvarabuum läbi saamas ja hinnad sööstlanguses. Arendaja ei saanud korterite eest enam hinda, mida oleks soovinud ning müümise asemel üüris need hoopis välja. Enamiku rentis üks lasteasutus. Isegi veel rohkem kui aasta peale meie sissekolimist leidis vanem laps vanni alt sellest ajast siia jäänud Bakugani. Venitas arendaja püksikummi, mis ta venitas, aga 2012. aasta lõpus läks ikka ühest otsast katki ja tuli talle heleda laksuga vastu näppe tagasi. Arendaja kuulutas välja pankroti. Pankrotipesa ostis ära üks teine kinnisvarafirma, kes meie maja korterid kohe hea hinnaga müüki pani. Ju oli vaja need likviidsete vahendite saamiseks kiirelt realiseerida.
 
Tormasime koos teiste häbitute šaakalitega korjuse kallale. Maja üheksa korterit müüdi mõne nädalaga. Notarisse minnes oli seal sõna otseses mõttes ostjatest järjekord ukse taga. Kui kortereid vaatamas käisime, uurisin maaklerilt, kui palju oleks võimalik hinnas läbi rääkida. See hakkas naerma ja ütles, et üks silmakirurg oli talt mõned päevad varem sama küsinud. Talle oli maakler 1000-eurose allahindluse lubanud, sest arst oli valmis korteri juba järgmisel päeval välja ostma. Sularahas. Isegi kui loost nüüd see pool maha võtta, mille üks maakler tavaliselt kõigele räägitavale ise juurde paneb, on siiski tore teada, et kõik arstid Eestis ei elagi näljasurma äärel, nagu järjekordse streigiähvarduse eel tihti meediast lugeda saab.
 
Müüsin end sisuliselt pensionini pangale orjaks ja kolisime sisse. Hõõrusime veel kahjurõõmsalt käsi, et küll on hea, et maailmas ka natuke vähem nutikaid kinnisvaraarendajaid leidub, tänu kellele meiesugused rotid endale viisakas naabruskonnas piisavalt suurt elamist lubada saavad. Oma üllatuseks leidsime, et pankrotistunud arendusfirma omanik oli endale ostnud kõige suurema ja ilmakaarte suhtes kõige paremini paikneva korteri majas. Ei ole midagi ütelda, elada tuleb osata.
Naabrina on temast palju kasu olnud. Esiteks teab ta maja ajalugu ja iseärasusi. Teiseks veedab ta oma päevad kodus kabinetis istudes. Kirjutuslaua tagant avaneb tal aga vaade täpselt väravale, nii on tal teada kõik liikumised, mis hoovis või aia taga käivad. Parem, kui valvekoer! Ka käib ta nagu kellakägu iga tunni tagant kabinetiaknal suitsu tõmbamas. Kui minu liikumised tema suitsupausiga ühtivad, saab talt teinekord üht-teist põnevat kuulda.
 
Umbes pool aastat peale kolimist jäin koduseks. Õige pea hakkasin märkama, et meie naabritest tegeleb nö klassikalise 9-17 palgatööga alla poole. Ülejäänute tulekud minekud on täiesti kaootilised. Üks naabritest, ilus ja võimukas naisterahvas tagasihoidliku abikaasaga rääkis, et tema on jurist ja töötab kodus. Tundus loogiline sinna maani, kuni ta hakkas koguma allkirju kirjatükile meile korterid müünud kinnisvarafirma vastu, kuna maja olevat täis varjatud puuduseid. Maja taga olevas elupuuhekis oli ära kuivanud umbes iga kuues puu, terrassilauad värvimata ja postkastides lähevad ajalehed märjaks. Nende kolme tühja koha asemele hekiosas, mis meie majaosa taha jäi, istutasime koos vastasmaja naabritega, kellega meil korterid vastakuti on, uued puud ja oma korteri kolm terrassi-rõdu värvisime kevadel üle. Kõige peale kulus kokku raha alla 50 euro. Postikastidega on nii, et kuna need väraposti sisse ehitatud on ja paber, eriti ajalehtede oma, vett imab, siis tuleb lihtsalt hoolsalt vähemalt iga paari päeva tagant post ära tuua. Natuke niiskem post sügiseti võib-olla isegi on, kui siseruumides olevate postkastide puhul, aga mitte midagi hullu. Narmendava heki ja luitunud laudade pärast heade juristidega suure ettevõtte vastu minna mina eriti mõtet ei näinud. Rääkimata sellest, et põrsast kotist ei ostnud me keegi ja varjatud puudused ei ole need kindlasti. Ühest küljest tähendas meie kaebusega mitte kaasaminek nende naabritega, kes sellele alla kirjutasid, opositsiooni asumist, aga sellisele dokumendile mina tõesti oma kätt alla panna ei tahtnud.
Mõni aeg hiljem tuli sama naisterahvas usalduslikult minu juurde ja uuris, mida ma sellest saagimisest arvan, mis siin nüüd pidevalt käib. Meil on maja ees on väike metsatukk, kus kevadel võsa maha võeti ja tervendusraiet tehti. Arvasin, et ta mõtleb seda saagimist. Aga ei, teda oli häirima hakanud, et üks teine naaber maja taha terrassile endale paariruutmeetrist varjualust ehitas ning tahtis nüüd selle kohta valda kaebama minna. Ma olin vaadanud küll, et naabrimees paaril päeval natuke väljas ketassaega toimetas, aga mind see küll ei häirinud. Ma olen enda meelest seejuures veel üpris müratundlik inimene. Ma küsisin, et kui teda häirib, kas ta ise on naabrimehega sellest rääkinud. Sain vastuseks, et nendega on võimatu rääkida - nad hakkavad kohe karjuma ja tuleb ikka valda kirjutada. Ma siis proovisin ennast haledalt välja vabandada, et ma kohe küll allkirja ei annaks, pean ikka enne mehega rääkima ja tegin minekut. Kellakägu oli ka parajasti akna peale tulnud ja ma läksin tema käest uurima, kas ta ehk majas lahti läinud saesõja tagamaid teab. Kellakägu ainult muigas nukralt ja ütles, et üritab ennast sellistest asjadest võimalikult palju distantseerida. Ma ise üritan ka sama joont hoida, aga kui sa igasugu intriige üritad vältida, siis muutud ise nagu selle inimese vaenlaseks, kes sind nendesse tõmmata üritab. Õhtul saatis kellakägu mulle selle kaebekirja ka edasi - naabrinaine oli talle elektroonilise koopia saatnud. Kiri oli umbes selline, et põrgulärm päevad läbi, majas inimesed kasvatavad imikuid ja need ei saa selle tõttu magada. Tol hetkel oli meil majas täpselt kaks imikut ja üks neist kuulus mulle. Osad naabrid selle üllitisega vist siiski kaasa läksid ja valda see saadeti. Tegelikult piinlik värk, sest kui sealt meie saenaabriteni see teema nüüd äkki ringiga tagasi jõudis, siis vaevalt, et nad üks-ühele teada said, kes naabritest olid alla kirjutanud ja kes mitte. Need naabrid, kelle peale valda kaevati, tunduvad muidu täitsa kenad inimesed olevat. Pensionärist soomlane oma venelannast abikaasaga. Eesti keele on mõlemad nii palju ära õppinud, et saavad kõik jutud kenasti räägitud. Mina neid karjumas küll pole kuulnud. Üpris toimekad - oma katuseterrassi ja enda akende taha jääva murulapi maja taga on nad tihedalt igasuguseid taimi täis istutanud. Tundub, et viha nad ka õnneks ei pea, sest üleeile olid nad esimesed, kes naabritele meili teel häid pühi soovisid.
 
Ükskord, kui hakkasin välja minema, seisis värava taga kaks vene meest, kuldketid kaelas ja kirde sai näpus ning nõudsid, et ma värava lahti jätaksin, kuna neil sisse on vaja minna. Ma proovisin viisakalt küsida, kuhu neil siis ka asja on. Nad siis näitasid meie saenaabrite ukse poole ja ütlesid, et nad on plemyanniki Peterburist. Jätsin värava lahti ja lootsin, et meie juristist naaber nüüd kuhugi minu peale kaebama ei lähe. Ta on oma aknale paigutanud valvekaamera nii, et talle hoovis liikumised näha on ja värava suhtes on ta hirmus kahtlustav. Kui meil ükskord väravaautomaatika ei töötanud ja värav selle tõttu paar päeva lahti seisis, saatis ta kõigile hüsteerilise kirja selle kohta, miks remondimehed ei ole ikka veel kohal, kuigi tema juba mitu kirja on saatnud. Lahtine värav olevat pöörane turvarisk: temale juba olevatki keegi rõdule väikese pommi visanud. Ma ei hakanud vastamagi, et mul seisab hoovis juba aasta otsa lukustamata auto, mere lähedal elades tuleb arvestada, et kajakad vahel siit üle lendavad ja kui minul väravapult katki läks, siis väravapoisid olid viisaka küsimise peale järgmisel päeval platsis.
See lugu on natuke kurb ja natuke ei ole ka. Tegelikult on kõik hästi ju. Peres on neil kaks keskmisest kallimat autot ja kaks hästi kasvatatud last, ema hoolitseb kenasti kodu eest, aga vahel meeldib talle veidraid kaebekirju kirjutada ja talle tundub, et nende rõdude visatakse pomme.
Tema vanem laps seltsib vahel minu vanemaga. Suvel nad midagi kahekesi meie trepil asjatasid ja pärast avastasin, et tüdruk oli meie välisukse ette värviliste kriitidega oma ema nime kirjutanud. Mul tekkis oma mehe pärast kohe hirm, sest olen märganud, et labiilsema närvikavaga naistele tundub tihti, et igasugused suvalised mehed vaatavad neid SELLISE pilguga. Õnneks pesi vihm nime meie välisukse eest enne, kui naabrinna mu meest salajases sündsusetus kires kahtlustama hakata ja ta näo selle eest ära kaapida jõudis.
 
Korteri endaga on meil odavat hinda ja buumiaegset ehitust arvestades üllatavalt vähe jamasid olnud. Muidugi kui maja ehitaja ise siin elada julgeb, siis ei olegi kvaliteet äkki kõige hullem. Ka on siia korteri ostnud ühe suure ehitusfirma töötaja, kes nendest asjadest midagi siiski jagama peaks. Nende naabritega, kellega meil ühised seinad on, on ka päris hästi läinud. Ühel pool elab perekond, kes liigub rütmiga kaks nädalat kodus, kaks kusagil ära. Sõidavad nad nelja erineva autoga minibussist retro-Mercedeseni. Ühel autodest on mitte-eesti registreerimismärk. Kui nad kodus on, ei ole neist eriti midagi kuulda välja arvatud juhud õhtuti, mida minu noorem laps kommenteerib: "Titahh! Nutahhh!!!"
Kui nad kodus on, siis nende päevastel liikumistel puudub korrapära, aga reede ja laupäeva õhtuti istub kenasse kleiti riietatud naine ühte nende neljast autost ja tuleb mitme tunni pärast tagasi. Kuna meil mõlemal peagi pooleteistaastaseks saavad lapsed on, on mu mees naabrimehega üpriski usalduslikke vestluseid pidanud teemadel sünnitusest vanade autodeni. Seda, millega ta abikaasa tegeleb ja miks neil nii palju autosid on, ei ole siiani veel küsida julgenud.
 
Meist teisel pool elab pensionieelikust üksik raamatupidaja. Arvatavasti bilansivõimeline, sest ükskord tuli jutu sees välja, et siia sisse kolides oli tal eelmine elamine ikka veel müügis. Kui ma sama vanaks saan, tahaks ka oma eluga nii kaugel olla, et mul on piisavalt vabu vahendeid, et saan endale osta 130-ruutmeetrise majaosa enne, kui olen eelmise kinnisvara realiseerinud.
 
Ühest naabrist on vist veel kirjutamata. Ka nende liikumiste ja elustiili põhjal on võimatu ära arvata, millega nad tegeleda võiksid. Sõidavad nad hübriidautoga, mille numbrimärgis on kombinatsioon 666. Kui nad selle sisepõlemismootorilt elektrile ümber on lülitanud, õnnestub neil teinekord väga märkamatult naabritele selja taha hiilida. Nii olemegi neid perekond Diabloks hakanud kutsuma.
 
Üleeile oli kõikidele naabritele jõulutervituse saatnud ka meie maja elukunstnik-kinnisvaraarendaja-kellakägu. Lisaks headele soovidele sisaldas see meeleolukat fotot ühe tundmatu perekonna peolauast, kus parajasti torti lahti lõikama asutakse. Mootorsaega. 
 
 

5 comments:

  1. Jumalauta Ally! No on sul aga lugusid rääkida. Miks on nii, et huvitavad inimesed kõik ühte kohta elama satuvad? Seal kus mina elan ei ole ühtegi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle endale tundub, et lähedalt vaadates on kõik inimesed omamoodi huvitavad. Mõnda tuleb muidugi õige lähedalt vaadata.

      Vahel olen mõtlema hakanud, et oleks pidanud meie hullu naabri esimesele kaebekirjale siiski käpa alla panema ja sinna ka selle huligaanist roti, kes mu terrassi all elab ning vara rüüstab, varjatud puudusena sisse kirjutama. See rott oleks ka kinnisvaramagnaadi kogenud juristidele paras pähkel pureda.

      Delete
    2. Jah igal juhul. Roti peale oleks tulnud kaebus esitada. Kindlasti on EL-i direktiiv asja kohta olemas. Kui see rott riigile ei kuulu, siis kinnisvara-arendajale kindlasti. Kahju et see hea mõte liiga hilja tuli.

      Delete
  2. Sattusin siin vanu postitusi lugema. Ei teagi, kuidas seda öelda aga pildil olev noormees mootorsaega on minu kursavend :D. Talle pakkus lugu pildi ringlemisest palju nalja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teil olid kooliajal kindlasti rajud peod :)

      Delete