2014/12/09

Elutahe ja surmahirm

Kooliajal olin koos kolme teismelise neiu ja kahe ajalootudengiga ühe suvevaheaja Prangli saarel arheoloogilistel väljakaevamistel tööl. Meie ajalooekspeditsiooni korraldaja oli meile elamiseks rentinud väikese maja saare kirderannikul. Selle hoovis seisis pleekinud hallidest laudadest vana kuur. Küll maalilises kohas mere ääres, kuid väga õnnetu olekuga. Iga seina vastu oli väljaspoole toeks pandud üks kaigas. Kui kuuri asja oli, tuli tegutseda kiirelt ja lahkudes ka uks kähku väljast toestada. Kuur püsis püsti vaid tänu sellele, et ei julgenud otsustada, kuhu poole ümber vajuda. Ta oli amortiseerunud nii füüsiliselt kui moraalselt. Pererahva jõudlust arvestades ei oleks neil olnud probleem uus kuur ehitada, asi jäi pigem emotsioonide taha. Küllap oli ka see narmendav onn kunagi uus olnud ja ehitaja nägi seda enda mõtetes hoolimata välistest muutustest endiselt sellena, mis ta vanasti oli. Teised nägid hoopis, et peagi mõni torm kuuri nagunii ümber lükkab. Oleks pererahvas mälestustes elamise asemel mõistlikul ajal uue ehitanud, oleks nad juba pikalt uut, mugavamat ja funktsionaalsemat hoonet kasutada saanud.

Üks minu lemmikraamatutest on Evelyn Waugh' Tagasi Brideshead'i. See räägib vana aristokraadisuguvõsa maavalduse, Bridesheadiga, seotud inimestest kahe maailmasõja vahel ja teise alguses. Ühes episoodis tuleb vana Lord Marchmain, maja omanik, Brideshead'i surema ja see võtab tal hirmus kaua aega. Mitte selle pärast, et ta väga elada tahaks, vaid selle pärast, et ta kardab surma. Siin on vahe sees. Ta on haige ja tema maailm on kas kadumas või suures osas juba kadunud. Tema harjumuspärasest elust on alles vaid rudimendid, mille peagi algav Teine maailmasõda hävitab, aga ta kardab edasi liikuda.

On asju ja inimesi, kes väärivad, et neid alati oma südame kohal kantaks. On neid, keda hoitakse enda kõrval mitte selle pärast, et nende lähedal hea elada oleks, vaid selle pärast, et kardetakse elada ilma nendeta.

9 comments:

  1. Ja nii ongi :)
    Ma ootan selle blogi sissekandeid ning vaatan hommikukohvi ajal ikka siia. Nii julge ma pole, et fb meeldijaks panna. Liiga isiklik või nii.. Minusuguseid on kindlasti hulgi.
    Parimat!

    ReplyDelete
  2. Jah täpselt. Ootame innuga Alli tähelepanekuid ilmast, elust , sõjast, rahust, pere ja tööelust ja kõigest muust. Loodetavasti tuleb ka teine osa kus räägitakse väljakaevamise leidudest ja kõigest sinna kuuluvast. Millest rääkisid neiod omavahel? mida tegid tudengid vabal ajal? kus ööbis juhendaja? kas seal kummitas ka? küsimusi palju, vastuseid vähe. Nii et loodame parimat.

    ReplyDelete
  3. Tänan heade sõnade eest! Suunav tagasiside on väga teretulnud.

    Pea 15 aasta tagune Prangli saar vääriks eraldi postitust küll. Paar aastat tagasi olid nad talvel Pranglil jäävangis. Ma nägin tööl mitu korda kabineti aknast, kuidas piirivalve kopter saarele lendas, suur toidupakk trossiga all rippumas. Siis tuli ikka hõllandus peale küll.

    Tookord otsisime meel Pranglil oletatavatest vanadest asulakohtadest sütt ja potikilde. Sütt laboratoorselt analüüsides saab teada selle vanuse. Potikildudest olid hinnas servatükid, mida on lihtsam dateerida, ülejäänud visati enamasti lihtsalt üle õla. Kahjuks ma ei tea, mis leidudest edasi sai ja kas need mingit olulist teavet andsid. Üks vana asulakoht, mida me kaevasime oli kohaliku elektrijaama (või oli see lihtsalt alajaam?) taga. Kohalikud käisid uudishimutsemas, mida me otsime. Kui seletasime, et arheoloogilised kaevamised ja sütt, siis ei usutud ja arvati, et teeme nende üle nalja. Peale seda hakkasime esitama versiooni, et oleme bioloogid ja uurime vihmausse: kui palju ühe ruutmeetri kohta, pikkus, kaal jne. Ja et kõige suuremad paneme kohupiimatopsi elama. Kui nad ennast paari päevaga kohupiima on täis tõmbavad, siis praeme pannil õhtusöögiks ära. Selle seletusega jäädi rahule.

    Rannikualadele tüüpiliselt oli saarel hüljatud Vene sõjaväe rajatisi. Seal kindlasti kummitas, aga ma ei pannud tähele. Minu lapsepõlve mängumaad piirnesid ühest küljest Peeter I aegsete katakombide ja maa-aluste käikudega. Kodumaja asus kohas, kus olevat kunagi üldse vangi laager olnud. Sellises kohas kasvanuna harjus kummitustega nii ära, et neid enam ei näegi.

    Ma käisin tegelikult teisel suvel veel arheoloogilistel kaevamistel. Siis kaevasime Lääne-Virumaa rannikualadel. Elasime kivikalmete vahel vagunelamus. Magasin nari teisel korrusel ja ühel ööl pimedas panin äkki tähele, et keegi enne mind voodit kasutanu oli voodi kohale lakke saatana näo küünlaga põletanud. Siis hakkas kõhe küll! Minu voodinaaber oli enda voodi kohale surnupealuu saanud, aga tal oli täiesti ükskõik. Ta oli maru rahuliku närvikavaga tüdruk ja akadeemiliselt ülivõimekas. Gümnaasiumi lõpus tegi ta viiest riigieksamist kaks sajale punktile ja ülejäänud üle 90. Samal suvel tegi ta ka sisseastumiskatsed Tartu Ülikooli psühholoogia erialale. Aasta oli siis 2001 ja TÜ psühholoogia Eesti ülikoolide kõige suurema konkurentsiga õppekava. Lisaks sellele, et ta TÜ akadeemilise võimekuse testi maksimumpunktidele tegi, sai ta psühholoogiasse ka pingerea esimesena sisse.

    Mõlemad meie tudengipoisid olid parajad nohikud. Kuigi oli palav suvi ja olime mere ääres, riietusid nad vaid tumedatesse pikkadesse riietesse ja ei käinud kunagi ujumas. Vesi olevat selleks liiga märg (!) olnud. Ükskord oli augu põhjast midagi võtta vaja ja üks tudeng kääris selleks oma varruka üles. Tema käsivars oli vist maailma kõige peenem, kondisem ja valgem asi. Ühest noormehest räägiti juba siis, kui Eesti ajalootaeva tõusvast tähest. Mõni aasta tagasi nägin teda telekas reisisaates, kus Lähis-Idas seiklev Eesti seltskond mingitel kohalikel väljakaevamisel temaga juhuslikult kokku jooksis.

    Lääne-Virumaal otsisime sütt vanast põllukivihunnikust. Meie tudengid hirmutasid meid jutuga, kuidas sellisest hunnikust vastsündinud lapse luustik leiti - ju kellegi keelatud armastuse vili. Meie kivihunnik asus karjamaal ja lehmad vaatasid uudishimulikult kadakate tagant, mida me teeme. Ühel hommikul olid lehmad meie kaevandi segamini tampinud - ju siis oli ajalugu juhtlehma huvitama hakanud. Tol suvel oli meil kaasas ka üks tugeva kondiga poiss, kes kivid paika tagasi tõstis. Ta tegeles ragbiga, oli tugev nagu härga ja paljud luud tema kehas olid metallplaatidega kokku kinnitatud. Õlal olid isegi kruvid läbi naha näha.

    Jne, jne, jne...

    ReplyDelete
  4. Ooooh, väga äge lugu. Muide, seda ma intuitiivselt arvasin, et need tudengid oli viimased nohikud. Ei ajanud noorte neidudega mõistujuttu ega midagi. Aga et nad kesk suve meres ujumas ei käinud? Ai ai vaat see on juba kurjast. Loodan väga et sa Alli vestlesid sellistega nii vähe kui võimalik. Nad lihtsalt polnud seda väärt.

    ReplyDelete
  5. Meie Lääne-Virumaa suvel tegelikult see valge käsivarrega tudeng ja üks ajalugu tudeeriv naistudeng isegi leidsid teineteist. Teine, see tulevikutäht, tundus, et ei suuda armastada midagi, mis oleks noorem kui tuhat aastat ning huvitavaks pidada kedagi, kes ei oskaks une pealt üles lugeda kõiki Egiptuse vaaraosid ja sinna järele kohe antiikaja sambakapiteelide kolme tüüpi nimetada. Kui ta tänaseks Süüria kõrbest mõnda nendele nõuetele vastavat muumiat pole üles kaevanud, on ta vist endiselt poissmees.

    Seda peab siiski ütlema, et objektiivselt võttes olid huviavad inimesed mõlemad.

    ReplyDelete
  6. Alli kui sul puhkus tuleb siis ole hea kirjuta raamat. Ostaks kohe mitu tükki.

    ReplyDelete
  7. Ootame kangesti uut lugu. Võib ka lühike olla, peaasi et särtsakas. Tegelt kõlbab igasugune. Olgu või kopipeits vanast, aga uue kuupäevaga.

    ReplyDelete
  8. Minu elutahe igatahes hakkab väga nõrgaks muutuma. Kui nüüd kiiresti uut lugu ei tule. Alli! This is seerijos!

    ReplyDelete