Raamatukogutädi kättemaks

Kuigi ammustest asjadest rääkimine pidi nägemisele halvasti mõjuma*, panen kirja ühe vana loo.

Bakalaureuseõppe lõputöö teemad jagati meil loosimise teel. Mulle sattus keedusoola kuivati projekt. Selle parameetrite arvutuseks vajalikud valemid olid kõik täpselt kirjas muldvanas venekeelses teoses Teoriya sushki**. Tõin raamatukogust raamatu, istusin paar ööd üleval ja sain projekti eest professorilt isegi kiita.
Minu erialale oli Tehnikaülikooli vastu võetud kaks gruppi: eesti- ja venekeelne. Üks vene grupi tüdrukutest oli endale sarnase teema tõmmanud ning palus mult Teoriya sushki't laenuks. Auditoorne õppetöö oli selleks ajaks meil juba läbi ja rohkem ma seda tüdrukut ega raamatut ei näinudki. Teadsin vaid ta nime ning seda, et ta kusagilt Ida-Virumaalt pärit on. Tehnikaülikoolis oli siis veel kasutusel mingi keskaegne rudiment nimega ringkäiguleht. See oli paber, millele oli lõpudiplomi saamiseks vaja korjata allkiri raamatukogust, spordihoonest, vist ka arvutimajast jt kohtadest, et tudengil ei ole ülikooli ees varalisi võlgnevusi.

Läksin ilma Teoriya sushki'ta raamatukokku allkirja paluma. Enne lugesin veel, et raamatu kaotamise korral tuleb välja maksta selle kolme- või viiekordne hind ja asi korras. Juba esimesel aastal oli kogu mu kursuse "lemmikraamatukoguhoidjaks" kujunenud naisterahvas, kellest võis oletada, et ta vaid selle pärast ülikooli tööle tuli, et hommikueineks tudengeid süüa. Loomulikult oli ta ka sel päeval tööl ning veel erakordselt näljase näoga.
"Mis kolmekordne hind?! Te peate uue raamatu asemele tooma. Te olete ära kaotanud ainueksemplari!!!" Sain aru, et olen sooritanud mõrva.
Tudengiõgija lisas veel: "Ja Teie lugejapileti, Teie lugejapileti panen ma kohe kinni!"

Panin raamatukogukaardi ära, sest muidu oleks see tädi pilgu all varsti põlema lahvatanud ja mõtlesin, et jäägu siis väikestele inimestele nende väikesed rõõmud. Mida tudengiõgija ei teadnud, oli, et mu ema töötas sel ajal ühe teise raamatukogu juhatajana. Tema raamatukogu oli küll Tehnikaülikooli omast tagasihoidlikum, aga kasutas sama infosüsteemi. Minu mineviku puhastamine ükskõik millises Tallinna raamatukogus oleks ema jaoks paari minuti küsimus olnud. Rääkimata sellest, et Tehnikaülikooli Raamatukogu direktor tema kursavend on. Nii palju kui ma oma ema juttudest aru olen saanud, on neil üpris kokku- ja siiani suhteid hoidev kursus.

Supi salaja ära kallamise asemel otsustasin esialgu proovida seda ausalt ära süüa. Alustasin jahiga. Paari päevaga vajalik teos hankida on ühe raamatukoguhoidja tütre jaoks lausa auküsimus. Eriti, kui see 35 aastat tagasi Moskvas välja antud väikese tiraažiga trükis on. Endisest Teaduste Akadeemia Raamatukogust leidsingi ühe eksemplari. Tassisin selle mingisse Tehnikaülikooli urkasse, mille olemasolust ma varem isegi teadlik ei olnud. Seal harutati see õmblustest lahti. Jupid viisin omakorda ülikooli ühte teise minu jaoks tundmatusse soppi, kus nendest kahepoolsed koopiad tehti. Esimeses kohas lõigati need parajaks ja nõeluti kokku. Originaalraamat ka. Nüüd oligi mul kaks erineva lõhnaga, aga väliselt täpselt ühesugust raamatut nimega Teoriya sushki. Enne, kui mõni salapärane süüdimatu tudeng mul selle käest rebib ja Narva poole jooksu paneb, viisin kopihaisuga originaali tagasi Teaduste Akadeemiasse. Trükivärvilõhnase koopiaga läksin jälle Tehnikaülikooli raamatukokku.

Tudengiõgija asemel oli õnneks keegi teine tööl. Panin oma lugejapileti ning ringkäigulehe letile ja ütlesin, et tõin raamatu tagasi. Ramatukogutädi klõbistas midagi arvutis ja vastas, et minu nimel ei ole ühtegi laenutuskirjet. Ainult raamatukogukaart on mõned päevad tagasi aegunud, aga pole muret - ta kohe pikendab ära.
Ha! Lugejapileti sulgemisega oli automaatselt ära kustunud nimekiri kõigist minu käes olevatest raamatutest. Süsteemis nägi pileti sulgemine aga täpselt nagu kaardi aegumine välja - ei midagi ebatavalist ega kriminaalselt. Keerutasin võltsitud Teoriya sushki't näpus ja ütlesin, et tahaks selle ikkagi raamatukogule anda. Tädi alguses ei tahtnud võtta, sest see olevat nii kallis ja haruldane raamat. Lõpuks oli siiski nõus ja kirjutas tänusõnade saatel ringkäigulehele ka alla.

Mõned aastad hiljem otsisin oma alluvusse keemikuharidusega inimest. Personaliotsingufirma saatis teiste hulgas mulle ka Teoriya sushki laenanud raamatuvarga CV. Kuigi profiili poolest oleks inimene isegi võinud sobida, ei vaevunud ma teda isegi vestlusele kutsuma. Nagu siis, kui mulle Lasnamäe kanalis üks autoga nii tagant sisse sõitis, et tal endal esistange töllakil oli, aga minu autol mitte kriimugi, pean ka nüüd tõdema, et teinekord on maailm ikkagi üks pagana õiglane koht.

_____________
*Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja
**Kuivatamise teooria

Naabrid

Kui maja, kus ma elan, valimis sai, oli kinnisvarabuum läbi saamas ja hinnad sööstlanguses. Arendaja ei saanud korterite eest enam hinda, mida oleks soovinud ning müümise asemel üüris need hoopis välja. Enamiku rentis üks lasteasutus. Isegi veel rohkem kui aasta peale meie sissekolimist leidis vanem laps vanni alt sellest ajast siia jäänud Bakugani. Venitas arendaja püksikummi, mis ta venitas, aga 2012. aasta lõpus läks ikka ühest otsast katki ja tuli talle heleda laksuga vastu näppe tagasi. Arendaja kuulutas välja pankroti. Pankrotipesa ostis ära üks teine kinnisvarafirma, kes meie maja korterid kohe hea hinnaga müüki pani. Ju oli vaja need likviidsete vahendite saamiseks kiirelt realiseerida.

 

Tormasime koos teiste häbitute šaakalitega korjuse kallale. Maja üheksa korterit müüdi mõne nädalaga. Notarisse minnes oli seal sõna otseses mõttes ostjatest järjekord ukse taga. Kui kortereid vaatamas käisime, uurisin maaklerilt, kui palju oleks võimalik hinnas läbi rääkida. See hakkas naerma ja ütles, et üks silmakirurg oli talt mõned päevad varem sama küsinud. Talle oli maakler 1000-eurose allahindluse lubanud, sest arst oli valmis korteri juba järgmisel päeval välja ostma. Sularahas. Isegi kui loost nüüd see pool maha võtta, mille üks maakler tavaliselt kõigele räägitavale ise juurde paneb, on siiski tore teada, et kõik arstid Eestis ei elagi näljasurma äärel, nagu järjekordse streigiähvarduse eel tihti meediast lugeda saab.

 

Müüsin end sisuliselt pensionini pangale orjaks ja kolisime sisse. Hõõrusime veel kahjurõõmsalt käsi, et küll on hea, et maailmas ka natuke vähem nutikaid kinnisvaraarendajaid leidub, tänu kellele meiesugused rotid endale viisakas naabruskonnas piisavalt suurt elamist lubada saavad. Oma üllatuseks leidsime, et pankrotistunud arendusfirma omanik oli endale ostnud kõige suurema ja ilmakaarte suhtes kõige paremini paikneva korteri majas. Ei ole midagi ütelda, elada tuleb osata.

Naabrina on temast palju kasu olnud. Esiteks teab ta maja ajalugu ja iseärasusi. Teiseks veedab ta oma päevad kodus kabinetis istudes. Kirjutuslaua tagant avaneb tal aga vaade täpselt väravale, nii on tal teada kõik liikumised, mis hoovis või aia taga käivad. Parem, kui valvekoer! Ka käib ta nagu kellakägu iga tunni tagant kabinetiaknal suitsu tõmbamas. Kui minu liikumised tema suitsupausiga ühtivad, saab talt teinekord üht-teist põnevat kuulda.

 

Umbes pool aastat peale kolimist jäin koduseks. Õige pea hakkasin märkama, et meie naabritest tegeleb nö klassikalise 9-17 palgatööga alla poole. Ülejäänute tulekud minekud on täiesti kaootilised. Üks naabritest, ilus ja võimukas naisterahvas tagasihoidliku abikaasaga rääkis, et tema on jurist ja töötab kodus. Tundus loogiline sinna maani, kuni ta hakkas koguma allkirju kirjatükile meile korterid müünud kinnisvarafirma vastu, kuna maja olevat täis varjatud puuduseid. Maja taga olevas elupuuhekis oli ära kuivanud umbes iga kuues puu, terrassilauad värvimata ja postkastides lähevad ajalehed märjaks. Nende kolme tühja koha asemele hekiosas, mis meie majaosa taha jäi, istutasime koos vastasmaja naabritega, kellega meil korterid vastakuti on, uued puud ja oma korteri kolm terrassi-rõdu värvisime kevadel üle. Kõige peale kulus kokku raha alla 50 euro. Postikastidega on nii, et kuna need väraposti sisse ehitatud on ja paber, eriti ajalehtede oma, vett imab, siis tuleb lihtsalt hoolsalt vähemalt iga paari päeva tagant post ära tuua. Natuke niiskem post sügiseti võib-olla isegi on, kui siseruumides olevate postkastide puhul, aga mitte midagi hullu. Narmendava heki ja luitunud laudade pärast heade juristidega suure ettevõtte vastu minna mina eriti mõtet ei näinud. Rääkimata sellest, et põrsast kotist ei ostnud me keegi ja varjatud puudused ei ole need kindlasti. Ühest küljest tähendas meie kaebusega mitte kaasaminek nende naabritega, kes sellele alla kirjutasid, opositsiooni asumist, aga sellisele dokumendile mina tõesti oma kätt alla panna ei tahtnud.

Mõni aeg hiljem tuli sama naisterahvas usalduslikult minu juurde ja uuris, mida ma sellest saagimisest arvan, mis siin nüüd pidevalt käib. Meil on maja ees on väike metsatukk, kus kevadel võsa maha võeti ja tervendusraiet tehti. Arvasin, et ta mõtleb seda saagimist. Aga ei, teda oli häirima hakanud, et üks teine naaber maja taha terrassile endale paariruutmeetrist varjualust ehitas ning tahtis nüüd selle kohta valda kaebama minna. Ma olin vaadanud küll, et naabrimees paaril päeval natuke väljas ketassaega toimetas, aga mind see küll ei häirinud. Ma olen enda meelest seejuures veel üpris müratundlik inimene. Ma küsisin, et kui teda häirib, kas ta ise on naabrimehega sellest rääkinud. Sain vastuseks, et nendega on võimatu rääkida - nad hakkavad kohe karjuma ja tuleb ikka valda kirjutada. Ma siis proovisin ennast haledalt välja vabandada, et ma kohe küll allkirja ei annaks, pean ikka enne mehega rääkima ja tegin minekut. Kellakägu oli ka parajasti akna peale tulnud ja ma läksin tema käest uurima, kas ta ehk majas lahti läinud saesõja tagamaid teab. Kellakägu ainult muigas nukralt ja ütles, et üritab ennast sellistest asjadest võimalikult palju distantseerida. Ma ise üritan ka sama joont hoida, aga kui sa igasugu intriige üritad vältida, siis muutud ise nagu selle inimese vaenlaseks, kes sind nendesse tõmmata üritab. Õhtul saatis kellakägu mulle selle kaebekirja ka edasi - naabrinaine oli talle elektroonilise koopia saatnud. Kiri oli umbes selline, et põrgulärm päevad läbi, majas inimesed kasvatavad imikuid ja need ei saa selle tõttu magada. Tol hetkel oli meil majas täpselt kaks imikut ja üks neist kuulus mulle. Osad naabrid selle üllitisega vist siiski kaasa läksid ja valda see saadeti. Tegelikult piinlik värk, sest kui sealt meie saenaabriteni see teema nüüd äkki ringiga tagasi jõudis, siis vaevalt, et nad üks-ühele teada said, kes naabritest olid alla kirjutanud ja kes mitte. Need naabrid, kelle peale valda kaevati, tunduvad muidu täitsa kenad inimesed olevat. Pensionärist soomlane oma venelannast abikaasaga. Eesti keele on mõlemad nii palju ära õppinud, et saavad kõik jutud kenasti räägitud. Mina neid karjumas küll pole kuulnud. Üpris toimekad - oma katuseterrassi ja enda akende taha jääva murulapi maja taga on nad tihedalt igasuguseid taimi täis istutanud. Tundub, et viha nad ka õnneks ei pea, sest üleeile olid nad esimesed, kes naabritele meili teel häid pühi soovisid.

 

Ükskord, kui hakkasin välja minema, seisis värava taga kaks vene meest, kuldketid kaelas ja kirde sai näpus ning nõudsid, et ma värava lahti jätaksin, kuna neil sisse on vaja minna. Ma proovisin viisakalt küsida, kuhu neil siis ka asja on. Nad siis näitasid meie saenaabrite ukse poole ja ütlesid, et nad on plemyanniki Peterburist. Jätsin värava lahti ja lootsin, et meie juristist naaber nüüd kuhugi minu peale kaebama ei lähe. Ta on oma aknale paigutanud valvekaamera nii, et talle hoovis liikumised näha on ja värava suhtes on ta hirmus kahtlustav. Kui meil ükskord väravaautomaatika ei töötanud ja värav selle tõttu paar päeva lahti seisis, saatis ta kõigile hüsteerilise kirja selle kohta, miks remondimehed ei ole ikka veel kohal, kuigi tema juba mitu kirja on saatnud. Lahtine värav olevat pöörane turvarisk: temale juba olevatki keegi rõdule väikese pommi visanud. Ma ei hakanud vastamagi, et mul seisab hoovis juba aasta otsa lukustamata auto, mere lähedal elades tuleb arvestada, et kajakad vahel siit üle lendavad ja kui minul väravapult katki läks, siis väravapoisid olid viisaka küsimise peale järgmisel päeval platsis.

See lugu on natuke kurb ja natuke ei ole ka. Tegelikult on kõik hästi ju. Peres on neil kaks keskmisest kallimat autot ja kaks hästi kasvatatud last, ema hoolitseb kenasti kodu eest, aga vahel meeldib talle veidraid kaebekirju kirjutada ja talle tundub, et nende rõdude visatakse pomme.

Tema vanem laps seltsib vahel minu vanemaga. Suvel nad midagi kahekesi meie trepil asjatasid ja pärast avastasin, et tüdruk oli meie välisukse ette värviliste kriitidega oma ema nime kirjutanud. Mul tekkis oma mehe pärast kohe hirm, sest olen märganud, et labiilsema närvikavaga naistele tundub tihti, et igasugused suvalised mehed vaatavad neid SELLISE pilguga. Õnneks pesi vihm nime meie välisukse eest enne, kui naabrinna mu meest salajases sündsusetus kires kahtlustama hakata ja ta näo selle eest ära kaapida jõudis.

 

Korteri endaga on meil odavat hinda ja buumiaegset ehitust arvestades üllatavalt vähe jamasid olnud. Muidugi kui maja ehitaja ise siin elada julgeb, siis ei olegi kvaliteet äkki kõige hullem. Ka on siia korteri ostnud ühe suure ehitusfirma töötaja, kes nendest asjadest midagi siiski jagama peaks. Nende naabritega, kellega meil ühised seinad on, on ka päris hästi läinud. Ühel pool elab perekond, kes liigub rütmiga kaks nädalat kodus, kaks kusagil ära. Sõidavad nad nelja erineva autoga minibussist retro-Mercedeseni. Ühel autodest on mitte-eesti registreerimismärk. Kui nad kodus on, ei ole neist eriti midagi kuulda välja arvatud juhud õhtuti, mida minu noorem laps kommenteerib: "Titahh! Nutahhh!!!"

Kui nad kodus on, siis nende päevastel liikumistel puudub korrapära, aga reede ja laupäeva õhtuti istub kenasse kleiti riietatud naine ühte nende neljast autost ja tuleb mitme tunni pärast tagasi. Kuna meil mõlemal peagi pooleteistaastaseks saavad lapsed on, on mu mees naabrimehega üpriski usalduslikke vestluseid pidanud teemadel sünnitusest vanade autodeni. Seda, millega ta abikaasa tegeleb ja miks neil nii palju autosid on, ei ole siiani veel küsida julgenud.

 

Meist teisel pool elab pensionieelikust üksik raamatupidaja. Arvatavasti bilansivõimeline, sest ükskord tuli jutu sees välja, et siia sisse kolides oli tal eelmine elamine ikka veel müügis. Kui ma sama vanaks saan, tahaks ka oma eluga nii kaugel olla, et mul on piisavalt vabu vahendeid, et saan endale osta 130-ruutmeetrise majaosa enne, kui olen eelmise kinnisvara realiseerinud.

 

Ühest naabrist on vist veel kirjutamata. Ka nende liikumiste ja elustiili põhjal on võimatu ära arvata, millega nad tegeleda võiksid. Sõidavad nad hübriidautoga, mille numbrimärgis on kombinatsioon 666. Kui nad selle sisepõlemismootorilt elektrile ümber on lülitanud, õnnestub neil teinekord väga märkamatult naabritele selja taha hiilida. Nii olemegi neid perekond Diabloks hakanud kutsuma.

 

Üleeile oli kõikidele naabritele jõulutervituse saatnud ka meie maja elukunstnik-kinnisvaraarendaja-kellakägu. Lisaks headele soovidele sisaldas see meeleolukat fotot ühe tundmatu perekonna peolauast, kus parajasti torti lahti lõikama asutakse. Mootorsaega. 

 

 

Keel

Minu saksa keele õpetaja rääkis, et keel on selle pärast üks ebareeglipärane, keeruline ja erandeid täis moodustis, et ta on loodud peegeldama inimese maailmapilti. Maailm aga ongi inimese jaoks üks veider, loogikavaba ja keeruline koht.

Tänu väikesele rääkijaskonnale on eesti keelel lisaks pidevale väljasuremisohule ka omad eelised: ta on paindlik, dünaamiline ja välja kujunenud just siin elavatele inimestele omast maailmapilti väljendama. Kui aafriklane peaks oma keeles kirjeldama lund või eskimo kõrbe, sünniks sellest palju segadust. Võimalik, et isegi meeltesegadust. See on paras piin ning suurte jamade allikas, kui sul ei ole vahendeid väljendamaks mida sa näed või teised ei saa aru sellest oluliselt, mis sul neile ütelda on.

Kui laps peab ennast defineerima keeles, mis ei lähe kokku tema elukeskkonna ja maailmanägemusega. Selle pildi tegin oma vanema lapse lasteaias jõulupidu oodates seinal rippuvaid joonistusi vaadates. Ma ei osanud seda isegi kuidagi keerata - igat pidi on veider.

Maailm muutub. Ainult väikese rahva räägitava keele ametlik kuju suudab maailmale järele jõudmiseks piisavalt kiirelt teiseneda. Keele muutumist ei tohiks karta. See ei hävita keelt, vaid teeb selle vastupidi elujõulisemaks. Nii sobitub ta paremini inimeste uude kultuuriruumi. Eesti keelele on läbi aegade mõjutanud saksa, vene ja kümned teised keeled. Osad nendest keeltest tulnud laenudest on jäänud püsima ning muutunud keele loomulikuks osaks. Kunagi on ka sellised tavalise kõlaga sõnad nagu kraav või klaver võõrsõnad olnud. Teised laenud on võõra keele mõju vähenedes ise kadunud. Küllap läheb nii ka praeguste inglise tulnuksõnadega eesti kõnekeeles.

Minu saksa keele õpetaja, kelle öeldust kogu see mõttekäik alguse sai, oli huvitav inimene. Põhikohaga töötas kodukontoris tõlkija ja toimetajana, aga et tal oleks motivatsiooni vähemalt kolm korda nädalas habe ära ajada ja lips ette panna, andis väikese koormusega ka koolis keeletunde. Neljakümnendates poissmees. Ükskord rääkis, et oleks kunagi peaaegu abiellunud, aga olevat siiski õnneks läinud. Lisaks keelele õpetas ta meile selle ajalugu. Ta jutustas, et kunagi olevat Saksamaad valitsenud der Kuningaz ja maal jooksnud ringi loom nimega das Lammaz. Nüüd ütlevad sakslased juba ammu der König ja das Schaf, aga nende poolt Eestisse toodud kuningas ja lammas elavad siinses keeles selle täisväärtusliku osana ikka edasi.
Gümnaasiumi lõpetamisest möödunud varsti 13 aasta jooksul on siit keerulisest ja loogikavabast maailmast lahkunud kolm minu tolleaegset õpetajat. Kõik kolm on olnud mehed, kaks on ära läinud omal soovil. Saksa keele õpetaja oli neist kolmest ainus, kes oleks edasi elada tahtnud. Haigeks jäädes muutis ta radikaalselt oma eluviise: hakkas tegema sporti, toitumist jälgima ja palju muud. Proovis õpetamist jätkata nii kaua kui suutis. Ikka võttis der Tod selle, kes oleks tahtnud jääda.

Anna andeks, Toomas, et ma siiani saksa keelt ei oska!

Veidrad asjad

Päris tihti on nii, et toimetan oma väikese inimese toimetamisi siin maailmas ja korraga tundub üks või teine asi kuidagi imelikult kreenis olevat. Mõni kõigest nii paari kraadi võrra, teine kohe täitsa külili omadega. Kaldenurga suurusest olenemata on 95% juhtudest inimkäsi need nii sättinud. Kui sellele liiga pikalt mõtelda, hakkab hirmus, sest nii võib omaenda reaalsustajus kahtlus tekkida. Äkki on maailmaga kõik korras ja hoopis mina olen see, kellele asjad ebanormaalselt viltu tunduvat olevat?

Üks mu tuttav läks seoses suhte lõpetamise stressiga psühholoogi juurde abi otsima. Rääkis ära oma kurva loo, kuidas endine naine talle sõimusõnumeid saadab, raha ja kinnisvara nõuab, last ei näita ja teda lapse ees mustab. Psühholoog kuulas asja ära ja küsis siis: "Kas sinuga tehakse nii tihi?"
Tõesti ei olnud see esimene eks tema elus, kes nii käitus. Kui mustrid korduma hakkavad, on ülimalt tõenäoline, et süüdi ei ole väliskeskkond ega keegi kolmas.
On päevi, kus ka minu teele natuke liiga palju neid veidraid asju tundub juhtuvat.




Tänane kirss tordil oli jõuluväljapanek Lasnamäe Centrumi Seppäläs

Kui mees läheb peole

Minu mehel on täna töökoha jõulupidu. Selle tarbeks ostis ta eile 120-eurose pintsaku. Tõenäoliselt maha visatud raha, sest eelmise sama seltskonnaga peetud ürituse lõpetuseks sattusid kõik meesterahvastest peokülalised sellisesse kaklusesse, et mu mees pidi pärast tunnistajana politseis käima. Mina seda jakki nõeluma hakata ei kavatse ja oma tänaöist und häirida ei lase.

Miks inimesed valetavad?

Kuna asjaolud viitasid sahkerdamisele ühes pisikeses lihatsehhis, sai asja kohapeal uurimas käidud. Kus suitsu, seal tuld. Oligi nii, et hakklihaks oli tehtud aegunud ja ebakindla kvaliteediga toorainet. Kuna lihamees ja tema ülemus nagunii vallandamisele läksid, ei hakanud moraalitsemisele kummagi osapoole närve ja aega kulutama. Isikliku uudishimu rahuldamata jätta siiski ei suutnud. Lihameistri palk ega heaolu ei sõltunud kuidagi tooraine mahakandmisprotsendist, tootmismahust või teistest muutujatest, mida riknenud liha tootmisesse suunamine mõjutanud oleks. Nii ma siis küsisingi: "Miks sa seda tegid?"
Enne enesekaitseks ohtrasõnalisele rünnakule asunud vanemas keskeas mees jäi korraga väga vaikseks ja vastas: "Ma ei tea."

Lugu juhtus juba aastaid tagasi ja ma ei ole siiani selle inimese motiive lõpuni mõistnud. Selle eest olen õppinud rõõmustama iga kord, kui näen lihatööstustes põrandale kukkunud lihatükki. Kõige parem, kui see on jõudnud veel ära ka kuivada. See näitab, et mitte keegi ei ole maas olnud liha üles võtnud, hakklihamasinasse tõstnud ja hiljem väitnud, et tükike pole kunagi inimeste tallata olnudki.

Vahvlid

Minu vanema lapse lasteaias peeti eelmisel nädalal jõululaata. Segasin selleks puhuks eelmisel õhtul umbes 50 vahvli jagu tainast kokku ja asusin küpsetama. Minu vahvliraudadel on lisaks kadunud käepidemele ka kuumutusega midagi tuksi läinud. Üks vahvel küpsed umbes kolm ja pool korda aeglasemalt, kui normaalne oleks. Tegin valmis nii 40 tükki. Siis sai kell pool kaks öösel ja mina andsin alla. Kallasin ülejäänud taina ära ja läksin magama.

Laadal said minu vahvlid poole tunniga otsa. Alguses arvasin, et et tänu heale marketingile. Peale minu oli veel kolm ema vahvleid teinud. Mina kirjutasin hinnasildile "krõbedad vahvlid" (tõene väide), teistel oli lihtsalt "vahvlid". Kumb tundub atraktiivsem? Inimestele meeldib mõelda, et nad saavad midagi liisaväärtusega või eksklusiivset - see paneb neid end erilisena tundma.
Üks mu Rootsi kolleeg rääkis kunagi oma tuttavast kauplusejuhatajast, kellel oli kätte jäänud suurem kogus mingit jama kaupa. Ta pani tavaari euroalusega keset müügisaali ja juurde sildi "maksimaalne lubatud ostukogus 2 toodet inimese kohta". Alusetäis tassiti mõne tunniga laiali.

Ka olin ma vahvlitele teinud hinnasildi 1tk - 0.20 eur ja 3tk - 0.50 eur. Inimestele meeldib veel mõelda, et nad saavad soodsama tehingu valida - see paneb neid end kavalana tundma.
Sama rootslane rääkis ka, et üks teine poepidaja oli kunagi katsetanud sama tüüpi pakkumisega, seejuures tuli aga kolme toote võtmisel ühe asja hind kõrgem, kui üksikult ostes. Ikka oli neid, kes kolm võtsid.
Kuigi isegi need, kes alguses ainult ühe minu vahvli ostsid, tulid tagasi ja küsisid pärast kolm tükki juurde. Ja ma ei raatsinud laadavahvlitese isegi võid panna, vaid kasutasin õli.
Ma ei suuda nüüd otsustada, kas ma olen andekas turunduses,  kokanduses või lihtsalt üliosav eneseimetleja.

WC-kultuur

Endal mul seda muret eriti ei ole, et peaksin avalikke tualettruume külastama - superpõis on mu teine nimi. Ükskord hakkasin Riiast sõitma. Parklas tundus, et võiks vist ikka ära käia, aga ei viitsinud uuesti üles kontorisse ronida. Nagunii oli mul plaan Pärnus kütust võtta ja optimeerija, nagu ma olen, mõtlesin kaks asja ühendada. Tanklas käisin isegi sees kohvi võtmas, aga selle teise asja unustasin tegemata. Kodus Tallinnas oli lõpuks päris suur kergendus küll, kuid hoolimata vahepealsest lisavedelikust topsi latte näol, jäi asi kriitilisest siiski veel kaugele. Olin siis kaheksandat kuud rase ka. Kes ise pole olnud, võib proovida ette kujutada, mis moodi on kahe inimese peale ühte põit omada, kui üks sellel lisaks otsas istub.

Mis mul muidu tegemata jäänud on, tuleb tänu lastele lõpuks ikka ära teha. Kui sul jalad ristis nõudlikult mantlivarrukat sikutatakse, ei ole mõtet võimalusele "jõuame ehk koju" lootma jääda. Jälle Pärnu, aga seekord Kaubamajaka tualettruum. Prill-laual ilutsesid kaks porist jalajälge. Loomulikult olin ma varem kuulnud, et ka nii tehakse, aga siiani olin neid inimesi mingiteks müütilisteks rahvajuttude tegelasteks pidanud.
Rääkisin oma elamusest töökaaslastele. Minu üle-laua naaber, venelanna, ütles selle peale, et teda oli lapsena ka sedasi õpetatud. Enam ta muidugi nii ei tee, aga leiab siiani, et see tualetis käimiseks kõige hügieenilisem moodus on. Tegu on pädeva mikrobioloogiga, kellega ma hügieeniküsimustes enamasti ühel arvamusel olen või kui mul endal arvamus puudub, siis väärt nõu olen temalt ikka saanud.

Ka üks minu hea sõbranna on vene perekonnast. Selle kohta, kuidas teda lapsena treeniti, ei ole ta midagi rääkinud. Ülimalt puhas ja hea sisemise hügieenitajuga inimene on ta küll. Avalikes tualettides on ta alati kahe jalaga maa peal, aga ei istu kunagi ja toimetab umbes sellises asendis, nagu suusahüppajad äratõuke hetkel. Naiste puhul on sellel teguviisil omad eelised: mida nõrgem põis, seda võimsamad jalalihased lõpuks arenevad. Ohte on muidugi ka. Ühe pubi tualettruumis hakkas mu sõbrannale korraga tunduma, et toimingu heliefektid erinevad tavapärasest. Põhjust ei tulnud kaugelt otsida - potil oli kaas peal.

Minu vaieldamatult kõige värvikamad ja kui järele mõtelda, siis ka diskrimineerivaim tualetikogemus pärinevad Türgist. Liikusime kohaliku ühistranspordiga Istanbulist läbi Loode-Türgi põllumajandus- ja tööstuspiirkondade teise turistikasse. Alguses pidime sõitma praamiga, siis ühe bussiga ja pärast teisega. Mingid trammid ja värgid veel, aga need olid väikesed otsad. Alguspunkti hotellis oligi nagu ikka: lähed sisse, istud, pärast tõmbad rullist paberit ja lased nupust vett. Istanbuli sadamas hakkas looma. Kokku oli kuus kabiini. Pooled nagu hotellis, pooled sellised, kus oli auk maas, paberit ja loputuskasti ei olnud. Paberi asemel oli boksis umbes põlvekõrgusel kraanikausita külma vee kraan ja topsik selle all. Katmata juustega naised käisid paberiga, burkadega naised topsiga kabiinides.

Esimeses bussijaamas jätsin WC vahele. Teine buss peatus mingis umbes Kiviõli suuruses tööstuslinnas.  Bussijaamal minu meelest silti küljes ei olnudki. Bussijaama WC sissejuhatav silt “Tuvalet” oli selle eest meetri kõrgune, elektrilistest vilkuvatest neoontuledest nagu meil kasiinodel ja paistis kaugele ka pimedas. Ma lihtsalt pidin seda asja lähemalt uurima minema. Tualett ise võttis enda alla terve bussijaama keldrikorruse ja seal oli oma 30 (!!!) maas auguga, loputuskastita ja paberita kabiini. Meeste poolel siis vist teist sama palju. Sissepääs maksis ühe kohaliku raha, mille kasseerimiseks oli tööl eraldi väärikas härrasmees. Ei mingeid mündiga avanevaid automaatlukke. Diskrimineerimine seisnes selles, et kui mu mees enda poolelt väljus, siis valvurionu ulatas talle sisenedes makstud mündi tagasi. Kui mina väljusin, vaadati mind ainult külma pilguga ja kõik. Müstika!

Elutahe ja surmahirm

Kooliajal olin koos kolme teismelise neiu ja kahe ajalootudengiga ühe suvevaheaja Prangli saarel arheoloogilistel väljakaevamistel tööl. Meie ajalooekspeditsiooni korraldaja oli meile elamiseks rentinud väikese maja saare kirderannikul. Selle hoovis seisis pleekinud hallidest laudadest vana kuur. Küll maalilises kohas mere ääres, kuid väga õnnetu olekuga. Iga seina vastu oli väljaspoole toeks pandud üks kaigas. Kui kuuri asja oli, tuli tegutseda kiirelt ja lahkudes ka uks kähku väljast toestada. Kuur püsis püsti vaid tänu sellele, et ei julgenud otsustada, kuhu poole ümber vajuda. Ta oli amortiseerunud nii füüsiliselt kui moraalselt. Pererahva jõudlust arvestades ei oleks neil olnud probleem uus kuur ehitada, asi jäi pigem emotsioonide taha. Küllap oli ka see narmendav onn kunagi uus olnud ja ehitaja nägi seda enda mõtetes hoolimata välistest muutustest endiselt sellena, mis ta vanasti oli. Teised nägid hoopis, et peagi mõni torm kuuri nagunii ümber lükkab. Oleks pererahvas mälestustes elamise asemel mõistlikul ajal uue ehitanud, oleks nad juba pikalt uut, mugavamat ja funktsionaalsemat hoonet kasutada saanud.

Üks minu lemmikraamatutest on Evelyn Waugh' Tagasi Brideshead'i. See räägib vana aristokraadisuguvõsa maavalduse, Bridesheadiga, seotud inimestest kahe maailmasõja vahel ja teise alguses. Ühes episoodis tuleb vana Lord Marchmain, maja omanik, Brideshead'i surema ja see võtab tal hirmus kaua aega. Mitte selle pärast, et ta väga elada tahaks, vaid selle pärast, et ta kardab surma. Siin on vahe sees. Ta on haige ja tema maailm on kas kadumas või suures osas juba kadunud. Tema harjumuspärasest elust on alles vaid rudimendid, mille peagi algav Teine maailmasõda hävitab, aga ta kardab edasi liikuda.

On asju ja inimesi, kes väärivad, et neid alati oma südame kohal kantaks. On neid, keda hoitakse enda kõrval mitte selle pärast, et nende lähedal hea elada oleks, vaid selle pärast, et kardetakse elada ilma nendeta.

Maailm on täis värve

Viimase nädala jooksul olen korduvalt tõdenud kui hämmastavalt palju erinevat värvi eritisi mu ninast välja võib tulla. Eile õhtul andsin lõpuks alla ja käisin apteegis ära. Ma olen nüüd üks suur pseudoefedriin (müüginimetus Sudafed), aga kasu on null.

Reede hommikul jõudsin Rootsist tagasi. Muud huvitavat ei olnud, kui et käisime lastega Stockholmi botaanikaaia kasvuhoonetes. Neil on seal palju troopilisi liblikaid, kolm väikest ja kaks keskmist haid, mõned raid ja teisi eksootilisi elukaid.
Kaks kilpkonna tegelesid väga häbitult keset liivaga kaetud platsi väikeste kilpkonnade tegemisega ja see oli kõige staatilisem asi, mida ma elus näinud olen.

Mimikri. Esiplaanil olev pruun leht on tegelikult liblikas. Kahjuks fookusest väljas, aga jalad peaks natuke näha olema.

Üldse ei liiguta. Isegi suu oli kogu aeg sama nurga all lahti.

Meie kaks ja pool nädalat kadunud laps toodi ka lõpuks koju tagasi  - saime oma külmkapi garantiist kätte. Kaks jõulist meest tõstsid ta kilesse mähituna autost maha. Minu pärimise peale, mis tal siis viga oli, ei osanud nad midagi vastata. Esikülg oli ühest servast läbi vettinud papitükiga kaetud. Kohe oli arvata, et halb märk. Kui mees koju tuli, vaatas korra külmiku tagumist külge ja ütles, et uus kompressor on pandud. Siis vaatas esimest külge ka ja ütles veel, et kapp oleks nagu sõjas käinud. See on uskumatu, et nii väikese papitüki abil nii palju mõlke ära annab peita. Mees arvas, et ei viitsi Euronicsi poistega õiendama hakata selle pärast. Mina arvasin sama. Kuna poisid olid kapi keset kööki suvaliselt maha pannud, tõmbasin ahju uksega ühe pika kriipsu ka mõlkidele seltsiks igaks juhuks. Vähemalt nurrub ta meil nüüdnagu noor lõvi ja enam ei ole vaja piima kättesaamiseks hommikuti poolpaljalt terrassi ukse vahel külmetada. Päris hea on jälle valge inimese moodi elada.

Eestlane, lätlane ja leedukas

Elas kord Rootsi kuningas, kellel oli kaheksa vabrikut, mis tootsid sügavkülmutatud pitsasid. Viis asusid Rootsis, üks Eestis, üks Lätis ja üks Leedus. Ühel päeval saatis kuningas eestlasele, lätlasele ja leedukale kirja selle kohta, et kuninganna on nüüd taimetoitlane. Selle tõttu ei tohi pitsade valmistamisel enam liha kasutada. Rootsi vabrikud toodavad taimetoitlaste pitsasid juba kuu aega. Ka alamad pidid uute lihavabade toodetega rahul olema - müügid on viimase kuuga 20% kasvanud.

Juba enne kirja lõpuni lugemist saatis leedukas kõigile välja vastuse, et temal on kõik tehtud nagu kuningas soovib. Kirjale lisas tõestuseks 40-slaidise Power Pointi presentatsiooni täiesti asjasse mittepuutuval teemal. Lätlane korraldas oma tehases kriisikoosoleku, kus pidi osalema kogu personal alates sekretärist kuni remondimeheni ja helistas mehele, et see lapse lasteaiast ära tooks, kuna ta ise peab öösel kella üheni tööl olema. Eestlane mõtles, et lihavabasid pitsasid ei saa enne tootma hakata, kui uute toodete jaoks trükikojast parandatud märgistusega pakendid kohale jõuavad. Kuna sellega nagunii vähemalt kaks nädalat läheb, läks hoopis kööginurka kohvi võtma. Sel ajal, kui kohv masinast tassi nirises, mõtles veel, et kõige targem on alustada mõnda Rootsi tehasesse helistamisega. Kui nad seal juba lihavabasid tooteid teevad, pole endal mõtet jalgratast leiutada ja tasub lihtsalt Rootsi kolleegidel paluda uued retseptid saata. Selleks ajaks, kui eestlane kohviga arvuti taha tagasi jõudis, oli kuningas uue kirja laiali saatnud. Kuninganna oli just taimetoitluse asemel Paleo dieeti pidama hakanud. Nüüd võis liha alles jätta, aga nisujahu ei tohtivat enam pitsapõhjade valmistamisel kasutada.

Selliseid asju juhtub meil tööl umbes korra kuus.

Rott ja roppused

Ropendamine on tahtlik poos millegi näitamiseks. Umbes nagu siidrätiku või 100 eurosega tagumiku pühkimine. Siidi tualettpaberina kasutamine võib iseenesest ju mugavavuse seisukohalt isegi põhjendatud olla, nagu ebatsensuursed väljendid inimese kõnes ei välista alati jutu asjalikku sisu. Paras sõnade või siidi raiskamine on see aga igal juhul. 100 eurose kasutamine on lisaks veel ebamugav ka.



Rikkus ei anna häbeneda. Selle rulli leidsin eelmisel nädalal kodukaupade poest süütetablette otsides ja ei saanud kohe ostmata jätta.

Kindlasti ei ole ropendamine üksühele vähese hariduse või madala sotsiaalse kuuluvuse tunnuseks. Minu vanaema oli käinud kuus talve külakoolis ja töötas terve elu võrdlemisi lihtsatel ametikohtadel vabrikutöölisest avaliku sauna kassapidajani. Reisida sai ta nii palju kui korra rongiga Siberisse ja mõned aastad hiljem sama teed tagasi. Ühesõnaga ei olnud ta kindlasti mingi kõrgseltskonda kuuluv daam, mida iganes see Eesti kontekstis ka tähendada võiks. Ometi oli vängeim väljend tema arsenalis kõigest "äbematta reo". Tõlkes võiks see olla "kasvatamatu raibe" või midagi sinna kraadi. Sedagi fraasi kasutas ta haruharva. Enamasti väga erilistel puhkudel minu lapsepõlvekass Mirri poole pöördudes. Näiteks siis, kui vanaema Mirrit nattipidi nende ühisest lemmikmaiusest nimega soolasilk eemale tiris või siis, kui Mirri järgmisel hommikul kättemaksuks eelmise päeva alanduste eest vanaema sussid ära reostas.

Miks kogu see värk mulle praegu meelde tuleb? Tänane hommik tõestas, et isegi kui mitte midagi enamat, siis pikem kooliskäimine on vähemalt laiema sõnavara mulle vanaemaga võrreldes küll andnud. Mul elab terrassi all monster-rott. Ta on oma 30cm pikk, seda ilma saba ja liialdusteta. Ülbe ja osav ka lisaks sellele. Eelmisel talvel käis ta pidevalt lindude toidumaja tühjendamas. Ja see ei ripu mul nii, et muutkui lähed mööda punase vaibaga kaetud treppi majja ja asud einestama. Sinna pääsemiseks tuleb kõigepealt kaks meetrit mööda sirget krohvitud seina üles ronida, siis poolteist meetrit mööda horisontaalset 2cm laiust terastala kõndida ja lõpuks ennast kuidagi üle katuseserva majja sisse ukerdada. Sellest hoolimata oli rott pidevalt linnutoidu kallal ning ei suvatsenud isegi siis lahkuda, kui ma paari meetri kaugusel toas vastu akent prõmmisin ja rusikaga vehkisin. Kevadel selgus, et see kärnane elukas oli katuseterrassile grillahju alla tualettruumi ka sisse seadnud. Õhtuti käis ta veel regulaarselt meie trepihalli seina väljast järamas. Kuna me elame buumiajal ehitatud majas, on see sein ilma roti panusetagi liiga õhuke. Viimased pool aastat ei olnud rotist aga mingit märki.

Kaks nädalalt tagasi läks meil külmkapp katki ja ei ole siiani garantiist tagasi tulnud. Toit seisab terrassil külmas. Ilmadki on selleks väga sobivad olnud, ainult viimased paar ööd on temperatuur miinuses käinud. Hommikul piima kohvi peale kallates tuleb plumps-plumps muudkui jäätükke pakist. Kui võikut teha tahad, tuleb või ja juust ka aegsasti sisse sulama võtta. Need kõik on väikesed ebamugavused. Täna hommikul läksid lumel rotijäljed üle terrassi meie ajutise külmikuni ja tagasi. Kiire inventuur näitas verivorstide puudumist. Need ei olnud mingid niisama vorstid, vaid e-vaba talutoodang vastava hinnaga, mida perenaine vaid korra nädalas kohalikul turul müümas käib. Mul oligi vahepealse rotivaba ajaga pulss juba liiga madalaks jõudnud minna. Kõike hommikul roti kohta üteldut siin korrata ei taha, aga üks kuradi rajakas on see loom küll!