Võtmed

Asjad lukku keerata? Pigem mitte. Võimalusse, et maailmas on inimesi, kes minu tagant salaja midagi võtta sooviksid, suhtun väga zenilt. Pigem uskuda inimeste aususesse ja pettuda, kui pidevalt oma vara pärast väriseda. Siiani on minu sinisilmne elufilosoofia end ka õigustanud - minult on ainult üks kord varastatud. Kodutrepikojast viidi aastaid tagasi ära minu uus ratas. Kuna tookord oli ratas lukus, tõestab see veelgi enam minu seisukohta lukkude kasutuse osas. Nagu enamuses asjades, olen ka selles oma mehe täielik vastand. Tema elab pidevas vargusehirmus kahtlustades asju alates sellest, et mina tema sokke võtan kuni selleni, et keegi öösel lukustamata välisukse tõttu tema kõige kallima - teleka - alumiselt korruselt ära viib. Ta paneks kingakapi ka vist lukku ja alarmi alla, kui võimalik oleks.

Elasime siis veel eelmises korteris. Mees oli kuhugi sünnipäevale läinud ja mina lapsega kahekesi kodus. Õhtul enne magamaminekut tegin midagi enneolematut: keerasin korteri ukse lukku! Ise olin veel lõpp rahul. Kujutlesin, kuidas mees öösel koju tuleb, näeb, et olen ukse lukku pannud ja kui uhke ta siis minu üle on. Ainult seda ma ei taibanud, et kui ma sissepoole võtme risti luku ette jätan, siis mees ei saa väljast oma võtmega ust lahti ju. Mees oligi öösel mitu tundu ukse taga kolkinud, kella helistanud, väikeseid graniitkive aknasse loopinud ja 20 vastamata kõnet teinud. Mina lapsega ei kuulnud midagi ja magasime rahulikult edasi. Lõpuks andis ta alla, käis metsa all pissil ära ja otsustas ennast keldrisse magama kerida. Tegi endale sinna lapse väikeseks jäänud riietest pesa põrandale, tõmbas tühja prügikoti tekiks peale ja proovis enne uinumist mulle veel viimast korda helistada. Seda ma lõpuks kuulsin ka. Ta oli tunduvalt vähem ärritunud, kui oodata oleks võinud. Küllap rõõm selle üle, et tema lukustamismaania mulle vaikselt nakkama hakanud on, oli ikka piisavalt suur.

Petlik lootus. Peale uude kohta kolimist arenes minu naiivne hooletus hoopiski taseme võrra kõrgemale. Lisaks sellele, et ma kõik asjad lukust lahti jätan, olen hakanud ka võtmeid igale poole ette unustama. Ma olen päris mitu korda poest tulles avastanud, et võtmed on väljaspoole välisukse ette jäänud.
Õhtul tulime jalutamast pimedas. Nurga tagant välja saades hakkas tema kohe jaurama, et näed, jälle oled sa süütevõtme autole ette jätnud - auto armatuurlaual kõik tuleb põlevad. Seekord siiski ei olnud. Minu punasel tranduletil on elektrisüsteemis jälle mingi asi lühises. Selles olukorras lõid järjekordselt väga selgelt välja minu ja minu mehe erinevad iseloomud. Tema hakkas paanikas ümber auto jooksma selle poole saatana intiimsete kehaosade nimetustega pöördudes. Mina nõjatusin vastu puuriita ja arvasin, et võiks akult ühe klemmi maha tõsta, et saaks autoga hiljem vähemalt servisesse sõita. Tema keeras panipaiga lukust lahti, võttis tellitava mutrivõtme ja tegi asja ära.

Hoolimata täiesti erinevate natuuridest moodustame mehega täiusliku paari. Mina olen teoreetik ja tema on praktik. Selle võin kohe ära jagada, et aku tühjaks jooksmise vältimiseks tuleb vooluring lahti ühendada, aga ise autoaku klemmi maha võtta ma küll ei oleks osanud. Samas ilma minu raamatutargutusteta oleks aku hommikuks tühi olnud.


Kui keegi tehnilisema taibuga nüüd imestab, et kuidas akut lahti võttes autol alarm tööle ei läinud, siis selle kohta on selgitus siin, kohe üsna alguses.