2014/11/04

Vanad reisikirjad: rollerirent Taimaal. Konsulaarabist ka üks lühike lugu

Äsja meediasse jõudnud eestlasega Tais juhtunud rolleriõnnetus tekitas palju mõtteid ja tuletas veel rohkem lugusid meelde. Kurvemaid, näiteks selliseid, mida mu konsulaarabina töötav koolivend on rääkinud. Õnnetuid õnnelikuma lõpuga näiteks sellest, kuidas mu kooliõde mõni aasta tagasi Aasias analoogilisse liiklusõnnetusse sattus, annetuste toel kunstlikus koomas Eestisse tagasi toodi ning siin lähedaste ja taastusravi toel uuesti kõndima, rääkima ja kirjutama on hakanud. Sekka on meenunud mõned lõbusamad lood ka, näiteks sellest, kuidas ma lõpurasedana endale Euroopast välja reisimiseks sobivaid kindlustusi ja dokumente sebisin või sellest, kuidas me perega Tais rollerit rentisime. Kirjutan viimasest ja ühe kurvema loo ka lõppu.

Rolleriga Tais

Tai vasakpoolne liiklus tundus alguses paraja anarhiana. Ometi mingil müstilisel kombel kõik sujus ja keegi omavahel kokku ei põrganud. Inimesed olid tähelepanelikud ja arvestasid üksteisega. Ükskord tuli meile ringristmikul vastassuunast vastu auto roolis valge turist, kes nähtavasti oli vasakpoolse liikluse ära unustanud. Suurt probleemi sellest ei tehtud, vaid tõmmati end tema teelt lihtsalt kõrvale. Roolis olnud vanem meesterahvas sai vist oma veast aru ja ehmatas ise küll ära. Ta jäi segaduses ringristmikule tiirutama ja sealt välja sõita ei julgenud. Mis edasi sai, ei tea - meie olime juba edasi sõitnud. Hoolimata näilisest kaosest tundsin end lõpuks Tai teedel päris turvaliselt. Isegi paremini, kui mõnes Lõuna-Euroopa riigis.

"Valetpidi" ringristmik Tais
Tavaline!

Sealses kliimas ja liikluses on roller ideaalne. Me rentisime ka ühe. Olime sel ajal veel ühelapseline pere ja kolm, neli või isegi viis inimest ühel rolleril on Tais tavaline ja okei. Kolme peale anti meile rendist üks kiiver. Kui mees arvas, et seda natuke vähe on, siis paluti homme tagasi tulla - siis pidid mõned rattad tagasi tulema ja äkki saab kiivreid juurde. Muidugi, et ei saanud. Järgmisel päeval küsiti mehelt, kas ta kiivri asemel odavalt tattood ei sooviks? Kui ta ei tahtnud, siis pakuti võimalust hoopis ülikond õmmelda. Rollerindiga tegutses samas 12-ruutmeetrises ruumis koos baar, tätoveerimissalong ning vist siis ka rätsep.

Parkimiskultuur oli seal ka muidugi omaette teema, aga kui natuke mõtelda, siis väga praktiline ja ka teisi arvestav. Ükskord poest või restoranist tulles avastasime, et meie rollerit ei ole. Õnneks leidsime selle kiirelt nurga tagant üles. Keegi oli auto meie kohale parkida tahtnud (ei, see koht ei olnud erimärgistatud koht) ning rolleri lihtsalt eest ära tõstnud. See parkimiskord oli tegelikult parem ja loogilisemgi - rolleri uuele platsile auto ei oleks mahtunud, aga vanale küll.

Ei puuduta küll otseselt liiklust, aga sellised elektrijuhtmete sasipuntrad olid Tais teede ääres tavalised. Pole imestada, et hotellides olid voodi kõrval alati igaks juhuks taskulambid valmis


***

Üks Välisministeeriumis töötava tuttava räägitud lugu on mind millegi pärast kummitama jäänud.
Hommikul tööle tulles leidis oma laualt urni inimese tuhaga, mingit silti ei olnud. Küsimise peale üteldi, et Eesti kodanik, Saksamaalt saadeti ja katsu leida keegi, kes seda endale tahaks. Tuttav otsis surnu sugulased välja, aga neid eriti ei huvitanud. Lõpuks, peale pikka sekeldamist,
viis tuha ära lahkunu tööandja.

No comments:

Post a Comment