Meil käib kontoris regulaarselt verekeskuse doonoribuss külas. Enne vere loovutamist pidin täitma ankeedi, milles küsiti, kas ma olen hiljuti välismaalt mõne paha haiguse kaasa toonud, kas mu mehel on olnud homoseksuaalseid suhteid ja palju teisi toredaid asju.
Vabandust, ma kohe ei saa, pean siia ühe teise loo ikka vahele jutustama. Mu üks tuttav meesterahvas rääkis, kuidas ta pidi kunagi ülikoolis mingit terviseankeeti täitma. Kuigi küsimused olid seal enam kui veidrad, punnis ta neile kuidagi vastata ja ei julgenud medõe käest uurima minna, et äkki on mingi nali. Ta oli siis veel värske tudeng, natuke nohik ja väga tagasihoidlike loomuomadustega. Tänaseks on temast saanud tunnustatud doktorikraadiga teadlane, keda on isegi Nature'is kaasautorina avaldatud ja oma ringkondades on ta tuntud huvitava ning karismaatilise vestluskaaslasena. No nagu elus ikka need asjad päris tihti lähevad. Lõpuks läksid küsimused siiski nii kummaliseks, et isegi tema võttis julguse kokku ja läks asja uurima. Nagu ta kartnud oli, hakkas tema küsimise peale terve toatäis valgetes kitlites inimesi kõva häälega naerma. Nad olid talle kogemata hoopis naiste jaoks mõeldud ankeedi täita andnud.
Tagasi doonoriküsimustiku juurde. Seal on päris mitu seksuaalelu puudutavat punkti ka. Minu kõrvalruumis täitis üks kolleeg parajasti sama küsimustikku ja uuris verekeskuse töötajalt ühe punkti kohta, mida sellega täpselt mõeldakse. Et temal oli paar kuud tagasi selline asi juhtunud, et... Sellele järgnes looke, mis sisaldas alkoholi, tundmatut meesterahvast ja mille detailid olid sellised, et doonoriks teda seekord siiski ei lubatud. Kuigi me olime erinevates ruumides, on mu kolleegi hääletämber selline, et tema nägu ja juttu ei ole teab mis tuumateadus kokku panna. Nüüd on nii, et iga jumala kord, kui ma teda sööklajärjekorras näen, tuleb mulle meelde kuidas ta... (looke, mis sisaldab alkoholi, tundmatut meesterahvast ja teisi detaile). Võimatu on kirjeldada, kui väga ma tahaksin seda lugu mitte mäletada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar