Mälestused

Valmis sain! Septembri alguses saadeti mulle inglise keelde tõlkimiseks 1892. aastal sündinud Eesti talumehe Juhani päevik. Oma mälestustes jutustab ta alguses oma suguvõsast nii kaugele, kui ta seda teab, see on umbes 1800. aastast alates. Sealt edasi juba iseenda ning oma pere saatusest läbi kahe maailmasõja, erinevate riigikordade ajal kokku kolmes riigis.

Ülesanne oli uskumatult huvitav, aga ka keeruline. Mul puudub formaalne tõlkija taust ja juba käsikirjaline päevik ise kujutas endast keelelist õudusunenägu. Originaalteksti iseloomu tõttu ei olnud võimalik kasutada tõlketarkvara, mis oleks taganud samade fraaside ühese tõlke, ka tegin tõlke toimetamise ise ära. Iseenda tekstide toimetamine on vist üks kaheldava väärtusega tegevus küll. Juhan oli kohalikus külakoolis käinud kokku kolm aastat. Hoolimata ortograafilistest ebatäpsustest ja segasest lauseehitusest ilmutab ta oma päevikus siiski keskmise talumehe kohta laia silmaringi, käsitledes näiteks ka globaalpoliitilisi arenguid, mis tema pere elu mõjutasid. Võtsin seisukoha, et säilitan tõlkides maksimaalselt teksti originaalkuju ning ei hakanud näiteks kokku sõlmima lõpetamata lauseid ega maha võtma sõnakorduseid. Lisasin kommentaarid, et tekst oleks mõistetav ka mitte Eesti kultuuriruumis kasvanud inimesele, kaldkirjas autori poolt unustatud sõnad ja parandasin kirjavead kohanimedes. Viimane oli üpris töömahukas toiming. Teise maailmasõja lõpul satub päeviku autor Saksamaale laagrisse ning seal tuli tal palju ringi seigelda. Andis ikka Saksamaa kaardilt näpuga järge ajada, milliste linnade või asulate lähedal need laagrid täpselt asusid ning millistest kohtadest transpordiraudteed läbi kulgesid. Aga asja sai! Tegu oli tasuta tööga, mille tegemist ma väga nautisin. 55 käikirjalisest leheküljest sai tõlkes natuke üle 30 lehekülje trükitud teksti. Aega läks tõlke ja toimetamise peale umbes 50-60 tundi.

Fragment

Juhani ning tema esivanemate elu sobiks Eesti ajaloo õpikute standardnäiteks. Talupoegade elu mõisaajal, talude rentimine ja hilisem päriseks ostmine, mõisate põletamine ja selle järgnev karistussalkade saabumine Eestisse, Esimene maailmasõda oma okupatsioonidega, Iseseisvussõda, Eesti Vabariik, kommunism, Vene vägede invasioon, sakslaste tulek ja taandumine, pommitamised, sissisõda, enda varjamine metsas, küüditamise eest põgenemine mööda tüüpmarsruuti Saksamaale, sealne elu ja lõpuks läbi ime immigratsiooniloa saamina Ameerikasse ning seal elu alustamine.  Taustaks eluolu kirjeldus nagu ta Eestis alates 19. sajandi algusest on olnud: imikute suremus, inimeste seas tol ajal levinud haigused ja arstiabi puudumine, alkoholism, nälg, religioon. Ka ühtivad Juhani väärtushinnangud isegi tänapäevase Eesti tüüpilise ajalookäsitlusega.

Just viimaste pärast olen hakanud mõtlema, kui tõeline või algupärane võib üldse üks mälestus olla isegi, kui seda paistab toetavat ajalooõpik või mõni käega katsutav füüsiline ese. Juba iga mälestuses esinev omadussõna on iseenesest hinnang. Hinnang, teadagi, on üks subjektiivne elukas. Ka võib olla nii, et hinnang mälestusele pärineb hilisemast ajast kui mälestus ise ning on seetõttu kallutatud. Kui 2-aastane näeb kivil istuvat oravat, siis on kivi tema jaoks hiiglasuur ning orav müstiline ja ihaldusväärne olevus. Kui seda mälestust meenutab 7-aastane laps, on kivi kahanenud hiigelsuurest suureks ja oravast saanud tavaline orav. Nii võibki inimese esimeseks mälestuseks saada kivi ja loom 5 aastat hiljem antud hinnanguga suur kivi ja orav, kuigi alguses see sündmus talle hoopis teisiti tundus.

Minu esimesed mälestused on alla 3-aastasest vanusest. Kõige varasemas olin alla aastane. Dateerida oskan neid selle järgi, et kas ma oskan kõndida ning esemete ja inimeste järgi, mis neis esinevad. Kui mälestustes esineb inimene, kes suri, kui ma 2-aastane olin, on selge, et tegevus peab olema toimunud enne seda. Aja jooksul olen aru saanud, et ma ei mäleta mitte mingit sündust vaid ma mäletan selle mäletamist. Ma mäletan, et ma olen mäletanud seda, kuidas mingi sündmus toimus. Minu esimeses mälestuses istun seisva auto tagaistmel, isa on roolis ja ema läheb korraks autost välja (poodi?). On pime ja sajab. Isa paneb süüte sisse ja ventilaatori tööle, et akendelt sinna tekkinud udu ära puhuda. Mina kardan, et auto mürin tähendab seda, et isa tahab ära sõita ja hakkan nutma, sest ema ei ole veel autosse tagasi tulnud. Isa rahustab mind sõnadega emme tuleb ja midagi veel, millest ma aru ei saa. Ju ei olnud mu sõnavara veel piisav. Varsti ema tulebki.
See mälestus on aja jooksul teisenenud. On selge, et alla aastane laps ei tea, mida tähendab süüdet sisse panema autol, et niiske ilmaga tõmbavad auto klaasid uduseks ja neile tuleb sooja õhku peale puhuda. Olen algset mälestust aja jooksul meenutanud ja selgitanud ning täiustanud vastavalt saadud kogemustele ja teadmistele, lisanud ka oma muutunud hinnangud asjadele, unustanud ema kaotamise hirmu traagika ja auto mootorimürinaga seonduva salapära.

Aga jah, kui Juhani lapselapsed nõus on, tahaks ära toimetada ka tema päeviku eestikeelse teksti ja sellele kirjastaja otsida. Huvitav lugemine oli tõesti!