2014/11/12

Jälle üks läksin-poodi-ja-ostsin-piima postitus



Eelmise neljapäeva öösel vastu reedet hakkas meie külmkapp kosmilisi hääli tegema ja õhtuks oli seest soojaks ka läinud. Loomulikult juhtuvad sellised asjad reedeti ja just siis, kui ma olen päev varem sügavkülma pilgeni oma lemmikjäätist täis laadinud. Ebatüüpilise asjaoluna peab siiski mainima, et külmik läks katki kaks nädalat enne tootja garantii lõppemist.

Eile helistas mees maaletoojale ja juba täna sõitis külmkappide sinine reanimobiil Euronicsi kiri küljel meile värava taha, et kapike endaga kaasa viia. Eks näeb, kas elustamisele või külmkappide surnuaeda. Olin juba hommikust saadik põnevil olnud,  millised kultuurilised leiud küll selle alt välja võivad tulla (loe alt meie majas müstiliselt kaduvate aluspükste kohta). Tegelikult ei olnud seal midagi erilist: tolmurullid, mõned klaasikillud, kaks kamapalli ja mumifitseerunud Talleggi kanaviiner, mis oma originaalsuurusest oma 3-4 korda väiksemaks oli kuivanud. Õnneks ei haisenud, aga kõvadusaste oli küll selline, et sellega saaks soovi korral naabrite akna sisse visata.

Viinerimuumia

***

Mu vanema lapse aluspesu on hakanud kaduma. Hetke seisuga on puudu paar printsesside, paar My Little Pony ja kaks paari lindude piltidega pükse. Kahtlustan oma nooremat last. Tema piiratud sõnavara tõttu on ülekuulamine raskendatud ja nii tuli poodi uut pesu tooma minna. Mu vanemal lapsel on riiete ja eriti aluspükstega alati mingi teema olnud. Ükskord ostsin talle tema lemmikkangelastega pesu, kolm paari pakis. Ta tõmbas need kolm paari endale korraga jalga ja käis nii terve nädalavahetuse ringi. Ta oli siis 3-aastane ja esimest aastat lasteaias. Kodurahu huvides lükkasin selgitustöö teemal "Eestis on kombeks üks pesupaar korraga" lasteaiapäeva hommikule. Läks üllatavalt lihtsalt. Esmaspäeva hommikul ilmus ta oma kolmekordsetes trussikutes trepimademele ja uuris, kas täna tuleb lasteaeda minna. Ma ütlesin, et tuleb jah. Selle peale ta mõtles hetke ja arvas: "Aa. Ma lähen võtan siis osad aluspüksid ära."
 
Ta käib pigem palja peffiga ringi kui kannab riideid, mida ta ise valida ei ole saanud. Pehmo emana olen ma ise muidugi selle asja nii kaugele areneda lasknud. Üleeile tõmbasin siiski piiri maha. Olin lolli peaga enne poodi minekut lubanud talle selleks aastaks LEGO Friends jõulukalendri nii, et ise selle hinda ei teadnud. Hinnasildil oli kirjas 30 eurot ja selle peale ei hakanud ma üldse enam mingeid nõudmiseid aluspesu asjus arvestama. Valisin talle need püksid, mis mulle meeldisid. Kui oma LEGO Friendsi tahab, siis nutab ja kannab. Väga head püksid sain veel: esiteks olid nad uskumatult praktilise bokser-lõikega ja teiseks maksid ainult 2 eurot kuus paari.
Alguses ta muidugi käskis mul endal neid pükse kandma hakata, aga kui teema jõulukalendriga sidusin, jäi nõusse küll. Hommikul hakkas hoopis ise nõudma, kuhu ma ta uued alukad pannud olen. Ma ütlesin, et pessu ja nüüd sündis sellest skandaal. Noh, oma tööga seoses olen näinud piisavalt pilte Hiina tehaste sanitaarsõlmedest, mis kujutavad endast kätepesukohata maasse kaevatud auku vabriku taga heinamaal, kolm seina ja röötsakil uks ümber, kõik rõvedaid pritsmeid täis ka veel. Ükski Hiinas valmistatud ese, mida võivad olla puutunud käed, mis sellises tualetis käinud on, et puutu minu laste ihu enne piisava hulga kuuma vee ning pesupulbri saamist.
Õhtul avastas noorem laps õe uued alukad restil kuivamas ning tiris ühe paari endale jalga. Ise käis veel sellise näoga ringi nagu kannaks kümnetonnist Versace't. Sellest, mis siis sai, kui vanem laps aiast koju tuli ja seda nägi, ma kirjutada ei taha. Siiani olin lootnud, et need kaks hakkavad üksteist alles siis vihkama, kui mind enam ei ole ja mu pärandust jagada tuleb, aga et nad teineteist ka 35-sendise trussikupaari nimel tapma valmis on, seda poleks küll eales uskunud...
 
 


No comments:

Post a Comment