Eile käisin mehe vanemate juures. Minu ämm on lasteaiakasvataja. Kurtis, et sellel aastal olevat talle kuidagi väga keeruline rühm sattunud. Rühmas on küll kõigest 12 last, kuid tegu on liitrühmaga ja pooled lastest ei allu korraldustele, hüsteeritsevad pidevalt ja terve rühma peale pidi olema vaid üks selline, kelle kõne areng on eakohane. Ropendama pidid selle eest kõik nagu voorimehed. Nii kui õpetaja korra selja keerab, on lasteaed kohe täis sõnnikusi sarvilisi oma anatoomilises mitmekesisuses. Mul tuli selle peale muidugi kohe lugu meelde. Kui ma kuus ja pool aastat tagasi esmakordselt ühes suurköögis käisin, nägin tootmise uksest sisse astudes esimese asjana kokka, kes lusikaga liinilt salatit sõi. Vaatas mulle korra tühja kalapilguga otsa ja sõi edasi. Umbes aasta hiljem sattusin samas kohas samale asjale peale. Seekord muutus koka pilt süüdlaslikuks ja lusikas kadus kiiresti selja taha. Peale seda ei ole ma vähemalt seal kedagi otse liinilt "degusteerimas" tabanud. Ma usun, et nii kaua kuni lapsed ropendades ja inimesed toiduainetööstuses valmistoodangut sama lusikaga korduvalt endale suhu pannes tegevuse lubamatust mõistavad ning seda vähemalt salaja proovivad teha, on maailmal veel lootust.
Eelmise nädalaga sai otsa ka minu lapsehoolduspuhkuseaegne hobi. Koduseks jäädes hakkasin paar korda kuus toiduhügieeni koolitusi lugemas käima. Rahaliselt ei olnud see üleliia tulus tegevus, aga ma ise tahtsin seda teha ja saadud kogemus on tõesti hea olnud. Enam ei tekita minus mingit võbelust enda jaoks keerulises võõrkeeles, mida vene keel kahjuks endiselt minu jaoks on, minu suhtes vaenulikult meelestatud inimeste ees esineda. Kuigi neid õnneks kindlasti kaduv vähemus on, oli tunda, et osale publikust oli toiduhügieen ja minu jutt lihtsalt üheks tüütuks takistuseks nende palgapäevast palgapäevani kulgemisel. Rühmad olid kirjud. See oli hea, sest oma tavatöös pean tihti välja mõtlema süsteeme ja lahendusi, millega hiljem hakkavad tööle sajad reatöötajad. Ma tahtsin teada, kes nad on, kuulda nende lugusid ja nägemust oma tööst. Minu loengutes käis neid, kes on juhtunud toiduainetööstusesse selleks, et peale piisavalt pikalt töölepingu omamist võimalikult kiiresti uuesti Töötukassa ust kaapima asuda. Seal oli neid, kelle ambitsioon piirdubki vorsti viilutamise või salati kaalumisega, kes teevad seda tööd hästi, vastutustundlikult ja naudinguga. Puhas rõõm on nendega koos töötada! Seal oli kerge või keskmise intellektipuudega inimesi, kes ei uskunud oma toimetulekusse uuel tööl olukorras, kui neilt nõutakse sama, mida nö tavainimestelt. Oli ka neid, kelle jaoks nn liinitöö on lihtsalt esimeseks astmeks kõrgel karjääril või võimalus ülikooliõpingute kõrvalt taskuraha teenida. Kuiva teemat tuli nende kõigi jaoks köitvalt ja arusaadavalt edasi anda nii, et neile jutust ka midagi külge jääks.
Ükskord sattus minu loengusse ka varastes kuuekümnendates endise Leningradi Ülikooli diplomiga toidutehnoloog. Ta oli omal ajal kalalaevadel mikrobioloog-keemikuna töötanud, ameti eripära tõttu lapse saamisega natuke hiljaks jäänud ja kasvatas nüüd üksi esimest aastat ülikoolis õppivat poega. Kuna tema pensionist neile kahele ei piisa ning eesti keelt ta ei oska, peabki ta nüüd lihtööga leppima. Järjekordselt pidin ma imetlusega tunnistama, kuidas vene rahvusest inimesed suudavad sulle kolme minutiga kogu oma eluloo ära jutustada. Järjekordselt pidin imestama ka bürokraatiat, mis sunnib diplomeeritud ja kümnete aastate pikkuse kogemusega toidutehnoloogi toiduhügieeni baaskursust läbima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar