2014/11/29

Arstidest, vaktsiinidest ja vastuvoolu ujumisest

Kuigi tsiviilsuhtluses ja niisama seltskonnas on minu kohatud meedikud enamasti meeldivad inimesed olnud, proovin mõne probleemi korral nende poole pöördumist võimalusel siiski vältida. Valges kitlis olles tekitavad nad minus kerget rahutust. Pole ka ime - inimestesse, kes omavad mitmeid teravaid esemeid nagu süstlad või kirurgilised tööriistad ning põhjalikke teadmiseid sinu keha elutähtsate punktide asukohast, tasub ettevaatliku austusega suhtuda.

Eelistan vene rahvusest meedikuid. Millegi pärast tekib mul nendega parem teineteisemõistmine. Minu hambaarst on venelanna ja minu noorema lapse võttis vastu vene ämmaemand. Kui ma tookord 19. tunnil avaldasin arvamust, et nüüd mina enam ei jaksa, siis tõstis ta skalpelli püsti, vaatas mulle etteheitvalt otsa ja ütles: "Kui sina mitte jaksama, siis mina sinu lõikama!"
Ma tahtsin juba nähvata, et "Kui sina minu lõikama, siis mina sinu hammustama!"
Siis mõtlesin, et skalpelliga naist on vist parem mitte osatada ja jaksasin edasi. Mõjus motiveerivalt küll.



Lisaks erialale professionaalsusele oli see ämmaemand ka hea inimestetundja. Tegelikult ta mind lõigata ei tahtnud ja ma sain sellest aru. Mina ka ei tahtnud lõikamist. Tema teadis, et ma ei taha ja et ma tean, et tema ka mitte ning selle pärast ütles nii. Vastasel juhul oleks ta riskinud sellega, et ma tema peale ähvardamise pärast kaebama võiksin minna.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem viitsin ma vastuvoolu ujuda. Nii olen oma mõlemad lapsed viinud perearsti juurde profülaktilistele jälgimistele ja lasknud vaktsineerida riikliku kava kohaselt. Vähem midagi teha ei ole laskud, aga lisaks ka mitte. Isegi puukentsefaliidi kaitsepookimist, kuigi liigume metsas ja looduses ikka omajagu. Mõlemad lapsed on mul sündinud ajal, mil rotaviiruse vaktsiini veel standardpaketis ei olnud ja noorema lapsega kaalusin selle lisaks tegemist. Lõpuks ikka ei teinud. Ainus reaktsioon süstidele on tekkinud mu vanemal lapsel, kui ta peale aastaselt saadavat kolmikvaktsiini tihedalt punaseid täppe täis läks. Ise mõtlen, et ta kaalus aastaselt alla 9 kilo ja vaktsiinidoos oli mõeldud minimaalselt 9-kilostele beebidele, äkki sellest. Andsin kenasti asjast teada ja sain vastuse, et pidi olema tegu teada ja levinud kõrvaltoimega sellele süstile. Kui noorem laps sama vaktsiini sai, kaalus ka tema alla 9 kilo ja ma küsisin kohe ära, et kui ta nüüd peaks värvi muutma hakkama, kas nad üldse tahavad juba teadaolevast reaktsioonist teavitamist. Vastati, et jah, kindlasti ja need andmed lähevad avalikku registrisse üles. Seetõttu ei usu ma eriti mingitesse vandenõudesse selle kohta, kuidas ravimifirmad infot vaktsiinide negatiivsetest külgedest varjavad.

Eks ta muidugi nii ole, et ravimifirmad arste sissesöötmas ja kodustamas käivad. Üks mu ravimite müügiesindajana töötav tuttav rääkis kunagi, et muud asjad on ta tänu oma ametile kõik ära proovida saanud, ainult õhupalliga ei ole veel sõitnud. See jäi ka ainult tuulise ilma pärast ära. Samas usun ma ka arstide sisemisse eetikasse. Lisaks loen enne rohu ostmist läbi infolehe ning uurin alternatiivseid ravimeid. Enamasti toimetan üldse koduste vahenditega. Aastate jooksul on mul välja kujunenud oma kindel pisike nimistu ravimtaimedest, mida korjan ja kasvatan. Antibiootikume andma või rohuga palavikku alla pole ma oma lastel siiani pidanud veel võtma. Mul on muidugi vedanud ka. Mulle on juhtunud keskmisest tervemad ja väga mitteallergilised lapsed. Võimalik, et selle pärast ma vaktsiine ei kardagi. Mul ei ole ka midagi selle vastu, kui keegi otsustab oma lapsed kaitsepookimata jätta. Räägitakse kriitilisest massist vaktsineeritutest ühiskonnas, mis on vajalik, et taud inimeste hulgas lahti ei läheks. Mul ei ole midagi ka selle kriitilise massi hulgas olemise vastu, et saaks olla neid, kes jätavad oma lapsed vaktsineerimata.

Tänases postituses jälle erilist pointi peidus ei ole. Täpset sõnastust ei mäleta, aga Endel Lippmaa on kunagi ütelnud, et arsti juurde minnes peab patsient alati tohtrist targem olema. See peaks teema hästi kokku võtma küll.

1 comment:

  1. Hmm, jaa, mina oma lapse lasen ka vaktsineerida.
    Mu ema oli oma aja kohta ökopioneer ja õde (õde on minust 10 aastat noorem) ei vaktsineerinud. Õde oli 4-aastasena ja 13-aastasena läkaköhas... Köhis ja minestas õhupuudusest, lämbus ja kukkus kokku.
    Mina oma last kindlalt vaktsineerin, kõigi nende riigipoolsete vaktsiinidega. Gripi ja puukborrelioosi vastu ei vaktsineeri - me pole erilised "metsavennad" ja elame linnas, nii et arstiabi on minutite kaugusel.
    Samas vend mul oma tütreid ei vaktsineeri... võibolla teeb õigesti, need pisipiigad on niigi allergikud ja hapra tervisega...

    Tore blog on Sul! :)

    ReplyDelete