Arstidest, vaktsiinidest ja vastuvoolu ujumisest

Kuigi tsiviilsuhtluses ja niisama seltskonnas on minu kohatud meedikud enamasti meeldivad inimesed olnud, proovin mõne probleemi korral nende poole pöördumist võimalusel siiski vältida. Valges kitlis olles tekitavad nad minus kerget rahutust. Pole ka ime - inimestesse, kes omavad mitmeid teravaid esemeid nagu süstlad või kirurgilised tööriistad ning põhjalikke teadmiseid sinu keha elutähtsate punktide asukohast, tasub ettevaatliku austusega suhtuda.

Eelistan vene rahvusest meedikuid. Millegi pärast tekib mul nendega parem teineteisemõistmine. Minu hambaarst on venelanna ja minu noorema lapse võttis vastu vene ämmaemand. Kui ma tookord 19. tunnil avaldasin arvamust, et nüüd mina enam ei jaksa, siis tõstis ta skalpelli püsti, vaatas mulle etteheitvalt otsa ja ütles: "Kui sina mitte jaksama, siis mina sinu lõikama!"
Ma tahtsin juba nähvata, et "Kui sina minu lõikama, siis mina sinu hammustama!"

Siis mõtlesin, et skalpelliga naist on vist parem mitte osatada ja jaksasin edasi. Mõjus motiveerivalt küll.

Lisaks erialale professionaalsusele oli see ämmaemand ka hea inimestetundja. Tegelikult ta mind lõigata ei tahtnud ja ma sain sellest aru. Mina ka ei tahtnud lõikamist. Tema teadis, et ma ei taha ja et ma tean, et tema ka mitte ning selle pärast ütles nii. Vastasel juhul oleks ta riskinud sellega, et ma tema peale ähvardamise pärast kaebama võiksin minna.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem viitsin ma vastuvoolu ujuda. Nii olen oma mõlemad lapsed viinud perearsti juurde profülaktilistele jälgimistele ja lasknud vaktsineerida riikliku kava kohaselt. Vähem midagi teha ei ole laskud, aga lisaks ka mitte. Isegi puukentsefaliidi kaitsepookimist, kuigi liigume metsas ja looduses ikka omajagu. Mõlemad lapsed on mul sündinud ajal, mil rotaviiruse vaktsiini veel standardpaketis ei olnud ja noorema lapsega kaalusin selle lisaks tegemist. Lõpuks ikka ei teinud. Ainus reaktsioon süstidele on tekkinud mu vanemal lapsel, kui ta peale aastaselt saadavat kolmikvaktsiini tihedalt punaseid täppe täis läks. Ise mõtlen, et ta kaalus aastaselt alla 9 kilo ja vaktsiinidoos oli mõeldud minimaalselt 9-kilostele beebidele, äkki sellest. Andsin kenasti asjast teada ja sain vastuse, et pidi olema tegu teada ja levinud kõrvaltoimega sellele süstile. Kui noorem laps sama vaktsiini sai, kaalus ka tema alla 9 kilo ja ma küsisin kohe ära, et kui ta nüüd peaks värvi muutma hakkama, kas nad üldse tahavad juba teadaolevast reaktsioonist teavitamist. Vastati, et jah, kindlasti ja need andmed lähevad avalikku registrisse üles. Seetõttu ei usu ma eriti mingitesse vandenõudesse selle kohta, kuidas ravimifirmad infot vaktsiinide negatiivsetest külgedest varjavad.

Eks ta muidugi nii ole, et ravimifirmad arste sissesöötmas ja kodustamas käivad. Üks mu ravimite müügiesindajana töötav tuttav rääkis kunagi, et muud asjad on ta tänu oma ametile kõik ära proovida saanud, ainult õhupalliga ei ole veel sõitnud. See jäi ka ainult tuulise ilma pärast ära. Samas usun ma ka arstide sisemisse eetikasse. Lisaks loen enne rohu ostmist läbi infolehe ning uurin alternatiivseid ravimeid. Enamasti toimetan üldse koduste vahenditega. Aastate jooksul on mul välja kujunenud oma kindel pisike nimistu ravimtaimedest, mida korjan ja kasvatan. Antibiootikume andma või rohuga palavikku alla pole ma oma lastel siiani pidanud veel võtma. Mul on muidugi vedanud ka. Mulle on juhtunud keskmisest tervemad ja väga mitteallergilised lapsed. Võimalik, et selle pärast ma vaktsiine ei kardagi. Mul ei ole ka midagi selle vastu, kui keegi otsustab oma lapsed kaitsepookimata jätta. Räägitakse kriitilisest massist vaktsineeritutest ühiskonnas, mis on vajalik, et taud inimeste hulgas lahti ei läheks. Mul ei ole midagi ka selle kriitilise massi hulgas olemise vastu, et saaks olla neid, kes jätavad oma lapsed vaktsineerimata.

Tänases postituses jälle erilist pointi peidus ei ole. Täpset sõnastust ei mäleta, aga Endel Lippmaa on kunagi ütelnud, et arsti juurde minnes peab patsient alati tohtrist targem olema. See peaks teema hästi kokku võtma küll.

Kuusesaaga

Esimene advent ega detsember pole vee käeski, aga mul hakkab vererõhk juba üles minema. Need saavad meil praeguses kodus kolmandad jõulud olema ja eelmisel kahel korral on kuusega mingi ooper olnud. Kui täpne olla, on need küll nulud olnud, aga speller värvib sõna jõulunulg vihaselt punaseks, nii et las ta olla kuusk edaspidi tekstis.

Üle-eelmisel aastal pakuti meil tööl hea hinnaga jõulukuuski. Ainus probleem oli, et neid müüdi nagu põrsaid kotis, st puud olid sinna võrgust kondoomi sisse toruks tõmmatud. Valisin ühe jämedama toru ja ostsin ära. Kodus kuuske lahti pakkides tuli välja, et alumisel 2/3 puust olid kenad ühtlaselt tihedad oksad nagu polaarlamba vill. Ülemine kolmandik tüvest oli okstest kiilakana hädiselt püsti nagu piksevarras. Mees naeris ja kommenteeris, et kuidas sina küll oskad meil alati need kõige äbarikumad asjad välja valida. Ma nähvasin, et sa oled õnnelik, sest kui see nii ei oleks, jääks sa elu lõpuni poissmeheks. Üritasin veel meie kuusekese äbariklust maksimaalselt edevate kulinatega varjata nagu seda ka äbarikud mehed vahel endaga teevad. Järgmisel hommikul olin töökaaslastele oma kuuseõnnetuse just jõudnud ära kurta, kui ettevõtte üldlisti tuli meil, et nüüd kõik kuused veel 5 eurot alla hinnatud. Terve osakond naeris.

Järgmiste jõulude aegu pesin mina oma käed sellest värgist puhtaks ja istusin nii kaua autos, kuni mees vanema lapsega kuuseplatsil puud toomas käis. Ilusa kuuse valisid, aga juba mõned päevad peale jõule oli see 90% okastest maha lasknud. Kolmekuningapäevani käisime toas kikivarvul ja ei julgenud kuuse poole hingatagi kartes, et muidu kukuvad viimased 10% ka ära.

Mees kommenteeris, et see kuusk olevat meil nüüd nagu mina: algul vaatad, et värske ja kena, aga kui koju tood, lööb iseloom välja.

Kui sel aastal peaks kuusk vanema lapse moodi juhtuma, pole muidugi muret. Ta on 5-aastane ja kõik okkad on ikka veel kenasti küljes.

***

Looduslastele ja muidu ökodele: mina ka ei poolda meelelahutuslikel eesmärkidel puude langetamist, aga jõulukuuskedega on teine asi. Kuusekasvanduse puid võib võrrelda viljaga põllul. Kevadel on külv ja sügisel lõikus. Kuuskede puhul on see tsükkel lihtsalt pikem kui kaeral või rukkil. Koristatud saagi asemel tuleb jälle uus külv. Kohalikust kasvandusest jõulupuu ostmisel on Eesti majandusele ja regionaalarengule sama toime, nagu kohaliku põllumehe toodangu tarbimisel.

Salaja piinlikku vestlust pealt kuulamas

Meil käib kontoris regulaarselt verekeskuse doonoribuss külas. Enne vere loovutamist pidin täitma ankeedi, milles küsiti, kas ma olen hiljuti välismaalt mõne paha haiguse kaasa toonud, kas mu mehel on olnud homoseksuaalseid suhteid ja palju teisi toredaid asju.

Vabandust, ma kohe ei saa, pean siia ühe teise loo ikka vahele jutustama. Mu üks tuttav meesterahvas rääkis, kuidas ta pidi kunagi ülikoolis mingit terviseankeeti täitma. Kuigi küsimused olid seal enam kui veidrad, punnis ta neile kuidagi vastata ja ei julgenud medõe käest uurima minna, et äkki on mingi nali. Ta oli siis veel värske tudeng, natuke nohik ja väga tagasihoidlike loomuomadustega. Tänaseks on temast saanud tunnustatud doktorikraadiga teadlane, keda on isegi Nature'is kaasautorina avaldatud ja oma ringkondades on ta tuntud huvitava ning karismaatilise vestluskaaslasena. No nagu elus ikka need asjad päris tihti lähevad. Lõpuks läksid küsimused siiski nii kummaliseks, et isegi tema võttis julguse kokku ja läks asja uurima. Nagu ta kartnud oli, hakkas tema küsimise peale terve toatäis valgetes kitlites inimesi kõva häälega naerma. Nad olid talle kogemata hoopis naiste jaoks mõeldud ankeedi täita andnud.

Tagasi doonoriküsimustiku juurde. Seal on päris mitu seksuaalelu puudutavat punkti ka. Minu kõrvalruumis täitis üks kolleeg parajasti sama küsimustikku ja uuris verekeskuse töötajalt ühe punkti kohta, mida sellega täpselt mõeldakse. Et temal oli paar kuud tagasi selline asi juhtunud, et... Sellele järgnes looke, mis sisaldas alkoholi, tundmatut meesterahvast ja mille detailid olid sellised, et doonoriks teda seekord siiski ei lubatud. Kuigi me olime erinevates ruumides, on mu kolleegi hääletämber selline, et tema nägu ja juttu ei ole teab mis tuumateadus kokku panna. Nüüd on nii, et iga jumala kord, kui ma teda sööklajärjekorras näen, tuleb mulle meelde kuidas ta... (looke, mis sisaldab alkoholi, tundmatut meesterahvast ja teisi detaile). Võimatu on kirjeldada, kui väga ma tahaksin seda lugu mitte mäletada.

Et toit hapuks ei läheks

Eile käisin mehe vanemate juures. Minu ämm on lasteaiakasvataja. Kurtis, et sellel aastal olevat talle kuidagi väga keeruline rühm sattunud. Rühmas on küll kõigest 12 last, kuid tegu on liitrühmaga ja pooled lastest ei allu korraldustele, hüsteeritsevad pidevalt ja terve rühma peale pidi olema vaid üks selline, kelle kõne areng on eakohane. Ropendama pidid selle eest kõik nagu voorimehed. Nii kui õpetaja korra selja keerab, on lasteaed kohe täis sõnnikusi sarvilisi oma anatoomilises mitmekesisuses. Mul tuli selle peale muidugi kohe lugu meelde. Kui ma kuus ja pool aastat tagasi esmakordselt ühes suurköögis käisin, nägin tootmise uksest sisse astudes esimese asjana kokka, kes lusikaga liinilt salatit sõi. Vaatas mulle korra tühja kalapilguga otsa ja sõi edasi. Umbes aasta hiljem sattusin samas kohas samale asjale peale. Seekord muutus koka pilt süüdlaslikuks ja lusikas kadus kiiresti selja taha. Peale seda ei ole ma vähemalt seal kedagi otse liinilt "degusteerimas" tabanud. Ma usun, et nii kaua kuni lapsed ropendades ja inimesed toiduainetööstuses valmistoodangut sama lusikaga korduvalt endale suhu pannes tegevuse lubamatust mõistavad ning seda vähemalt salaja proovivad teha, on maailmal veel lootust.

Eelmise nädalaga sai otsa ka minu lapsehoolduspuhkuseaegne hobi. Koduseks jäädes hakkasin paar korda kuus toiduhügieeni koolitusi lugemas käima. Rahaliselt ei olnud see üleliia tulus tegevus, aga ma ise tahtsin seda teha ja saadud kogemus on tõesti hea olnud. Enam ei tekita minus mingit võbelust enda jaoks keerulises võõrkeeles, mida vene keel kahjuks endiselt minu jaoks on, minu suhtes vaenulikult meelestatud inimeste ees esineda. Kuigi neid õnneks kindlasti kaduv vähemus on, oli tunda, et osale publikust oli toiduhügieen ja minu jutt lihtsalt üheks tüütuks takistuseks nende palgapäevast palgapäevani kulgemisel. Rühmad olid kirjud. See oli hea, sest oma tavatöös pean tihti välja mõtlema süsteeme ja lahendusi, millega hiljem hakkavad tööle sajad reatöötajad. Ma tahtsin teada, kes nad on, kuulda nende lugusid ja nägemust oma tööst. Minu loengutes käis neid, kes on juhtunud toiduainetööstusesse selleks, et peale piisavalt pikalt töölepingu omamist võimalikult kiiresti uuesti Töötukassa ust kaapima asuda. Seal oli neid, kelle ambitsioon piirdubki vorsti viilutamise või salati kaalumisega, kes teevad seda tööd hästi, vastutustundlikult ja naudinguga. Puhas rõõm on nendega koos töötada! Seal oli kerge või keskmise intellektipuudega inimesi, kes ei uskunud oma toimetulekusse uuel tööl olukorras, kui neilt nõutakse sama, mida nö tavainimestelt. Oli ka neid, kelle jaoks nn liinitöö on lihtsalt esimeseks astmeks kõrgel karjääril või võimalus ülikooliõpingute kõrvalt taskuraha teenida. Kuiva teemat tuli nende kõigi jaoks köitvalt ja arusaadavalt edasi anda nii, et neile jutust ka midagi külge jääks.

Ükskord sattus minu loengusse ka varastes kuuekümnendates endise Leningradi Ülikooli diplomiga toidutehnoloog. Ta oli omal ajal kalalaevadel mikrobioloog-keemikuna töötanud, ameti eripära tõttu lapse saamisega natuke hiljaks jäänud ja kasvatas nüüd üksi esimest aastat ülikoolis õppivat poega. Kuna tema pensionist neile kahele ei piisa ning eesti keelt ta ei oska, peabki ta nüüd lihtööga leppima. Järjekordselt pidin ma imetlusega tunnistama, kuidas vene rahvusest inimesed suudavad sulle kolme minutiga kogu oma eluloo ära jutustada. Järjekordselt pidin imestama ka bürokraatiat, mis sunnib diplomeeritud ja kümnete aastate pikkuse kogemusega toidutehnoloogi toiduhügieeni baaskursust läbima.

Lumi

Lumi on maailma geniaalsemaid leiutisi ja kahe teraga mõõk ühteaegu. Lumi tuleb ja katab kõik koleda, koristamata koerajunnidest maha loobitud viinapudeliteni. Samas uusi sigadusi lumi, eriti värske, ei salli - jäljed jäävad kohe näha. Muidu pidi lumega olema nagu külalistega. Kaks korda on tore: siis kui tulevad ja siis kui lähevad. Glamuurivaeses mudases novembris on lumi siiski eelkõige teretulnud vahelduseks.

Eks igaüks rõõmustab omav viisil. Minul on hea meel selle üle, et ma sel talvel minu autol esimene sild veab. Minu vanem laps teatas täna, et lumi olevat tema lemmiktoit. Lume suhtes on ta alates 2. eluaastast ebatervet gurmaanikirge üles näidanud. Ise väidab küll, et KÕIK lapsed tohivad lund süüa ja ainult tema ei söö. Eks ta jääb muidugi vähemalt viis korda päevas mulle vastupidisega vahele ka või räägib end hoopis ise sisse.
Üle-eelmine oli see õnnetu lumerohke talv, mil tööandja mulle tagasillaveoga auto oli andnud. Õhtul last aiast ära tuues võristasin järjekordselt parkimisplatsi lumepudrus ratast ringi. Selle peale arvas laps: "Jajaa, emme. Selle pärast sa oled siin kinni, et ise sa sõitsid siia pahasse musta lumme, millel soolane maitse on!" Pokkerimängijat või poliitikut sellest lapsest küll ei tule.

Poliitikast, kunstist ja matemaatikast (sisaldab veriseid detaile)

Reedel käisime kolme sõbrannaga neljakesi lobisemas. Kaks meist, sh mina, nokitseme küll vaikselt tööd teha ning otsime muid väljundeid, kuid suures osas oleme siiski oma alla pooleteistaastaste bosside käsutada ja riigi ülal pidada. Ülejäänud kaks on sellest aastast ülikoolide esmakursuslased, üks Kunstiakadeemias ja teine Tehnikaülikoolis.

Kunstiakadeemia tudengi koolijutud olid värvikad. Üks tema kursuseõdedest oli ainetöö raames võtnud kätte ja läinud ühe erakonna asutamiskoosolekule mõned minutid enne ametliku osa algust. Ronis lavale ja astus kõnepulti. Keegi teda takistama ei tulnud, üks asjapulk käis ja aitas veel mikrofonigi kohendada. Tüdruk oli õigekeelsussõnaraamatust välja kirjutanud suvalisi võõrsõnu ja hakkas neid siis ette lugema. Keeruliste sõnade tõttu võis jutt ju targalt kõlada, aga oli täiesti seosetu. Videolt oli hiljem näha, et saalis olnud rahvast pöörasid ainult paar inimest kahtlustavalt pead ja kergitas imestunult kulmu. Ülejäänud ei reageerinud kuidagi. Need on nüüd siis need inimesed, kes soovivad olla riigijuhid, arvamusliidrid, visionäärid ja poliitikud. Peale seda algas koosoleku ametlik osa ja nüüd ongi meil uus erakond.

Julge tüdruk ja hästi välja mängitud ettevõtmine.

Üks teine minu sõbranna kursuseõde määris ainetöö jaoks endale menstruaalverd näkku. Õõh!!! Ka julge ettevõtmine, aga seda, mis sisemine sund paneb inimest endaga nii tegema, on juba pisut keerulisem mõista. Rõõmustasin vaid omaette, et mina Kunstiakadeemias õpi ja Kehakunsti kursust läbima ei pea. Seda kuni teine sõbranna oma koolijutte rääkima asus.

Tehnikaülikooli rebase õpingutest midagi põnevat kirjutada ei ole. Tema maadleb selliste ainetega nagu Matemaatiline analüüs I jmt. Mul ei jäänud muud üle, kui kaastundlikult noogutada. Omal ajal olen ma Matemaatilise analüüsi kursuse mõlemad osad läbinud. Seda ainet kutsuti minu ajal tudengite hulgas mat-anaaliks ja mitte ilma põhjuseta. Seal tutvustatakse näiteks selliseid monstrumeid nagu diferentsiaalvõrrandid ja päratu integreerimine. Integraalarvutus on üks kole asi.
Ja siis korraga hakkas mulle vaikselt koitma, et isegi minus võiks šokikunstnik peidus olla. Ka mina määriksin endale pigem korra semestris verd näkku, kui veel korra elus kahekordset integraali võtaks.

Jälle üks läksin-poodi-ja-ostsin-piima postitus





Eelmise neljapäeva öösel vastu reedet hakkas meie külmkapp kosmilisi hääli tegema ja õhtuks oli seest soojaks ka läinud. Loomulikult juhtuvad sellised asjad reedeti ja just siis, kui ma olen päev varem sügavkülma pilgeni oma lemmikjäätist täis laadinud. Ebatüüpilise asjaoluna peab siiski mainima, et külmik läks katki kaks nädalat enne tootja garantii lõppemist.

Eile helistas mees maaletoojale ja juba täna sõitis külmkappide sinine reanimobiil Euronicsi kiri küljel meile värava taha, et kapike endaga kaasa viia. Eks näeb, kas elustamisele või külmkappide surnuaeda. Olin juba hommikust saadik põnevil olnud,  millised kultuurilised leiud küll selle alt välja võivad tulla (loe alt meie majas müstiliselt kaduvate aluspükste kohta). Tegelikult ei olnud seal midagi erilist: tolmurullid, mõned klaasikillud, kaks kamapalli ja mumifitseerunud Talleggi kanaviiner, mis oma originaalsuurusest oma 3-4 korda väiksemaks oli kuivanud. Õnneks ei haisenud, aga kõvadusaste oli küll selline, et sellega saaks soovi korral naabrite akna sisse visata.

Viinerimuumia

***

Mu vanema lapse aluspesu on hakanud kaduma. Hetke seisuga on puudu paar printsesside, paar My Little Pony ja kaks paari lindude piltidega pükse. Kahtlustan oma nooremat last. Tema piiratud sõnavara tõttu on ülekuulamine raskendatud ja nii tuli poodi uut pesu tooma minna. Mu vanemal lapsel on riiete ja eriti aluspükstega alati mingi teema olnud. Ükskord ostsin talle tema lemmikkangelastega pesu, kolm paari pakis. Ta tõmbas need kolm paari endale korraga jalga ja käis nii terve nädalavahetuse ringi. Ta oli siis 3-aastane ja esimest aastat lasteaias. Kodurahu huvides lükkasin selgitustöö teemal "Eestis on kombeks üks pesupaar korraga" lasteaiapäeva hommikule. Läks üllatavalt lihtsalt. Esmaspäeva hommikul ilmus ta oma kolmekordsetes trussikutes trepimademele ja uuris, kas täna tuleb lasteaeda minna. Ma ütlesin, et tuleb jah. Selle peale ta mõtles hetke ja arvas: "Aa. Ma lähen võtan siis osad aluspüksid ära."

 

Ta käib pigem palja peffiga ringi kui kannab riideid, mida ta ise valida ei ole saanud. Pehmo emana olen ma ise muidugi selle asja nii kaugele areneda lasknud. Üleeile tõmbasin siiski piiri maha. Olin lolli peaga enne poodi minekut lubanud talle selleks aastaks LEGO Friends jõulukalendri nii, et ise selle hinda ei teadnud. Hinnasildil oli kirjas 30 eurot ja selle peale ei hakanud ma üldse enam mingeid nõudmiseid aluspesu asjus arvestama. Valisin talle need püksid, mis mulle meeldisid. Kui oma LEGO Friendsi tahab, siis nutab ja kannab. Väga head püksid sain veel: esiteks olid nad uskumatult praktilise bokser-lõikega ja teiseks maksid ainult 2 eurot kuus paari.

Alguses ta muidugi käskis mul endal neid pükse kandma hakata, aga kui teema jõulukalendriga sidusin, jäi nõusse küll. Hommikul hakkas hoopis ise nõudma, kuhu ma ta uued alukad pannud olen. Ma ütlesin, et pessu ja nüüd sündis sellest skandaal. Noh, oma tööga seoses olen näinud piisavalt pilte Hiina tehaste sanitaarsõlmedest, mis kujutavad endast kätepesukohata maasse kaevatud auku vabriku taga heinamaal, kolm seina ja röötsakil uks ümber, kõik rõvedaid pritsmeid täis ka veel. Ükski Hiinas valmistatud ese, mida võivad olla puutunud käed, mis sellises tualetis käinud on, et puutu minu laste ihu enne piisava hulga kuuma vee ning pesupulbri saamist.

Õhtul avastas noorem laps õe uued alukad restil kuivamas ning tiris ühe paari endale jalga. Ise käis veel sellise näoga ringi nagu kannaks kümnetonnist Versace't. Sellest, mis siis sai, kui vanem laps aiast koju tuli ja seda nägi, ma kirjutada ei taha. Siiani olin lootnud, et need kaks hakkavad üksteist alles siis vihkama, kui mind enam ei ole ja mu pärandust jagada tuleb, aga et nad teineteist ka 35-sendise trussikupaari nimel tapma valmis on, seda poleks küll eales uskunud...

 

 



Mälestused

Valmis sain! Septembri alguses saadeti mulle inglise keelde tõlkimiseks 1892. aastal sündinud Eesti talumehe Juhani päevik. Oma mälestustes jutustab ta alguses oma suguvõsast nii kaugele, kui ta seda teab, see on umbes 1800. aastast alates. Sealt edasi juba iseenda ning oma pere saatusest läbi kahe maailmasõja, erinevate riigikordade ajal kokku kolmes riigis.

Ülesanne oli uskumatult huvitav, aga ka keeruline. Mul puudub formaalne tõlkija taust ja juba käsikirjaline päevik ise kujutas endast keelelist õudusunenägu. Originaalteksti iseloomu tõttu ei olnud võimalik kasutada tõlketarkvara, mis oleks taganud samade fraaside ühese tõlke, ka tegin tõlke toimetamise ise ära. Iseenda tekstide toimetamine on vist üks kaheldava väärtusega tegevus küll. Juhan oli kohalikus külakoolis käinud kokku kolm aastat. Hoolimata ortograafilistest ebatäpsustest ja segasest lauseehitusest ilmutab ta oma päevikus siiski keskmise talumehe kohta laia silmaringi, käsitledes näiteks ka globaalpoliitilisi arenguid, mis tema pere elu mõjutasid. Võtsin seisukoha, et säilitan tõlkides maksimaalselt teksti originaalkuju ning ei hakanud näiteks kokku sõlmima lõpetamata lauseid ega maha võtma sõnakorduseid. Lisasin kommentaarid, et tekst oleks mõistetav ka mitte Eesti kultuuriruumis kasvanud inimesele, kaldkirjas autori poolt unustatud sõnad ja parandasin kirjavead kohanimedes. Viimane oli üpris töömahukas toiming. Teise maailmasõja lõpul satub päeviku autor Saksamaale laagrisse ning seal tuli tal palju ringi seigelda. Andis ikka Saksamaa kaardilt näpuga järge ajada, milliste linnade või asulate lähedal need laagrid täpselt asusid ning millistest kohtadest transpordiraudteed läbi kulgesid. Aga asja sai! Tegu oli tasuta tööga, mille tegemist ma väga nautisin. 55 käikirjalisest leheküljest sai tõlkes natuke üle 30 lehekülje trükitud teksti. Aega läks tõlke ja toimetamise peale umbes 50-60 tundi.

Fragment

Juhani ning tema esivanemate elu sobiks Eesti ajaloo õpikute standardnäiteks. Talupoegade elu mõisaajal, talude rentimine ja hilisem päriseks ostmine, mõisate põletamine ja selle järgnev karistussalkade saabumine Eestisse, Esimene maailmasõda oma okupatsioonidega, Iseseisvussõda, Eesti Vabariik, kommunism, Vene vägede invasioon, sakslaste tulek ja taandumine, pommitamised, sissisõda, enda varjamine metsas, küüditamise eest põgenemine mööda tüüpmarsruuti Saksamaale, sealne elu ja lõpuks läbi ime immigratsiooniloa saamina Ameerikasse ning seal elu alustamine.  Taustaks eluolu kirjeldus nagu ta Eestis alates 19. sajandi algusest on olnud: imikute suremus, inimeste seas tol ajal levinud haigused ja arstiabi puudumine, alkoholism, nälg, religioon. Ka ühtivad Juhani väärtushinnangud isegi tänapäevase Eesti tüüpilise ajalookäsitlusega.

Just viimaste pärast olen hakanud mõtlema, kui tõeline või algupärane võib üldse üks mälestus olla isegi, kui seda paistab toetavat ajalooõpik või mõni käega katsutav füüsiline ese. Juba iga mälestuses esinev omadussõna on iseenesest hinnang. Hinnang, teadagi, on üks subjektiivne elukas. Ka võib olla nii, et hinnang mälestusele pärineb hilisemast ajast kui mälestus ise ning on seetõttu kallutatud. Kui 2-aastane näeb kivil istuvat oravat, siis on kivi tema jaoks hiiglasuur ning orav müstiline ja ihaldusväärne olevus. Kui seda mälestust meenutab 7-aastane laps, on kivi kahanenud hiigelsuurest suureks ja oravast saanud tavaline orav. Nii võibki inimese esimeseks mälestuseks saada kivi ja loom 5 aastat hiljem antud hinnanguga suur kivi ja orav, kuigi alguses see sündmus talle hoopis teisiti tundus.

Minu esimesed mälestused on alla 3-aastasest vanusest. Kõige varasemas olin alla aastane. Dateerida oskan neid selle järgi, et kas ma oskan kõndida ning esemete ja inimeste järgi, mis neis esinevad. Kui mälestustes esineb inimene, kes suri, kui ma 2-aastane olin, on selge, et tegevus peab olema toimunud enne seda. Aja jooksul olen aru saanud, et ma ei mäleta mitte mingit sündust vaid ma mäletan selle mäletamist. Ma mäletan, et ma olen mäletanud seda, kuidas mingi sündmus toimus. Minu esimeses mälestuses istun seisva auto tagaistmel, isa on roolis ja ema läheb korraks autost välja (poodi?). On pime ja sajab. Isa paneb süüte sisse ja ventilaatori tööle, et akendelt sinna tekkinud udu ära puhuda. Mina kardan, et auto mürin tähendab seda, et isa tahab ära sõita ja hakkan nutma, sest ema ei ole veel autosse tagasi tulnud. Isa rahustab mind sõnadega emme tuleb ja midagi veel, millest ma aru ei saa. Ju ei olnud mu sõnavara veel piisav. Varsti ema tulebki.
See mälestus on aja jooksul teisenenud. On selge, et alla aastane laps ei tea, mida tähendab süüdet sisse panema autol, et niiske ilmaga tõmbavad auto klaasid uduseks ja neile tuleb sooja õhku peale puhuda. Olen algset mälestust aja jooksul meenutanud ja selgitanud ning täiustanud vastavalt saadud kogemustele ja teadmistele, lisanud ka oma muutunud hinnangud asjadele, unustanud ema kaotamise hirmu traagika ja auto mootorimürinaga seonduva salapära.

Aga jah, kui Juhani lapselapsed nõus on, tahaks ära toimetada ka tema päeviku eestikeelse teksti ja sellele kirjastaja otsida. Huvitav lugemine oli tõesti!

Varastada tuleb uhkusega

Kunagi esimesel korral Selveri iseteenindussüsteemi kasutades skänneersin ühte toodet kogemata topelt. St korvi panin ühe asja, aga piiksu tegin kaks korda. Ostukontrollis tuli see välja. Kuigi eksisin poe kasuks, olen nende süsteemis ikka petturi ja sahkerdajana kirjas. Selveris käin harva, siis ka pidevalt keti erinevates kauplustes ja nii ongi alati mul ostukontroll kaelas (paras masohhism on muidugi jälle iseteeninduspuldi järele haarata, aga hea küll). Kõigepealt piidlevad mind kahtlustava pilguga, siis kisuvad kõik mu süsteemselt pakitud ostukotid laiali ja lõpuks viskavad mingi haledalt väikese Lotte šoksi vabanduseks. Kuni viimase korrani. Juhtusin Pirita Selverisse. Seal oli üks päris viisakas Rieslingi vein parajasti kampaanias. Kuigi väärikas sort, mina Rieslingeid ei armasta. Keerutasin pudelit pikalt näpu vahel, aga lõpuks panin ikka kärusse -  hind oli hea ja kui mõnele minust parema maitsega inimesele eksprompt küllaminek juhtub, on mugav kohe kodust kaasa haara. Poest väljudes rõõmustasin, et näed ostukontrolli ei olnudki. Siis hakkasin mõtlema, et kärus oli ju pudel veini ka ja vanuse kontrolliks oleksin pidanud ikka vähemalt hetkeks müüja tähelepanu saama. Uurisin hiljem veel ostutšekki ja tuligi välja, et olin veini jätnud läbi piiksutamata. Ühesõnaga iga kord kui aus olin, oli mingi ostukontroll ja kui varastasin, siis mitte kottigi. Ma olin juba kodus ka ja tagasi ei viitsinud minna. Pekki, minu meelest võivad nad oma Lotte šokolaadiga ennast ise nuumata ja nende 10 ostukontrolli eest võin ma 7-eurtsise veini saada küll. Kui juba varastada, siis uhkusega!

Täna hakkas sõbranna kurtma, et oli samuti Selveri ostukontrolli sattunud ning müüja avastaski ühe läbi löömata toote. Ta ausa inimesena läks nii ähmi, et alles kodus nägi, et tegu oli kassapidaja, mitte tema eksimusega. Müüja oli ühte eset kaks korda piiksutanud, kuigi seda vaid üks oli. Kui me nüüd sõbrannaga minu tasuta veini mõnel reede õhtul ikkagi koos ära jooksime, oleksime mõlemad Selveriga tasa.

Vanad reisikirjad: rollerirent Taimaal. Konsulaarabist ka üks lühike lugu

Äsja meediasse jõudnud eestlasega Tais juhtunud rolleriõnnetus tekitas palju mõtteid ja tuletas veel rohkem lugusid meelde. Kurvemaid, näiteks selliseid, mida mu konsulaarabina töötav koolivend on rääkinud. Õnnetuid õnnelikuma lõpuga näiteks sellest, kuidas mu kooliõde mõni aasta tagasi Aasias analoogilisse liiklusõnnetusse sattus, annetuste toel kunstlikus koomas Eestisse tagasi toodi ning siin lähedaste ja taastusravi toel uuesti kõndima, rääkima ja kirjutama on hakanud. Sekka on meenunud mõned lõbusamad lood ka, näiteks sellest, kuidas ma lõpurasedana endale Euroopast välja reisimiseks sobivaid kindlustusi ja dokumente sebisin või sellest, kuidas me perega Tais rollerit rentisime. Kirjutan viimasest ja ühe kurvema loo ka lõppu.

Rolleriga Tais

Tai vasakpoolne liiklus tundus alguses paraja anarhiana. Ometi mingil müstilisel kombel kõik sujus ja keegi omavahel kokku ei põrganud. Inimesed olid tähelepanelikud ja arvestasid üksteisega. Ükskord tuli meile ringristmikul vastassuunast vastu auto roolis valge turist, kes nähtavasti oli vasakpoolse liikluse ära unustanud. Suurt probleemi sellest ei tehtud, vaid tõmmati end tema teelt lihtsalt kõrvale. Roolis olnud vanem meesterahvas sai vist oma veast aru ja ehmatas ise küll ära. Ta jäi segaduses ringristmikule tiirutama ja sealt välja sõita ei julgenud. Mis edasi sai, ei tea - meie olime juba edasi sõitnud. Hoolimata näilisest kaosest tundsin end lõpuks Tai teedel päris turvaliselt. Isegi paremini, kui mõnes Lõuna-Euroopa riigis.

"Valetpidi" ringristmik Tais

Tavaline!

Sealses kliimas ja liikluses on roller ideaalne. Me rentisime ka ühe. Olime sel ajal veel ühelapseline pere ja kolm, neli või isegi viis inimest ühel rolleril on Tais tavaline ja okei. Kolme peale anti meile rendist üks kiiver. Kui mees arvas, et seda natuke vähe on, siis paluti homme tagasi tulla - siis pidid mõned rattad tagasi tulema ja äkki saab kiivreid juurde. Muidugi, et ei saanud. Järgmisel päeval küsiti mehelt, kas ta kiivri asemel odavalt tattood ei sooviks? Kui ta ei tahtnud, siis pakuti võimalust hoopis ülikond õmmelda. Rollerindiga tegutses samas 12-ruutmeetrises ruumis koos baar, tätoveerimissalong ning vist siis ka rätsep.

Parkimiskultuur oli seal ka muidugi omaette teema, aga kui natuke mõtelda, siis väga praktiline ja ka teisi arvestav. Ükskord poest või restoranist tulles avastasime, et meie rollerit ei ole. Õnneks leidsime selle kiirelt nurga tagant üles. Keegi oli auto meie kohale parkida tahtnud (ei, see koht ei olnud erimärgistatud koht) ning rolleri lihtsalt eest ära tõstnud. See parkimiskord oli tegelikult parem ja loogilisemgi - rolleri uuele platsile auto ei oleks mahtunud, aga vanale küll.

Ei puuduta küll otseselt liiklust, aga sellised elektrijuhtmete sasipuntrad olid Tais teede ääres tavalised. Pole imestada, et hotellides olid voodi kõrval alati igaks juhuks taskulambid valmis

***

Üks Välisministeeriumis töötava tuttava räägitud lugu on mind millegi pärast kummitama jäänud.
Hommikul tööle tulles leidis oma laualt urni inimese tuhaga, mingit silti ei olnud. Küsimise peale üteldi, et Eesti kodanik, Saksamaalt saadeti ja katsu leida keegi, kes seda endale tahaks. Tuttav otsis surnu sugulased välja, aga neid eriti ei huvitanud. Lõpuks, peale pikka sekeldamist,
viis tuha ära lahkunu tööandja.

Võtmed

Asjad lukku keerata? Pigem mitte. Võimalusse, et maailmas on inimesi, kes minu tagant salaja midagi võtta sooviksid, suhtun väga zenilt. Pigem uskuda inimeste aususesse ja pettuda, kui pidevalt oma vara pärast väriseda. Siiani on minu sinisilmne elufilosoofia end ka õigustanud - minult on ainult üks kord varastatud. Kodutrepikojast viidi aastaid tagasi ära minu uus ratas. Kuna tookord oli ratas lukus, tõestab see veelgi enam minu seisukohta lukkude kasutuse osas. Nagu enamuses asjades, olen ka selles oma mehe täielik vastand. Tema elab pidevas vargusehirmus kahtlustades asju alates sellest, et mina tema sokke võtan kuni selleni, et keegi öösel lukustamata välisukse tõttu tema kõige kallima - teleka - alumiselt korruselt ära viib. Ta paneks kingakapi ka vist lukku ja alarmi alla, kui võimalik oleks.

Elasime siis veel eelmises korteris. Mees oli kuhugi sünnipäevale läinud ja mina lapsega kahekesi kodus. Õhtul enne magamaminekut tegin midagi enneolematut: keerasin korteri ukse lukku! Ise olin veel lõpp rahul. Kujutlesin, kuidas mees öösel koju tuleb, näeb, et olen ukse lukku pannud ja kui uhke ta siis minu üle on. Ainult seda ma ei taibanud, et kui ma sissepoole võtme risti luku ette jätan, siis mees ei saa väljast oma võtmega ust lahti ju. Mees oligi öösel mitu tundu ukse taga kolkinud, kella helistanud, väikeseid graniitkive aknasse loopinud ja 20 vastamata kõnet teinud. Mina lapsega ei kuulnud midagi ja magasime rahulikult edasi. Lõpuks andis ta alla, käis metsa all pissil ära ja otsustas ennast keldrisse magama kerida. Tegi endale sinna lapse väikeseks jäänud riietest pesa põrandale, tõmbas tühja prügikoti tekiks peale ja proovis enne uinumist mulle veel viimast korda helistada. Seda ma lõpuks kuulsin ka. Ta oli tunduvalt vähem ärritunud, kui oodata oleks võinud. Küllap rõõm selle üle, et tema lukustamismaania mulle vaikselt nakkama hakanud on, oli ikka piisavalt suur.

Petlik lootus. Peale uude kohta kolimist arenes minu naiivne hooletus hoopiski taseme võrra kõrgemale. Lisaks sellele, et ma kõik asjad lukust lahti jätan, olen hakanud ka võtmeid igale poole ette unustama. Ma olen päris mitu korda poest tulles avastanud, et võtmed on väljaspoole välisukse ette jäänud.
Õhtul tulime jalutamast pimedas. Nurga tagant välja saades hakkas tema kohe jaurama, et näed, jälle oled sa süütevõtme autole ette jätnud - auto armatuurlaual kõik tuleb põlevad. Seekord siiski ei olnud. Minu punasel tranduletil on elektrisüsteemis jälle mingi asi lühises. Selles olukorras lõid järjekordselt väga selgelt välja minu ja minu mehe erinevad iseloomud. Tema hakkas paanikas ümber auto jooksma selle poole saatana intiimsete kehaosade nimetustega pöördudes. Mina nõjatusin vastu puuriita ja arvasin, et võiks akult ühe klemmi maha tõsta, et saaks autoga hiljem vähemalt servisesse sõita. Tema keeras panipaiga lukust lahti, võttis tellitava mutrivõtme ja tegi asja ära.

Hoolimata täiesti erinevate natuuridest moodustame mehega täiusliku paari. Mina olen teoreetik ja tema on praktik. Selle võin kohe ära jagada, et aku tühjaks jooksmise vältimiseks tuleb vooluring lahti ühendada, aga ise autoaku klemmi maha võtta ma küll ei oleks osanud. Samas ilma minu raamatutargutusteta oleks aku hommikuks tühi olnud.


Kui keegi tehnilisema taibuga nüüd imestab, et kuidas akut lahti võttes autol alarm tööle ei läinud, siis selle kohta on selgitus siin, kohe üsna alguses.

Tervislik ja ebatervisilik otsekohesus

Ma hoiatan kohe ära, et siit tuleb natuke rõve postitus. Mul on sõbranna, kellega alati kõige uskumatumad lood juhtuvad. Ükskord sõitis ta näiteks lendavale varesele otsa jalgrattaga. Eile õhtul käisime seltskonnaga lobisemas ja tema oli ka. Tema elus on uus armastus ja juba ammu olime sel teemal põnevaid lugusid oodanud. Nüüd ta rääkiski, et noormees oli tema juures dušši all käinud. Rõve osa algab siit. Sõbranna läks peale teda pesema ja duššinurgas põrandal vedeles väikese sõrme suurune pruun pabul. Värv, konsistents ja kõik oli täpselt nagu oleks keegi dušši all SEDA teinud. Mu sõbranna ei ole mingi papist naine ja kutsus mehe kohe vannituppa selgitusi andma. Mees vaatas teda etteheitvalt ja küsis, kas ta tõesti usub, et ta mingi selline on, kes dušši all SEDA teeb. Hakkasid ettevaatlikult asja uurima ja tuli välja, et sõbrannal oli duššisegisti tugiposti küljes aukudega seebialus, mille peal ta oma pruuni kakaoseepi hoidis. Seep oli niiskes pehmeks pudrutaoliseks massiks muutunud ja üks tükk läbi seebialuse ümmarguse augu maha kukkunud, all vee sees pisut paisunud ja nägigi välja täpselt nagu SEE.
Ma kujutan ette kui see minuga juhtunud oleks, siis ma oleks lihtsalt vannitoa teisest servast duššiga ettevaatlikult sihtides SELLE kanalisatsiooni uhtunud ja duššialuse klooriga ära desotanud. Mehel oleks selgitusteta palunud end täpiks kokku tõmmata ja orbiidile lennata. Nemad aga hakkavad nüüd ühist kodu otsima hoopis. Hea ikka, kui inimesed asjadest, isegi SELLISTEST, otsekoheselt rääkida julgevad. Rõve osa sai nüüd läbi.

Mina oma mehega sain tööl tuttavaks. Ma mäletan täpselt, kuidas ta uksest sisse astus ja küsis, kas kellelgi tehnoruumi võtit on. Mul oli ja läksin talle ust avama. Ta lasi mul kenasti toast enne väljuda ja kõndis kitsal trepil tagasihoidlikult minu järel. Ma veel mõtlesin, et näe, kus on viisakas poiss, annab naistele teed ja puha. Ma jagasin sel töökohal kabineti kahe meesterahvaga, kes minust tööalaselt küll lugu pidasid, aga naisena üldse mitte. Nad ei olnud seejuures mingid kraavikaevajad, vaid Eesti ja välismaa ülikoolides haritud insenerid. Võib-olla selle pärast nad nii ladusalt kolmes keeles ropendasidki ja seda ka minu juuresolekul. Lisaks riputasid meie tuppa veel erootilise sisuga kalendri ka üles. Ühesõnaga selles kontekstis paistis mees, kes mulle uksi avas kohe eriti silma.
Alles hiljem tunnistas mu mees üles, et kuna ta tookord esimesest pilgust mu esikülge piisavalt atraktiivseks pidas, siis lasi ta mul ainult selle pärast enda ees minna, et ka tagant vaadet kontrollida.
Oleks ma kohe alguses teadnud, siis oleks äkki ka tossude ühte kappi panemise suhtes märksa tõrksam olnud. Mõnikord tasub aususega natuke tagasi ka hoida.