2014/10/11

Vääriti mõõdetud esemed

Varem on meil asi nii käinud, et mees läheb talvel sae, isa ja vennaga metsa, pärast teevad puud halgudeks ja toovad järelkärus linna. Siis tuleb need varjualusesse riita laduda ja sealt vajadust mööda jupphaaval tuppa trepialusesse puuderiiulisse tassida. Sel sügisel on käruga linna toomise etapiga seoses mingi jama. Ma ei ole jama olemusest täpselt aru saanud, kuigi korduvalt selles osas selgitusi olen nõudnud ja ka üpris pikad vastused saanud. Igatahes eelmise talve puudejäänused lõppesid otsa, ilmad muutusid järjest nõmedamaks ja mina rahutumaks. Õnneks ühel nädalavahetusel tõi mees kaks viljakotitäit halge pagasnikus linna vähemalt. Tõstis kotid trepi alla puuderiiuli kõrvale ja ütles, et pole mõtet neid sealt riiulisse laduma hakatagi, puud on kuivad ja saan nad kohe ilusti kaminasse panna kui tuld tahan teha.

Uinusin rahuolevalt kuulates, kuidas külm vihm vastu aknaplekki peksab ning kujutlesin, kuidas ma hommikul ärkan, kohvi tõmbama panen, sealt salapärastest viljakottidest suurepärased puud võtan, tule üles teen ja selle paistel kohvi joon. Hommikul istusin kamina ees, üritasin ennast sooja saamiseks ümber kohvikruusi kerida ja vaatasin nukralt külma kollet.

nordpeiss havanna
 
 
Mis moodi peaks lihtsalt võtma 60-sentimeetrised halud ja panema nad ilusti kaminasse, kuhu maksimaalselt 30-sentimeetrised puud mahuvad?


Teie asi on pesumasin. Kui sisse kolisime, mõõtsime hoolega ära pesumasina jaoks alumisse tualettruumi ehitatud niši sügavuse ja laiuse ning läksime tehnikapoodi. Olin rahul. Esimest korda elus oli mul nüüd pesukuivati, mis oli juba sisse ehitatud meie uude eestlaetavasse pesumasinasse. Mees tõstis isaga masina paika ja mina vaatasin veel, et nii täpselt mahub sinna, küll sai enne ikka hästi mõõdetud. Natukese aja pärast äi hõikas, et üks probleem pidi olema. Läksin vaatama. Pesumasina luuk mahtus avanema 20 cm enne, kui WC-poti külg ette jäi. Nüüd käibki mu elu nii, et istun potil ja topin aga pesu masinasse sealt 20-sentimeetrisest praost ja nii juba kaks aastat. Väga hull ei olegi, kaks jama võivad ainult tekkida. Pesu mahub sisse enam-vähem hästi panema, aga kui terve masinatäis juhtub pestes ühe tekikoti sisse peitu ronima (ma ei saa aru mis värk sellega on), siis seda täissöönud tekikotti sealt uksepilust on küll paras tuumateadus kätte saada.

Teine jama on see, et ma ei näe, mis pesumasinas toimub. Kahe pesukorra vahel hoian luuki enamasti ikka lahti, muidu tuleb kopihais, hallitus jmt trumlisse. Teisipäeval panin pesu pesema ja umbes poole tsükli pealt vaatasin, et mingi kahtlane lõvipilt tiirleb masinas. Päästa ei olnud enam midagi ja kui masin lõpetas, siis tuli välja, et mu noorem laps oli oma loomade raamatu pesumasinasse pannud. Varem on tema ampluaa piirdunud à la telekapult külmkapis või tainarull kingades, aga no raamat pesumasinasse panna... Aga kuidas näeb välja raamatu pesumasinas? Kui on kunagi juhtunud pabertaskurätt pesumasinasse, siis võib selle kahega korrutada ja julgelt veel kaks pakki taskurätte liita, umbes selline. Särgid oleks võinud vabalt anda kõõmavastase šampooni reklaami "enne šampooni kasutamist" kaadrite filmimiseks ja ülejäänud riided mõne lumetormiteemalise katastroofifilmi jaoks.

Täna õhtul sauna sisse lülitades mõtlesin, et äkki peaks enne igaks juhuks kerisekivid korra ümber tõstma - hambaharjatopsist on noorema lapse hari kadunud.

No comments:

Post a Comment