2014/10/23

Pöörane seiklus!

Ei maksa lootuseid liialt üles kütta nüüd pealkirjaga seoses. Kuna mu elu viimane nädal suures osas pesumasin-nõudepesumasin-triikraud trajektooril kulgenud on, siis on minu jaoks seikluseks muutumas iga sellest kolmnurgast kaugemale tehtav samm. Retk prügikonteineri juurde on juba ekstreemsus ja kui mees eile arvas, et ma võiks temaga prillipoodi minna, tundus see lausa pöörase džunglimatkana mööda Amazonase jõge. Lisaks tabas tema ettepanek mind kaunis ootamatult. Sellest saab kaks kuud, kui ta optometristivisiidiga oma pikka teekonda prillide muretsemiseks alustas. Ausõna, tema tavapärast tegutsemiskiirust arvestades enne jõule ma sellest projektist mingit käega katsutavat tulemit ei oodanud. Igaks juhuks avaldasin ennetavalt arvamust, ega mul väga mõtet temaga poodi kaasa tulla vist ei ole, aga kui ta nii väga tahab, siis hea küll. Selle peale pidas tema pika loengu sellest, milline isekas individualist ma olen ja midagi teistega koos teha ei taha, mina vastasin sama pika loenguga teemal, kuidas tema isegi naela ei saa seina löödud, kui keegi pealt ei vaata ja kaasa ei aplodeeri, leppisime ära ja läksime poodi. Üldiselt on ennast minu mehe ja poe vahelistese asjadesse segada või temaga koos poodi minna üsna riskantne üritus.

Olen korduvalt temaga koos toidupoes üritanud käia ja korduvalt sellest ka loobunud. Esiteks on tema meelest minu poesisene logistika on täiesti optimeerimata ning ma raiskavat asjatult aega ringi siblimisele. Väga võimalik, sest ma unustan pidevalt mingeid asju võtta ja seetõttu pean tihti erinevate osakondade vahel edasi-tagasi sõeluma. Aja raiskamise osas ma kriitikaga siiski nõus ei ole, sest ma teen seda kõike väga kiiresti. Selle ajaga, kui tema meile alles ostukäru hangib, on mul poele kaks tiiru peale tehtud ja enamus vajalikke produkte kaenlasse laotud. Mina ise olen aga juba tige nagu herilane, et ta selle kärnase käruga nii kaua jokutab, kui mina seni poole nädala söögivaru ja kahte last korraga käe otsas tassin.
Ka on üsna suur osa minu riietest ostetud marketitest. Ainult mähkmete ja verivorstidega samas poes müüdavad riided saavad nii ekstravagantselt koledad olla, et muutuvas lausa stiilseteks. Ma ei ole elus ühegi paari jalanõude kohta nii palju komplimente saanud, kui nende 15-euroste kummikute kohta, mis ma toidupoodi kartulit ostma minnes endale köögiviljaosakonna kõrvalt leidsin.

Kaunitar ja koletis. Selle efektse koosluse mõlemad osapooled pärinevad toidupoest
 
Iseenesest tundub ju hea mõttena, kui mees sellisteks puhkudeks, kus mina endale riideid passin, poes laste vaatamiseks kaasas on. Puhas naiivsus. Kui mina olen vaevalt pool kummikut jõudnud jalga tõmmata, on vanem laps mehe vedanud kommiosakonda ja kärusse ladunud viis pakki maiuseid, mis lõhnavad nagu WC-värskendajad, näevad välja nagu värvikaart ehituspoes, säilivad kauem kui Ita Ever ja sisaldavad toorainet oste naftakombinaadist. Sel ajal jookseb noorem laps mänguasjaosakonnas amokki. Ühesõnaga on targem mees koju lastevalvesse jätta. Ka sellel on süsteemil on omad vead, sest mees kipub minetama reaalsustaju selles osas, kui palju toit maksab ja mida üleüldse poodides müügil on. Selle vältimiseks saadan teda umbes korra kuus üksi marketisse kordusõppustele lihtsamate missioonidega nagu piim ja hakkliha. Tähendab see muidugi seda, et järgmisel hommikul tuleb mul endal uuesti poodi minna. Mees naaseb enamasti koju piimaga, mis samal päeval aegub ja karbi viineritega. Ükskord palusin tal poest ka šampooni tuua. Ükskõik millist. Tema tuli tagasi ja raporteeris, et jalgpalliväljaku suuruses hüpermarketis ei müüdavat šampooni. Mitte ühtegi. Vähemalt tuleb talle meelde, et poes ei ole toit tasuta ja on pärast õppekäiku nõus jälle paar päeva kartuleid sööma.

Autos hakkas ta uurima, et mida ma arvan, kui ta need ilma raamideta prillid ostaks. Ma sain aru küll, et ta peenikeste traatraamidega prille mõtleb, aga torkasin ikka, et miks mitte, kui ta neid mõttejõul ees oskab hoida. Selle peal ta vist solvus natuke ja ütles, et poleks pidanud mind poodi kaasa võtma. Kui nüüd meelde tuletada, olin ma pool tundi tagasi selle kohta talt spetsiaalselt uurinud veel. Prille läksime valima kaubanduskeskusesse, kus olid kahe suure prillipoeketi esindused, mis võiks ju üsna talutavat raamide valikut tähendada. Keskusesse jõudes juhtus täpselt see, mida ma kartnud olin: mees tahtis kõigepealt spordipoodi jooksutosse vaatama minna. Tal on üle kümne paari jooksutosse ja ta ostab neid pidevalt juurde. Kui ma ütlen, et tal juba on palju tosse, siis tema ütleb, et need on kulunud. Kui mina ütlen, et viska siis minema, ütleb tema, et maal töö tegemiseks kõlbavad veel küll. Õnneks ta paar korda aastas mõne paari vanu tosse siiski maale ka viib. Mul on tunne, et mu ämm viskab need seal lihtsalt salaja ära (tubli naine!). Kuna mina kõike uute tossude võimaliku soetamisega seonduvat boikoteerin, siis istusin kaubanduskeskuses pingile maha ja ütlesin, et mina spordipoodi kaasa ei tule. Selle peale arvas tema, et mingit mõtet polnud mind poodi kaasa võtta. Seekord ei hakanud ma oma sõnu meelde tuletama talle. Targemad on ütelnud, et vanade asjade liigne meenutamine võivat nägemisele halvasti mõjuda. Läks siiski hästi, sest mees väljus spordipoest tühjade käte ja pettunud ilmega. Neil olevat seal ainult kevadised jooksutossumudelid müügil olnud ja uus kollektsioon on veel tulemata, kuigi oktoober juba läbi saab. Inimesena, kes on nõus kandma 15-euroseid jalanõusid, olen ma ilmselgelt ebapädev sel teemal kaasa rääkima.

Edasi tahtis ta minna teksapoodi pükse proovima, aga just siis läks keskuse sellelt poolelt elekter ära ja sealsed proovikabiinid olid kottpimedad. Kaubanduskeskuste jumal tundus täna minu poolt olevat. Prillipoed olid alumisel korrusel. Seal oli vool alles, niiet suundusime sinna. Kahe poe peale kogunes umbes kümmekond prilliraami, mis talle meeldisid ja ka täitsa hästi sobisid. Uurisin siis, millised neist raamidest ta ära osta kavatseb. Tema vaatas mind etteheitvalt ja ütles, kui ma arvan, et ta kohe esimesest kaubanduskeskusest prillid ära tellib, oleks ma võinud küll parem koju jääda. Tegin jälle oma ma-ju-ütlesin-sulle tantsu ära ja lisasin, et mina temaga rohkem prillipoodi ei lähe. Täna sõitis ta üksinda ühte teise kaubanduskeskusesse prille valima. Ma naljaga pooleks küsisin, kas ta mind kaasa ei taha. Tema hakkas selle peale imelikku häält tegema ja kätega vehkima nagu kurjasid vaime peletav kirikuõpetaja. Peale seda põgenes toast kiiremini, kui mina lapsena naabrite kurja kuke lahti pääsedes puu otsa ronisin. Hõikasin talle veel järele, et too piima ja leiba ka. Palju ma sellest ei lootnud, aga mul on sõber, kes ütleb, et parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida ja ma siis proovisin ikka. Tagasi tuli ta piima, leiva, uue hambaharja ja teatega, et oli ka prillid ära tellinud. Olen šokis.

No comments:

Post a Comment