Sel nädalavahetusel olid mul äi ja ämm külas. Esimene peab Pärnumaal talu. Teine aitab, aga põhikohaga on lasteaiaõpetaja väikeses maalasteaias. Minu ämm on fantastiline inimene: tagasihoidlik, vähenõudlik, alati abivalmis ja taktitundeline. Mitte kunagi ei ole ma temalt kuulnud midagi selle kohta, et ma tema poega halvasti toidaks või tema lapselapsi halvasti kasvataks. Kuigi köögis veedab ta minust kahtlemata tunduvalt rohkem aega ja laste kasvatamisest jagab kindlasti kordades rohkem. Ainult kanga- ja käsitööpoodi ei tasu teda omapead lahti lasta, sest sealt teda pärast välja saada on päris keeruline. Teda takistada on ka muidugi raske. Linnas käies võtab ta tavaliselt alguses vähemalt pooled seitsmest lapselapsest rõõmsalt oma tiiva alla ja natukese aja pärast hakkab uurima, ega kellelgi pole aega ja võimalust teda kangapoodi viia (ta ise autoga ei sõida). See on rumal küsimus, sest loomulikult viin ma teda hea meelega.
Meie mitmetunnise osturetke käigus jõudsime nii mõndagi rääkida. Natuke lasteaiakasvataja ameti köögipoolest ka. Ta on seda tööd varsti 40 aastat teinud. Eelmisest kevadest alates on ta pensionär, aga töötab ikka edasi. Ise ütleb, et tal pole elus nii palju raha olnud kui nüüd. Selle eest, et ta mitukümmend aastat laste elu ja tervise eest vastutanud on ning nüüd täiskohaga seda ka edasi teeb, saab ta pensioni ja palka nii palju, et kokku tuleb umbes Eesti keskmise palga suurune summa. Ta räägib, et seda elu ja tervise eest vastutamist on ta just viimasel ajal eriti teravamalt tunnetama hakanud. Esiteks on kogu lasteaiamajandust puudutav seadusandlus ning bürokraatia rangemaks muutunud, lapsevanemad on muutunud nõudlikumaks, aga eelkõige on lapsed muutunud keerulisemaks. Kui ta tööd alustas, tuli tal juti peal hoida 27 last korraga ja see olevalt olnud kergem, kui praegu. Nüüd on nende külalasteaed kokku kuivanud ja alles on vaid liitrühm alla 20 lapsega. Lapsed olevat muutunud, täiskasvanu autoriteet on nende jaoks kahanenud, ka satub rühma päris tihti lapsi probleemsetest peredest ning diagnoosimata käitumishäireid. Minu ämm ise ütleb küll, et tema asi ei ole diagnoose panna või silte külge kleepida, aga selle põhjal, mida ta rääkis, mina endale oma arvamuse luban ja see on, et tihti võib tunda nii diagnoosimata hüperaktiivsuse kui autismi lõhna küll seal lasteaias. Tegelikult ei ole see vist midagi hullu ega ebatavalist, aga probleem tekkivat siis, kui ema asja tunnistamise asemel süüdistab lasteaeda selles, et see tema lapsest sõnakuulelikku inimest ei suuda kasvatada ning ise lapsevanemana asjale kaasa ei aita. Minu ämm seostab oma praktilisest kogemusest laste käitumishäireid kuntslike värvainetega kommide tarbimisega.
Sellest räägitakse päris palju, et tohutult on kasvanud toiduallergiate, -talumatuste ja aktiivsus-tähelepanuhäirete esinemine. Eriti lastel ja et kasvab edaspidi veel. Süüdistatakse keskkonnamürke ja toitu või ei osata midagi süüdistada. Mulle tundub, et allergiate ning toidutalumatuse osas võib siin iva sees olla. Inimene tarbib järjest enam erinevaid nimetusi toiduaineid. Kui mõned sajad aastad tagasi söödi seda, mida oli 50 kilomeetri raadiuses võimalik kätte saada või kasvatada, siis täna tarbime toitu, mis on pärit ka tuhandete kilomeetrite kauguselt. Nüüd on toidulaual väga palju rohkem erinevaid produkte. Tõenäosus, et inimene mõne toidu või toidukombinatsiooni söömisest kärna läheb või sügelema hakkab on ka selle tõttu ka väga palju suurem.
Autismispektri ja teiste sotsiaalset toimetulekut takistavate häiretega on vist umbes sarnane lugu. Igapäevaste inimkontaktide arv on viimastel sajanditel mitmekümnekordistununud. Kui arvestada ka lisandunud elektroonilisi kontakte, siis isegi mitmesajakordistunud. Suhtlusolukorrad, millega on vaja kohanduda on väga erinevad. Kui kunagi tuli suhelda vaid mõne kindla inimesega ja uusi olukordi tuli ette harva, ei olnud sellised eripärad ka nii suureks probleemiks või öeldi, et inimene on kinnise või tõreda loomuga lihtsalt. Nüüd segavad need sotsiaalset funktsioneerimist tunduvalt enam ning autismi, aktiivsus-tähelepanuhäirete jmt diagnoosimise vajadus iseenesest on kasvanud.
Aga ega ka 35 aastat tagasi ei olnud lihtne lasteaiakasvataja olla. Tol ajal oli selles maalasteaias ka öine rühm. Sinna tõid oma lapsed näiteks karjatalitajad, kes pidi hommikul vara lehmi lüpsma minema. Tõid ka mõned need, kes ei pidanud. Lapsed nägid õhtul lasteaiaaknast üle aia kuidas ema kodus toimetab ja süüdistasid kasvatajat, et see neil koju ema-isa juurde minna ei luba. Kolhoosi oli toodud töölisi teistest liiduvabariikidest. Mõned ei olnud varem kordagi lund näinud. Talvel olid lapsed lasteaias paljakäsi. Kui mu ämm lõpuks vanematele ütles, et meie kliimas on lastele ka kindaid vaja, siis seoti neile ümber käte kolmnurgakujulised riideribad kinnaste asemel.
Minu mehe isa töötas sel aja autojuhina, tööpäevad olid pikad. Mehe ema pidi enne abikaasa koju jõudmist lasteaeda öisesse vahetusse minema, aga kasvataja enda last rühma kaasa ei tohtinud tuua. Minu teine pool, siis alla aastane, pidi üksi kodus olema. Ämm rääkis, et ta oli siis kiiruga iga poole tunni järel koju jooksnud pool kilomeetrit, et last kontrollida ja siis sama kiiresti tööle tagasi. Hulluks läks asi siis, kui laps hakkas juba ära jagama, et üksi jäätakse ning ära tuli minna ema järgi nutva lapse juurest.
Umbes sarnaseid lugusid on rääkinud ka mu mehe ja minu vanaemad. Mehe vanaema pidi kahe lapse, üks pooleteistaastane ja teine rinnalaps, kõrvalt aleviku meiereis tööl käima. Hoidjat ei olnud. Kui ta kiiruga jälle koju nooremat last toitma jooksis, siis kuulis, kuidas vanem kusagil summutatult nutab. Leidis ta peadpidi jahutünni kukkunult. Õnneks oli põhjas jahu vähe ja laps hingas veel.
Minu vanaema rääkis, et minu ema sündides oli selleks puhuks puhkust antud kaks nädalat enne ja kaks pärast lapse sündi. Siis tuli tööle minna ja sama moodi lõunavaheajal koju last toitma joosta. Kui ema juba natuke suurem oli, siis tuli lastesõim. Sellest on mu emal üks mälestus: kuidas ta magama jääda ei tahtnud seal ja kasvataja teda siis nii tutistas, et suur salk juukseid peast ära tuli.
Mingit iva selles jutus mul nagu ei olegi. Lihtsalt eelmisel nädalal läks ise rasedus- ja sünnituspuhkusele minu lapsehoolduspuhkuse asendaja. Kuna kontoris on teatavaks saanud, et ma olen veebruarist tööle tulemas (ja see on ju nii kohe kõigi meelest), siis kuidagi sujuvalt on hakanud mingid tööteemad mulle tulema. Ühest küljest on tore ja üle pika aja jälle eduelamus, et mind igatsetakse ja minu kompetentsi veel hinnatakse. Samas kui ma nagunii mingeid asju jälle teha sebin, võiks ju juba natuke rohkem raha ja ametiauto selle kõige eest ka saada. Ühesõnaga lõhnab järjest enam selle järgi, et mina peaks mõtlema täiskohaga töö ja oma noorema jaoks lapsehoidja peale. Kuna kaldun kanaemadusele, olen viimasest juba ette stressis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar