2014/10/07

Minu mees on superkangelane!

On jah superkangelane! Ma võin selle tõestuseks isegi vähemalt kolm näidet tuua.

Eile käisin poes. Ei tundunud, et palju asju sai kärusse laotud. Võtsin ainult seda, mis kodus otsas oli ja siis mõned asjad, mis kampaanias olid ning mida nagunii vaja läheb. Hambapastat kolm tuubi jne. See saab ikka ükskord otsa ja on hea, kui siis kodus odavalt soetatud varud olemas on ning pole vaja kalli täishinnaga osta. Kassas tabas mind järjekordne ostude vandenõu, sest need vähesed asjad olid ennast korraga nii laiaks ajanud, et alla kolme koti kuidagi end kuhugi ära mahutada ei tahtnud. Arve tuli muidugi selline, nagu oleks viis kotti olnud vähemalt. Nii kui koju saime, tõmbasid ostud ennast lupsti kokku tagasi ja mahtusid tagasihoidlikult ühte kapinurka ära. Ülejäänud kapp oli endiselt tühi nagu poleks poes käinudki. Selle kohutava elamuse peale tahtsin ennast millegi heaga premeerida, aga süüa polnud ikka mitte midagi.

Õhtul vaevalt koju saanud, tegi mees ninaga köögi suunas tõmmates kiirelt sama avastuse: "Süüa ei olegi midagi?"
Kuidas on võimalik kööki minemata ja kappe avamata teada, et kodus midagi süüa pole? Selleks peavad olema superkangelase võimed. Kunagi arvasin, et ju tal röntgensilmad on, aga ta on neid sõnavõtte ka varem teinud. Teinekord isegi seljaga köögi poole tugitoolis istudes. Seega saab tegu ainult meelteväliste tajude ilmingutega olla. Muide, olen täheldanud, et neid võimeid õnnestub edukalt ära petta asetades toidu taldrikul keset söögilauda ning sellele verbaalselt tähelepanu juhtides.

Olen temaga varemgi sarnaseid eksperimente läbi viinud. Mõned aastad tagasi otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab, mina täna süüa ei tee ja kõik. Tema tiirutas juba paar tundi köögis ringi ja laulis kaks nädalat nälginud kassi häälel oma kodus-ei-ole-midagi-süüa mantrat. Istusin edasi diivanil nagu olnuks see kahepoolse teibiga kaetud ning vaatasin telekast mingit hüpnotiseerivat tõsielusarja. Korraga seisab tema minu ja teleka vahel: "Kass, tee midagi!" Tõstan pilgu. Näljapaistetust veel ei ole, aga natuke siirast meeleheidet küll. Leebun pisut.
"Sügavkülma teises sahtlis on pelmeene. Tee soojaks endale."
"Kas ülevalt või alt teises?"
"Vali ise. Meie sügavkülmas on kolm sahtlit."
Tema seisab endiselt teleka ees. Ma ei saa aru miks ta ei võiks teinekord oma läbipaistvaks muutmise võimeid enda peal katsetada? Ma tean, et ta oskab, sest minuga teeb ta küll nii, kui ma prügikotiteema üles võtan. See oli teine tõend tema superkangelaseks olemisest.

Nähes, et diivani kahepoolne teip endiselt peab, tatsab ta õnneks varsti kööki tagasi. Kostab nördinud kolistamist.
"Kass, kuidas neid pelmeene tehakse?"
Seletan, et see on paki tagumisel küljel kirjas.
"Ma vist teen parem praemuna," arvas ta selle peale.
Jälle natuke kolistamist ja kerkib uus probleem: "Kass, kas meil pipart on?"
"Jah, pliidi kohal maitseainete riiulis."
"Siin on ainult pipraveski ju," teatab ta tooniga, nagu oleks pipraveski mingi NASA kõrgtehnoloogilist termotuumaseade.
"Jahvatatud pipart pakiga on ka. Seal samas veski kõrval," instrueerin edasi.
"Ei ole," teatab tema.
"On küll. Rohelises pakis."
"Aa. On jah pipar. Ma ei teadnud. Siia ei ole Santa Maria peale ju kirjutatud." Ma isegi ei hakka meeste loogika keerdkäike siinkohal kommenteerima.
Mõne aja pärast kostub köögist kirumist noa aadressil millega ei olevat võimalik toorest muna lõigata. Lähen igaks juhuks vaatama. Tahaks ütelda, et asi on edenenud ja munad pannile löödud, aga ei saa. Lisaks pannile on muna ka pliidil ja selle ümber ning asi näeb üldse rohkem pussitamise kui pannile löömise moodi välja.
Ma kahjuks ei mäleta, kuidas see õhtu lõppes, aga tõenäoliselt Hiina restoranis.
See, et ta oma poissmehepõlve jooksul ema kahe külaskäigu vahel külmkapi ette nälga ei olnud surnud enne minu tulekut, ongi kolmandaks tõendiks tema üleloomulike võimete kohta.

Õigluse huvides mainin igaks juhuks ära, et minu elu ei ole siiski ainult üks suur kodune orjapõli. Nende aastate jooksul, mil me koos elanud oleme, ei ole ma näiteks pidanud kodus kordagi tolmuimejat kätte võtma.

5 comments:

  1. väga stiilselt kirjutab jah
    loe ja mõnule
    igatahes palju tervist, jõudu ka ootame rohkelt sissekandeid

    ReplyDelete
  2. Mademoiselle Kass paneb kulda

    ReplyDelete
  3. Väga toredalt kirja pandud! Sain kõhutäie naerda :) Mu mees oskab küll süüa teha, kui vaja - hommikupudrud on tema peal, ma sahmin ringi ja sätin ennast valmis samal ajal. Aga söögi osas olen küll rohkem mina see, kes asjad valmis vaaritab ja eile näiteks taipas diivanil lösutav (no tegelt noktises natuke tööasju ka läpaka taga) mees alles siis küsida: "Kas sul on mingit sorti abi ka vaja?" kui toit just valmis sai. Selle köögis abi pakkumise ajastuse peale on kah meestele kamaluga annet antud :D

    ReplyDelete