2014/10/05

Kuidas peletada tüütuid austajaid ja mis sellest veel kasu võib tulla

Vahel on ikka nii, et üritustel ujuvad külje alla tüütused, kelle tähelepanu ei ole otsinud ega soovi, ja hirmus järjekindlad on nad ka. Parim viis sellistest lahti saada on kohe jutu sees ära mainida, et sa keemik oled. Enamik meesterahvaid põgeneb tagasi vaatamata ummisjalu pobisedes, et kuidas ometi keegi küll keemikuks saada tahab.


Gümnaasiumi lõpetamiseks oli 12. klassis vaja teha viis eksamit. Kuna keemiakursus sai läbi juba 11. klassiga, oli võimalus keemia riigieksam ka aasta varem ära teha ja niiviisi viimasel aastal vaid nelja eksamiga pääseda. Keemia mind eriti ei huvitanud, aga järgmisel kevadel natuke kergemalt läbi saada tahtsin küll. Panin ennast keemia riigieksamile kirja. Mõned kuud enne eksamit kogus keemiaõpetaja ühel päeval nädalas peale tunde kokku selle seltskonna lennust, kes ennast eksamile registreeritud olid ja üritas päästa, mis veel päästa annab. Minu meelest oli see esmaspäeviti. Ühel pealelõunal kirjutas õpetaja tahvlile reaktsioonivõrrani, tõmbas kaks joont alla ja ütles: "Vot see jätke nüüd meelde! Need ained ei reageeri reegli järgi ja see on erandlik võrrand." Selle peale imestas minu klassivend, et kuidas! Kas keemias ei olegi nagu matemaatikas, et on üks reegel või üks valem ja siis kõik kolmnurgad käituvad selle järgi? Õpetaja seletas, et hoidku küll ei! Keemias pidi igal reeglil palju-palju erandeil olema.

Mina kaldusin juba gümnaasiumis fatalismile ja absoluuti uskuma ning mõtlesin: "Pekki, see ei ole võimalik! Ka keemias peab olema üks universaalne seadus, mille järgi kõik molekulid käituvad ja reageerivad." Uudishimulikult lasin ennast ülejärgmisel sügisel keemiateaduskonda immatrikuleerida. Selle otsitud seaduse sain teada teisel semestril. Kuna olin juba üle poole aasta oma elust keemia nahka hakkama pannud, siis mõtlesin, et lähen asjaga juba parem lõpuni välja. Nii ta siis läkski.

Tegelikult kõige hullemini ei läinudki. Keemikudiplomiga on võimalik teha põhimõtteliselt kõike: nokitseda aastaid üheksast viieni rahulikul töökohal nii, et päeva lõppedes pastakas (katseklaas) lauale kukub ja ei mingit stressi; teha kõrget karjääri nii kiiresti, et ainult tipust alla kukkumise kiirus veel suurem saab olla; sõita ÜRO missioonidel konsultant-spetsualistina mööda maailma põnevaid paiku; sukelduda teadusesse, saada professoriks ja lõpuks Nobeli preemia saada jne. Ja mis kõige parem - nii kaua, kuni maailm molekulidest koosneb ja inimene ise oma tagumikku diivanilt kergitada viitsib, ükski keemik nälga küll ei jää.

2 comments:

  1. Kes su keemiaõpetaja oli? :D Minul oli sama värk, et keemiaõpetajast herr Rebane esmaspäeviti pärast tundi lennu kõik eksamitegijad kokku kutsus ja tegi omalt poolt kõik, et ükski tema jüngritest läbi ei kukuks.

    ReplyDelete
  2. Mulle andis keemiat naisterahvas. Päris värvikas kuju oli. Natuke üle keskea, kandis nahkpükse ja ütles endal olevat sensitiivseid võimeid. Kui klassivennal põsekoopapõletik tahtis krooniliseks minna, siis tegi talle vahetunnis tagaruumis nõelravi. Ükskord jäi tunnis ühe teise klassivenna juurde seisma ja küsis, et kas tal on paha olla. Klassivenna aura olevat valet värvi. Aura kohta ma ei tea, aga näost oli poiss küll kergelt roheline. Saadeti tunnist koju ja pärast põdes mitu päeva veel.

    ReplyDelete