2014/10/09

Kuidas mulle karu just kallale tuli


Lõppes kõik sellega, et ma rääkisin teist korda elus võõra inimesega sellisel toonil, mille pärast mul hiljem piinlik oli. Esimene kord oli siis, kui üks ehitusmees mul laboris tõmbekapi ventilaatorit juba kaks nädalat tööle ei saanud korralikult. Ise seletab, et töötab ju küll. Tegelikult oli nii, et maksimumvõimsusele keerates ventikas ainult inises vaikselt laes ja suurt midagi ei toimunud. Pidi aga olema nii, et kui nupp põhja keerata, siis tuleb tõmbekapist sellist häält nagu paarituksid seal 200 merilõvi, kõigil ruumis olevatel keemikutel löövad kitlid lehvima ja lahtised paberid imetakse lae külge kinni. Vot siis ma lõpuks ütlesin ehituspoisile kõrgendatud häälel, et toksikomaanid kindlasti maksaks selle eest rõõmuga peale, aga teistele kemikaaliaurude sees nii väga üldjuhul töötada ei meeldi. Ventilaatoriasi sai järgmiseks hommikuks korda (mootori faasid olevat valesti ühendatud olnud), aga mul oli häbi küll, et niiviisi ärritusin.

Tegin täna oma õhtust jooksuringi. Ilm oli jooksmiseks ideaalne, aga maastik nagu õudusfilmist. Tuul ulus pimedas võsas, tänavavalguslambid ei töötanud üldse või vilkusid närviliselt, kõrgepingeliinist pea kohal tuli ka niiskuse tõttu imelikke hääli. Jooksin mäest üles ja pärast alla tagasi. Üles minnes korraga üks auto aeglustas eemal sõiduteel ja naine hõikas aknast: "Kas sa nalja teed siin? Pane helkur külge!"
Mind võttis esimese hooga tummaks, sest olin endale neoonvärve ja helkurribasid nii palju külge pannud, et mind oleks vabalt diskokuuli asemel ööklubi lakke pöörlema võinud tõmmata. Alles siis panin tähele, et minu kõrval sõitis tumedates riietes ilma tulede ja helkuriteta rattur. Tõesti ei olnud näha teda ja ta oli vist enne ristuvas tänavavahes halvasti ette jäänud sellele naisele.

Tagasi alla joostes istusid kaks meest bussipeatuses ja nendega kaasas olnud koer tormas hambad irevil urisedes mulle jalgadesse. Jäin seisma ja ütlesin, et nad võiksid koera kinni panna. See ei ole mul esimene kord, kui kergliiklusteel lahtine koer kallale tuleb, aga siiani ei ole ma kunagi midagi ütelnud. Ei teagi, miks ma seekord närvi läksin niimoodi. Üks seletas, et oi, ta ei tee midagi ja edasi käratas koerale, kes mul endiselt mul jalgades märatses: "Karu, tule ära!"
Karu lasi edasi ja mina ka: "Teate, järgmine kord ma tulen rulluiskudega siit mäest alla ja sõidan koerast lihtsalt üle."
Tõsijutt, kuigi silmnähtavalt heas toitumuses, ulatus Karu mulle poolde säärde. Oleks mul rulluisud all olnud, oleks ta ka korralikult rikki läinud nende alla joostes. Kahju oleks olnud koer ära lõhkuda. Kuna ma seda kõrgendatud häälel sellises sõnastuses seletasin, siis nüüd tagant järele mõeldes saan aru, et mõjus vist see rohkem ähvardusena. Kasu polnud ka midagi.

3 comments:

  1. Võõrastele koertele ikka jalaga, ja rusikaga vastu nina. Minu 20+ aasta jooksjakarjääri kogemus. Ole agressivse olemusega, peni tunnetab ja tema julgus haihtub

    ReplyDelete
  2. Täiskuu möllab su sees, mis muud.
    Aga eks vahel tulebki enda eest rullida.

    ReplyDelete