2014/10/27

Kui inimesed tulistavad üksteise pihta

10. klassis käisid üks minu klassiõde ja üks klassivend USAs vahetusõpilasteks. Seal võtsid nad poole aastaga juurde viis kilo ja said hunniku kummalisi küsimusi Eesti kohta. Alates sellest, kas Eestis on olemas teedevõrgustik ja lõpetades sellega, kas eestlased vahel ka seksivad. 11. klassis tuli üks Ameerika noormees Eestisse vastuvisiidile ja käis meiega ühe nädala koos koolis. Kui talt muljeid küsiti, siis imestas ta selle üle, kui palju siinsed õpilased peavad koopiapaberi kokkuhoiuks asju ümber kirjutama, aga ka seda, kui pingevaba on Eesti kool. No et meie kooli välisukse ümber ei olnud metallidetektoreid, meil ei korraldatud õppuseid teemal "mida teha kui kooli ründab hullunud terrorist?"või "mida teha koolitulistamise korral?" ja et selliste asjade vajalikkust isegi ei kaalutud. See oli aeg, mil meie kooli fuajeesse oli äsja tööle võetud turvamees, välisuks lukustati ja koolipäeva sees ei olnud enam võimalik vabalt sisse ja välja käia. Sel ajal pandi ka koolikoridoridesse turvakaamerad üles. Kummastki uuendusest hästi ei arvatud ja neid peeti ülearusteks. Kaamerate esimesel töönädalal juhtus nii, et ühe kaamera vaatevälja ilmus kaks parallelklassivenda, kellest üks sõrmega kaamerasse osutus ja teine selle poole liikus, peale mida kadus kaamera pilt monitorist. Käskkirja said mõlemad. Ma kahtlustan siiski, et sügaval sisimas ei mõistnud ka õpetajate enamus hukka sellist vaikset protesti liigse kontrolli vastu.
Tookord mõtlesin, et kui meie elukorraldus järjest rohkem nö lääne- või põhjamaade omale heas mõttes sarnanema hakkab, siis jõuavad varem või hiljem ka sealsed mitte nii head asjad meile. See oli umbes 14 aastat tagasi ja nüüd on siis nii.

Kuigi Eesti ühiskond vaikselt kõiki heaoluühiskonna tõbesid põdema on hakanud, suhtuvad inimesed nendesse ikkagi natuke teisel viisil. Lugesin põgusalt kommentaare tänase koolitulistamine kohta käivate artiklite all ja läbiv mõte oli tulistaja karistamine ning kättemaks. Vahetult peale seda, kui Anders Breivik oli 2011. aastal Utøya saarel maha laksnud 77 inimest, juhtusin seda teemat oma Norra kolleegidega lõunalauas arutama. Uurisin, kas norralased ei kaalu nüüd näiteks surmanuhtluse taastamist. Vastuseks sain, et mitte mingil juhul ja vastupidi, Norra üldsus proovib Breiviki hoopis "headusega tappa". St mõista, aidata, andestada.

Räägitakse arvutimängudest ja vägivaldsetest filmidest kui võimalikust põhjusest, miks inimesed nii arusaamatuid asju teevad. Minu lapse lasteaiakasvataja ütles selle kohta, et kes on natuurilt agressiivsem, see neid tõesti vaadata ei tohiks - lähevad veel vägivaldsemaks. Samas lapsed, kes on loomult mittekonfliktsed tõmbuvad telerist või arvutist vägivalda nähes just eemale ning väldivad igasuguseid rüselusi ning kakluseid veelgi enam. Ma ei oska sellest midagi arvata. Seda arvan ma küll, et see, kui inimesel käib ühel hetkel klõps ja ta näiliselt tühja koha pealt teise vastu käe tõstab, ei ole mingi uus televisiooniga siia ilma sündinud nähtus. Enne tulirelvade laiemalt levimist tähendas see enamasti vist laadakaklust või kõrtsis noaga vehkivat veidrikku. Need inimesed neutraliseeriti enne, kui nad paljudele viga teha jõudsid. Ei olnud meediat, mis sellistest sündmustest poolt maakera teavitanud oleks. Nendest jäi vaid mälestus oma küla inimeste hulgas.

Mis veel? Loomulikult ei ole Relvaseadus bürokraatia ja relvakapp dekoratiivese. Samas igasugused metallidetektorid, kontroll ja piiramine on vaid tikkude ja bensiini kapi erinevatele riiulitele tõstmine. Probleem on olemas, selle põhjused jäävad. Minu sisemine veendumus on, et kõik inimesed on head ja enne teiste või enda vastu käe tõstmist paluvad nad kasvõi sõnatult abi, et neid takistataks halbu asju tegemast. Olgu see appikarje peidus mõnes sugulasele või naabrile üteldus lauses või Facebooki postitatud pildis. Kuulata tuleb, noh.


No comments:

Post a Comment