Kõikide pühakute päeva eelõhtul

Eelmise aasta 31. oktoober lõppes ikaldusega. Korralikud magusavarud on mul kodus alati olemas, aga sellist zombide, kummituste ja teiste lummutiste sissetungi küll oodata ei osanud. Peale kuuenda "Komm või pomm?" seltskonna lahkumist oli ära jagatud kogu komm ja šokolaad ning tuli minna puuviljakorvi sisu kallale. Kümnenda kommipommijate grupi saabudes oli neile anda vaid kolm viimast Coference pirni korvi põhjast. Enne, kui ukse kinni panna jõudsime, hakkas üks tiigrikostüümis juba kaaslastele halama, et näh, ainult pirni sai. Enda süü, et varem ei tulnud! Meie tegime toa pimedaks ja lootsime, see kümnes kamp seekord ka viimane oli. Peale tunnikest vaikust julgesin välja oma jooksuringile hiilida. Tagasi tulles lõgistaski jälle üks luukere meil aia taga. Mina lõin värava tema nina alt julmalt klõpsuga kinni, sest talle ei oleks meil tõesti enam midagi peale jahu anda olnud.

 

Mardilaupäevaks valmistasin ennast juba korralikult ette, aga siis käisid meil vaid kahed mardisandid. Kardipäeval mitte kedagi. Ajastu märk vist.

 

Rahulikku hingedeaega!

 

Kui inimesed tulistavad üksteise pihta

10. klassis käisid üks minu klassiõde ja üks klassivend USAs vahetusõpilasteks. Seal võtsid nad poole aastaga juurde viis kilo ja said hunniku kummalisi küsimusi Eesti kohta. Alates sellest, kas Eestis on olemas teedevõrgustik ja lõpetades sellega, kas eestlased vahel ka seksivad. 11. klassis tuli üks Ameerika noormees Eestisse vastuvisiidile ja käis meiega ühe nädala koos koolis. Kui talt muljeid küsiti, siis imestas ta selle üle, kui palju siinsed õpilased peavad koopiapaberi kokkuhoiuks asju ümber kirjutama, aga ka seda, kui pingevaba on Eesti kool. No et meie kooli välisukse ümber ei olnud metallidetektoreid, meil ei korraldatud õppuseid teemal "mida teha kui kooli ründab hullunud terrorist?"või "mida teha koolitulistamise korral?" ja et selliste asjade vajalikkust isegi ei kaalutud. See oli aeg, mil meie kooli fuajeesse oli äsja tööle võetud turvamees, välisuks lukustati ja koolipäeva sees ei olnud enam võimalik vabalt sisse ja välja käia. Sel ajal pandi ka koolikoridoridesse turvakaamerad üles. Kummastki uuendusest hästi ei arvatud ja neid peeti ülearusteks. Kaamerate esimesel töönädalal juhtus nii, et ühe kaamera vaatevälja ilmus kaks parallelklassivenda, kellest üks sõrmega kaamerasse osutus ja teine selle poole liikus, peale mida kadus kaamera pilt monitorist. Käskkirja said mõlemad. Ma kahtlustan siiski, et sügaval sisimas ei mõistnud ka õpetajate enamus hukka sellist vaikset protesti liigse kontrolli vastu.
Tookord mõtlesin, et kui meie elukorraldus järjest rohkem nö lääne- või põhjamaade omale heas mõttes sarnanema hakkab, siis jõuavad varem või hiljem ka sealsed mitte nii head asjad meile. See oli umbes 14 aastat tagasi ja nüüd on siis nii.

Kuigi Eesti ühiskond vaikselt kõiki heaoluühiskonna tõbesid põdema on hakanud, suhtuvad inimesed nendesse ikkagi natuke teisel viisil. Lugesin põgusalt kommentaare tänase koolitulistamine kohta käivate artiklite all ja läbiv mõte oli tulistaja karistamine ning kättemaks. Vahetult peale seda, kui Anders Breivik oli 2011. aastal Utøya saarel maha laksnud 77 inimest, juhtusin seda teemat oma Norra kolleegidega lõunalauas arutama. Uurisin, kas norralased ei kaalu nüüd näiteks surmanuhtluse taastamist. Vastuseks sain, et mitte mingil juhul ja vastupidi, Norra üldsus proovib Breiviki hoopis "headusega tappa". St mõista, aidata, andestada.

Räägitakse arvutimängudest ja vägivaldsetest filmidest kui võimalikust põhjusest, miks inimesed nii arusaamatuid asju teevad. Minu lapse lasteaiakasvataja ütles selle kohta, et kes on natuurilt agressiivsem, see neid tõesti vaadata ei tohiks - lähevad veel vägivaldsemaks. Samas lapsed, kes on loomult mittekonfliktsed tõmbuvad telerist või arvutist vägivalda nähes just eemale ning väldivad igasuguseid rüselusi ning kakluseid veelgi enam. Ma ei oska sellest midagi arvata. Seda arvan ma küll, et see, kui inimesel käib ühel hetkel klõps ja ta näiliselt tühja koha pealt teise vastu käe tõstab, ei ole mingi uus televisiooniga siia ilma sündinud nähtus. Enne tulirelvade laiemalt levimist tähendas see enamasti vist laadakaklust või kõrtsis noaga vehkivat veidrikku. Need inimesed neutraliseeriti enne, kui nad paljudele viga teha jõudsid. Ei olnud meediat, mis sellistest sündmustest poolt maakera teavitanud oleks. Nendest jäi vaid mälestus oma küla inimeste hulgas.

Mis veel? Loomulikult ei ole Relvaseadus bürokraatia ja relvakapp dekoratiivese. Samas igasugused metallidetektorid, kontroll ja piiramine on vaid tikkude ja bensiini kapi erinevatele riiulitele tõstmine. Probleem on olemas, selle põhjused jäävad. Minu sisemine veendumus on, et kõik inimesed on head ja enne teiste või enda vastu käe tõstmist paluvad nad kasvõi sõnatult abi, et neid takistataks halbu asju tegemast. Olgu see appikarje peidus mõnes sugulasele või naabrile üteldus lauses või Facebooki postitatud pildis. Kuulata tuleb, noh.

Niisama lasteaia ja -hoiu teemadel

Sel nädalavahetusel olid mul äi ja ämm külas. Esimene peab Pärnumaal talu. Teine aitab, aga põhikohaga on lasteaiaõpetaja väikeses maalasteaias. Minu ämm on fantastiline inimene: tagasihoidlik, vähenõudlik, alati abivalmis ja taktitundeline. Mitte kunagi ei ole ma temalt kuulnud midagi selle kohta, et ma tema poega halvasti toidaks või tema lapselapsi halvasti kasvataks. Kuigi köögis veedab ta minust kahtlemata tunduvalt rohkem aega ja laste kasvatamisest jagab kindlasti kordades rohkem. Ainult kanga- ja käsitööpoodi ei tasu teda omapead lahti lasta, sest sealt teda pärast välja saada on päris keeruline. Teda takistada on ka muidugi raske. Linnas käies võtab ta tavaliselt alguses vähemalt pooled seitsmest lapselapsest rõõmsalt oma tiiva alla ja natukese aja pärast hakkab uurima, ega kellelgi pole aega ja võimalust teda kangapoodi viia (ta ise autoga ei sõida). See on rumal küsimus, sest loomulikult viin ma teda hea meelega.

Meie mitmetunnise osturetke käigus jõudsime nii mõndagi rääkida. Natuke lasteaiakasvataja ameti köögipoolest ka. Ta on seda tööd varsti 40 aastat teinud. Eelmisest kevadest alates on ta pensionär, aga töötab ikka edasi. Ise ütleb, et tal pole elus nii palju raha olnud kui nüüd. Selle eest, et ta mitukümmend aastat laste elu ja tervise eest vastutanud on ning nüüd täiskohaga seda ka edasi teeb, saab ta pensioni ja palka nii palju, et kokku tuleb umbes Eesti keskmise palga suurune summa. Ta räägib, et seda elu ja tervise eest vastutamist on ta just viimasel ajal eriti teravamalt tunnetama hakanud. Esiteks on kogu lasteaiamajandust puudutav seadusandlus ning bürokraatia rangemaks muutunud, lapsevanemad on muutunud nõudlikumaks, aga eelkõige on lapsed muutunud keerulisemaks. Kui ta tööd alustas, tuli tal juti peal hoida 27 last korraga ja see olevalt olnud kergem, kui praegu. Nüüd on nende külalasteaed kokku kuivanud ja alles on vaid liitrühm alla 20 lapsega. Lapsed olevat muutunud, täiskasvanu autoriteet on nende jaoks kahanenud, ka satub rühma päris tihti lapsi probleemsetest peredest ning diagnoosimata käitumishäireid. Minu ämm ise ütleb küll, et tema asi ei ole diagnoose panna või silte külge kleepida, aga selle põhjal, mida ta rääkis, mina endale oma arvamuse luban ja see on, et tihti võib tunda nii diagnoosimata hüperaktiivsuse kui autismi lõhna küll seal lasteaias. Tegelikult ei ole see vist midagi hullu ega ebatavalist, aga probleem tekkivat siis, kui ema asja tunnistamise asemel süüdistab lasteaeda selles, et see tema lapsest sõnakuulelikku inimest ei suuda kasvatada ning ise lapsevanemana asjale kaasa ei aita. Minu ämm seostab oma praktilisest kogemusest laste käitumishäireid kuntslike värvainetega kommide tarbimisega.

Sellest räägitakse päris palju, et tohutult on kasvanud toiduallergiate, -talumatuste ja aktiivsus-tähelepanuhäirete esinemine. Eriti lastel ja et kasvab edaspidi veel. Süüdistatakse keskkonnamürke ja toitu või ei osata midagi süüdistada. Mulle tundub, et allergiate ning toidutalumatuse osas võib siin iva sees olla. Inimene tarbib järjest enam erinevaid nimetusi toiduaineid. Kui mõned sajad aastad tagasi söödi seda, mida oli 50 kilomeetri raadiuses võimalik kätte saada või kasvatada, siis täna tarbime toitu, mis on pärit ka tuhandete kilomeetrite kauguselt. Nüüd on toidulaual väga palju rohkem erinevaid produkte. Tõenäosus, et inimene mõne toidu või toidukombinatsiooni söömisest kärna läheb või sügelema hakkab on ka selle tõttu ka väga palju suurem.
Autismispektri ja teiste sotsiaalset toimetulekut takistavate häiretega on vist umbes sarnane lugu. Igapäevaste inimkontaktide arv on viimastel sajanditel mitmekümnekordistununud. Kui arvestada ka lisandunud elektroonilisi kontakte, siis isegi mitmesajakordistunud. Suhtlusolukorrad, millega on vaja kohanduda on väga erinevad. Kui kunagi tuli suhelda vaid mõne kindla inimesega ja uusi olukordi tuli ette harva, ei olnud sellised eripärad ka nii suureks probleemiks või öeldi, et inimene on kinnise või tõreda loomuga lihtsalt. Nüüd segavad need sotsiaalset funktsioneerimist tunduvalt enam ning autismi, aktiivsus-tähelepanuhäirete jmt diagnoosimise vajadus iseenesest on kasvanud.

Aga ega ka 35 aastat tagasi ei olnud lihtne lasteaiakasvataja olla. Tol ajal oli selles maalasteaias ka öine rühm. Sinna tõid oma lapsed näiteks karjatalitajad, kes pidi hommikul vara lehmi lüpsma minema. Tõid ka mõned need, kes ei pidanud. Lapsed nägid õhtul lasteaiaaknast üle aia kuidas ema kodus toimetab ja süüdistasid kasvatajat, et see neil koju ema-isa juurde minna ei luba. Kolhoosi oli toodud töölisi teistest liiduvabariikidest. Mõned ei olnud varem kordagi lund näinud. Talvel olid lapsed lasteaias paljakäsi. Kui mu ämm lõpuks vanematele ütles, et meie kliimas on lastele ka kindaid vaja, siis seoti neile ümber käte kolmnurgakujulised riideribad kinnaste asemel.
Minu mehe isa töötas sel aja autojuhina, tööpäevad olid pikad. Mehe ema pidi enne abikaasa koju jõudmist lasteaeda öisesse vahetusse minema, aga kasvataja enda last rühma kaasa ei tohtinud tuua. Minu teine pool, siis alla aastane, pidi üksi kodus olema. Ämm rääkis, et ta oli siis kiiruga iga poole tunni järel koju jooksnud pool kilomeetrit, et last kontrollida ja siis sama kiiresti tööle tagasi. Hulluks läks asi siis, kui laps hakkas juba ära jagama, et üksi jäätakse ning ära tuli minna ema järgi nutva lapse juurest.
Umbes sarnaseid lugusid on rääkinud ka mu mehe ja minu vanaemad. Mehe vanaema pidi kahe lapse, üks pooleteistaastane ja teine rinnalaps, kõrvalt aleviku meiereis tööl käima. Hoidjat ei olnud. Kui ta kiiruga jälle koju nooremat last toitma jooksis, siis kuulis, kuidas vanem kusagil summutatult nutab. Leidis ta peadpidi jahutünni kukkunult. Õnneks oli põhjas jahu vähe ja laps hingas veel.
Minu vanaema rääkis, et minu ema sündides oli selleks puhuks puhkust antud kaks nädalat enne ja kaks pärast lapse sündi. Siis tuli tööle minna ja sama moodi lõunavaheajal koju last toitma joosta. Kui ema juba natuke suurem oli, siis tuli lastesõim. Sellest on mu emal üks mälestus: kuidas ta magama jääda ei tahtnud seal ja kasvataja teda siis nii tutistas, et suur salk juukseid peast ära tuli.

Mingit iva selles jutus mul nagu ei olegi. Lihtsalt eelmisel nädalal läks ise rasedus- ja sünnituspuhkusele minu lapsehoolduspuhkuse asendaja. Kuna kontoris on teatavaks saanud, et ma olen veebruarist tööle tulemas (ja see on ju nii kohe kõigi meelest), siis kuidagi sujuvalt on hakanud mingid tööteemad mulle tulema. Ühest küljest on tore ja üle pika aja jälle eduelamus, et mind igatsetakse ja minu kompetentsi veel hinnatakse. Samas kui ma nagunii mingeid asju jälle teha sebin, võiks ju juba natuke rohkem raha ja ametiauto selle kõige eest ka saada. Ühesõnaga lõhnab järjest enam selle järgi, et mina peaks mõtlema täiskohaga töö ja oma noorema jaoks lapsehoidja peale. Kuna kaldun kanaemadusele, olen viimasest juba ette stressis.

Pöörane seiklus!

Ei maksa lootuseid liialt üles kütta nüüd pealkirjaga seoses. Kuna mu elu viimane nädal suures osas pesumasin-nõudepesumasin-triikraud trajektooril kulgenud on, siis on minu jaoks seikluseks muutumas iga sellest kolmnurgast kaugemale tehtav samm. Retk prügikonteineri juurde on juba ekstreemsus ja kui mees eile arvas, et ma võiks temaga prillipoodi minna, tundus see lausa pöörase džunglimatkana mööda Amazonase jõge. Lisaks tabas tema ettepanek mind kaunis ootamatult. Sellest saab kaks kuud, kui ta optometristivisiidiga oma pikka teekonda prillide muretsemiseks alustas. Ausõna, tema tavapärast tegutsemiskiirust arvestades enne jõule ma sellest projektist mingit käega katsutavat tulemit ei oodanud. Igaks juhuks avaldasin ennetavalt arvamust, ega mul väga mõtet temaga poodi kaasa tulla vist ei ole, aga kui ta nii väga tahab, siis hea küll. Selle peale pidas tema pika loengu sellest, milline isekas individualist ma olen ja midagi teistega koos teha ei taha, mina vastasin sama pika loenguga teemal, kuidas tema isegi naela ei saa seina löödud, kui keegi pealt ei vaata ja kaasa ei aplodeeri, leppisime ära ja läksime poodi. Üldiselt on ennast minu mehe ja poe vahelistese asjadesse segada või temaga koos poodi minna üsna riskantne üritus.

Olen korduvalt temaga koos toidupoes üritanud käia ja korduvalt sellest ka loobunud. Esiteks on tema meelest minu poesisene logistika on täiesti optimeerimata ning ma raiskavat asjatult aega ringi siblimisele. Väga võimalik, sest ma unustan pidevalt mingeid asju võtta ja seetõttu pean tihti erinevate osakondade vahel edasi-tagasi sõeluma. Aja raiskamise osas ma kriitikaga siiski nõus ei ole, sest ma teen seda kõike väga kiiresti. Selle ajaga, kui tema meile alles ostukäru hangib, on mul poele kaks tiiru peale tehtud ja enamus vajalikke produkte kaenlasse laotud. Mina ise olen aga juba tige nagu herilane, et ta selle kärnase käruga nii kaua jokutab, kui mina seni poole nädala söögivaru ja kahte last korraga käe otsas tassin.
Ka on üsna suur osa minu riietest ostetud marketitest. Ainult mähkmete ja verivorstidega samas poes müüdavad riided saavad nii ekstravagantselt koledad olla, et muutuvas lausa stiilseteks. Ma ei ole elus ühegi paari jalanõude kohta nii palju komplimente saanud, kui nende 15-euroste kummikute kohta, mis ma toidupoodi kartulit ostma minnes endale köögiviljaosakonna kõrvalt leidsin.

Kaunitar ja koletis. Selle efektse koosluse mõlemad osapooled pärinevad toidupoest

 

Iseenesest tundub ju hea mõttena, kui mees sellisteks puhkudeks, kus mina endale riideid passin, poes laste vaatamiseks kaasas on. Puhas naiivsus. Kui mina olen vaevalt pool kummikut jõudnud jalga tõmmata, on vanem laps mehe vedanud kommiosakonda ja kärusse ladunud viis pakki maiuseid, mis lõhnavad nagu WC-värskendajad, näevad välja nagu värvikaart ehituspoes, säilivad kauem kui Ita Ever ja sisaldavad toorainet oste naftakombinaadist. Sel ajal jookseb noorem laps mänguasjaosakonnas amokki. Ühesõnaga on targem mees koju lastevalvesse jätta. Ka sellel on süsteemil on omad vead, sest mees kipub minetama reaalsustaju selles osas, kui palju toit maksab ja mida üleüldse poodides müügil on. Selle vältimiseks saadan teda umbes korra kuus üksi marketisse kordusõppustele lihtsamate missioonidega nagu piim ja hakkliha. Tähendab see muidugi seda, et järgmisel hommikul tuleb mul endal uuesti poodi minna. Mees naaseb enamasti koju piimaga, mis samal päeval aegub ja karbi viineritega. Ükskord palusin tal poest ka šampooni tuua. Ükskõik millist. Tema tuli tagasi ja raporteeris, et jalgpalliväljaku suuruses hüpermarketis ei müüdavat šampooni. Mitte ühtegi. Vähemalt tuleb talle meelde, et poes ei ole toit tasuta ja on pärast õppekäiku nõus jälle paar päeva kartuleid sööma.

Autos hakkas ta uurima, et mida ma arvan, kui ta need ilma raamideta prillid ostaks. Ma sain aru küll, et ta peenikeste traatraamidega prille mõtleb, aga torkasin ikka, et miks mitte, kui ta neid mõttejõul ees oskab hoida. Selle peal ta vist solvus natuke ja ütles, et poleks pidanud mind poodi kaasa võtma. Kui nüüd meelde tuletada, olin ma pool tundi tagasi selle kohta talt spetsiaalselt uurinud veel. Prille läksime valima kaubanduskeskusesse, kus olid kahe suure prillipoeketi esindused, mis võiks ju üsna talutavat raamide valikut tähendada. Keskusesse jõudes juhtus täpselt see, mida ma kartnud olin: mees tahtis kõigepealt spordipoodi jooksutosse vaatama minna. Tal on üle kümne paari jooksutosse ja ta ostab neid pidevalt juurde. Kui ma ütlen, et tal juba on palju tosse, siis tema ütleb, et need on kulunud. Kui mina ütlen, et viska siis minema, ütleb tema, et maal töö tegemiseks kõlbavad veel küll. Õnneks ta paar korda aastas mõne paari vanu tosse siiski maale ka viib. Mul on tunne, et mu ämm viskab need seal lihtsalt salaja ära (tubli naine!). Kuna mina kõike uute tossude võimaliku soetamisega seonduvat boikoteerin, siis istusin kaubanduskeskuses pingile maha ja ütlesin, et mina spordipoodi kaasa ei tule. Selle peale arvas tema, et mingit mõtet polnud mind poodi kaasa võtta. Seekord ei hakanud ma oma sõnu meelde tuletama talle. Targemad on ütelnud, et vanade asjade liigne meenutamine võivat nägemisele halvasti mõjuda. Läks siiski hästi, sest mees väljus spordipoest tühjade käte ja pettunud ilmega. Neil olevat seal ainult kevadised jooksutossumudelid müügil olnud ja uus kollektsioon on veel tulemata, kuigi oktoober juba läbi saab. Inimesena, kes on nõus kandma 15-euroseid jalanõusid, olen ma ilmselgelt ebapädev sel teemal kaasa rääkima.

Edasi tahtis ta minna teksapoodi pükse proovima, aga just siis läks keskuse sellelt poolelt elekter ära ja sealsed proovikabiinid olid kottpimedad. Kaubanduskeskuste jumal tundus täna minu poolt olevat. Prillipoed olid alumisel korrusel. Seal oli vool alles, niiet suundusime sinna. Kahe poe peale kogunes umbes kümmekond prilliraami, mis talle meeldisid ja ka täitsa hästi sobisid. Uurisin siis, millised neist raamidest ta ära osta kavatseb. Tema vaatas mind etteheitvalt ja ütles, kui ma arvan, et ta kohe esimesest kaubanduskeskusest prillid ära tellib, oleks ma võinud küll parem koju jääda. Tegin jälle oma ma-ju-ütlesin-sulle tantsu ära ja lisasin, et mina temaga rohkem prillipoodi ei lähe. Täna sõitis ta üksinda ühte teise kaubanduskeskusesse prille valima. Ma naljaga pooleks küsisin, kas ta mind kaasa ei taha. Tema hakkas selle peale imelikku häält tegema ja kätega vehkima nagu kurjasid vaime peletav kirikuõpetaja. Peale seda põgenes toast kiiremini, kui mina lapsena naabrite kurja kuke lahti pääsedes puu otsa ronisin. Hõikasin talle veel järele, et too piima ja leiba ka. Palju ma sellest ei lootnud, aga mul on sõber, kes ütleb, et parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida ja ma siis proovisin ikka. Tagasi tuli ta piima, leiva, uue hambaharja ja teatega, et oli ka prillid ära tellinud. Olen šokis.

Meeste poolt üteldud ebasobivate asjade top 5

Viienda ja neljanda koha repliigid pärinevalt ühelt ülikooliajal kohatud noormehelt. Algus ei olnudki kõige hullem. Tutvustas ennast, et käime koos elektrotehnika loengus. Siis hakkas rääkima, et ma pidavat väga tema ekstüdruku moodi olema ja küsis, kas ma tahaksin neiu pilti ka näha selle tõestuseks (viies koht). Kui ma ei soovinud pilti näha ega kohvi juua, siis uuris, ega mul mõnda enda moodi sõbrannat ei ole, kes äkki tahaks (neljas koht).

Kolmanda koha omanikku kohtasin teismelisena viimase bussiga mingilt ürituselt koju sõites. Tukkusin vaiksel oma pingil. Buss oli tühi, aga selline varajastes kahekümnendates noormees tuli ja istus ikka minu kõrvale. Kuna oli hirmus uni, poiss ei haisenud ega paistnud kirvemõrvari moodi, jäin paigale. Algul rääkis niisama maast ja ilmast ning pakkus Komeedi kommi. Kui tundus, et nüüd on see hetk, mil ta mu telefoninumbrit küsib, uuris tema hoopis: "Kas sa tead, et Jeesus armastab Sind?" (kolmas koht)

Teise ja esimese koha kohatustega on hakkama saanud minu praegune teine pool. Enne esimese lapse sündi ei olnud me kuni viimase hetkeni kokku leppinud, kas ta tuleb kaasa või mitte. Ma olen sellistes asjades natuke konservatiivne ja vanamoodne ning arvasin, et pigem ei. Teha jälle hirmsasti tahtis tulla. Kui me kell viis sel udusel suvehommikul haigla poole sõitsime, siis hakkasin ma rääkima, et äkki ta ikka ei tule ja mis tal seal teha olekski. Tema arvas selle peale, et: "Ära muretse, ma tean küll, mis seal tehakse - ma olen viis lehma sünnitust vastu võtnud. Tuleb võtta pulk ja nöör ja siis..." (teine koht)

Isegi kui ma enne veel natuke kahtlesin, siis nüüd oli küll kindel, et oma pulga ja nööriga võib ta palati ukse taha jääda. Läks hoopis nii, et keegi minult ei küsinud ja tema marssis aga uksest sisse. Kuna minu konditsioon eriti tugevaid vastuväiteid ei võimaldanud esitada, siis sinna ta jäigi. Hea oli, sest lõpuks oli tast päris palju tuge ja abi.

Kui me teise lapse sündimise päeva umbes samasugusel suvehommikul kella kaheksa paiku haiglasse sõitsime, siis arvasin, et kuna ta eelmisel korral ennast kenasti üleval pidas, võiks ta ka nüüd kaasa tulla. Selle peale nähvas ta: "Misasja? Mul on vaja tööd teha. Ma küll ei hakka sinna passima tulema." (esimene koht!)

Finiši ajaks ja linti lõikama ta siiski lõpuks jõudis. Alles hiljem tunnistas, et ei tahtnud lihtsalt vaadata, kuidas mul halb on ja tema seejuures kuidagi aidata ei saa. Sellised õrnakesed need pealt karused Eesti mehed siis seest on.

 

 

Vääriti mõõdetud esemed

Varem on meil asi nii käinud, et mees läheb talvel sae, isa ja vennaga metsa, pärast teevad puud halgudeks ja toovad järelkärus linna. Siis tuleb need varjualusesse riita laduda ja sealt vajadust mööda jupphaaval tuppa trepialusesse puuderiiulisse tassida. Sel sügisel on käruga linna toomise etapiga seoses mingi jama. Ma ei ole jama olemusest täpselt aru saanud, kuigi korduvalt selles osas selgitusi olen nõudnud ja ka üpris pikad vastused saanud. Igatahes eelmise talve puudejäänused lõppesid otsa, ilmad muutusid järjest nõmedamaks ja mina rahutumaks. Õnneks ühel nädalavahetusel tõi mees kaks viljakotitäit halge pagasnikus linna vähemalt. Tõstis kotid trepi alla puuderiiuli kõrvale ja ütles, et pole mõtet neid sealt riiulisse laduma hakatagi, puud on kuivad ja saan nad kohe ilusti kaminasse panna kui tuld tahan teha.

Uinusin rahuolevalt kuulates, kuidas külm vihm vastu aknaplekki peksab ning kujutlesin, kuidas ma hommikul ärkan, kohvi tõmbama panen, sealt salapärastest viljakottidest suurepärased puud võtan, tule üles teen ja selle paistel kohvi joon. Hommikul istusin kamina ees, üritasin ennast sooja saamiseks ümber kohvikruusi kerida ja vaatasin nukralt külma kollet.

 

 

Mis moodi peaks lihtsalt võtma 60-sentimeetrised halud ja panema nad ilusti kaminasse, kuhu maksimaalselt 30-sentimeetrised puud mahuvad?



Teie asi on pesumasin. Kui sisse kolisime, mõõtsime hoolega ära pesumasina jaoks alumisse tualettruumi ehitatud niši sügavuse ja laiuse ning läksime tehnikapoodi. Olin rahul. Esimest korda elus oli mul nüüd pesukuivati, mis oli juba sisse ehitatud meie uude eestlaetavasse pesumasinasse. Mees tõstis isaga masina paika ja mina vaatasin veel, et nii täpselt mahub sinna, küll sai enne ikka hästi mõõdetud. Natukese aja pärast äi hõikas, et üks probleem pidi olema. Läksin vaatama. Pesumasina luuk mahtus avanema 20 cm enne, kui WC-poti külg ette jäi. Nüüd käibki mu elu nii, et istun potil ja topin aga pesu masinasse sealt 20-sentimeetrisest praost ja nii juba kaks aastat. Väga hull ei olegi, kaks jama võivad ainult tekkida. Pesu mahub sisse enam-vähem hästi panema, aga kui terve masinatäis juhtub pestes ühe tekikoti sisse peitu ronima (ma ei saa aru mis värk sellega on), siis seda täissöönud tekikotti sealt uksepilust on küll paras tuumateadus kätte saada.

Teine jama on see, et ma ei näe, mis pesumasinas toimub. Kahe pesukorra vahel hoian luuki enamasti ikka lahti, muidu tuleb kopihais, hallitus jmt trumlisse. Teisipäeval panin pesu pesema ja umbes poole tsükli pealt vaatasin, et mingi kahtlane lõvipilt tiirleb masinas. Päästa ei olnud enam midagi ja kui masin lõpetas, siis tuli välja, et mu noorem laps oli oma loomade raamatu pesumasinasse pannud. Varem on tema ampluaa piirdunud à la telekapult külmkapis või tainarull kingades, aga no raamat pesumasinasse panna... Aga kuidas näeb välja raamatu pesumasinas? Kui on kunagi juhtunud pabertaskurätt pesumasinasse, siis võib selle kahega korrutada ja julgelt veel kaks pakki taskurätte liita, umbes selline. Särgid oleks võinud vabalt anda kõõmavastase šampooni reklaami "enne šampooni kasutamist" kaadrite filmimiseks ja ülejäänud riided mõne lumetormiteemalise katastroofifilmi jaoks.

Täna õhtul sauna sisse lülitades mõtlesin, et äkki peaks enne igaks juhuks kerisekivid korra ümber tõstma - hambaharjatopsist on noorema lapse hari kadunud.

Kuidas mulle karu just kallale tuli

Lõppes kõik sellega, et ma rääkisin teist korda elus võõra inimesega sellisel toonil, mille pärast mul hiljem piinlik oli. Esimene kord oli siis, kui üks ehitusmees mul laboris tõmbekapi ventilaatorit juba kaks nädalat tööle ei saanud korralikult. Ise seletab, et töötab ju küll. Tegelikult oli nii, et maksimumvõimsusele keerates ventikas ainult inises vaikselt laes ja suurt midagi ei toimunud. Pidi aga olema nii, et kui nupp põhja keerata, siis tuleb tõmbekapist sellist häält nagu paarituksid seal 200 merilõvi, kõigil ruumis olevatel keemikutel löövad kitlid lehvima ja lahtised paberid imetakse lae külge kinni. Vot siis ma lõpuks ütlesin ehituspoisile kõrgendatud häälel, et toksikomaanid kindlasti maksaks selle eest rõõmuga peale, aga teistele kemikaaliaurude sees nii väga üldjuhul töötada ei meeldi. Ventilaatoriasi sai järgmiseks hommikuks korda (mootori faasid olevat valesti ühendatud olnud), aga mul oli häbi küll, et niiviisi ärritusin.

Tegin täna oma õhtust jooksuringi. Ilm oli jooksmiseks ideaalne, aga maastik nagu õudusfilmist. Tuul ulus pimedas võsas, tänavavalguslambid ei töötanud üldse või vilkusid närviliselt, kõrgepingeliinist pea kohal tuli ka niiskuse tõttu imelikke hääli. Jooksin mäest üles ja pärast alla tagasi. Üles minnes korraga üks auto aeglustas eemal sõiduteel ja naine hõikas aknast: "Kas sa nalja teed siin? Pane helkur külge!"
Mind võttis esimese hooga tummaks, sest olin endale neoonvärve ja helkurribasid nii palju külge pannud, et mind oleks vabalt diskokuuli asemel ööklubi lakke pöörlema võinud tõmmata. Alles siis panin tähele, et minu kõrval sõitis tumedates riietes ilma tulede ja helkuriteta rattur. Tõesti ei olnud näha teda ja ta oli vist enne ristuvas tänavavahes halvasti ette jäänud sellele naisele.

Tagasi alla joostes istusid kaks meest bussipeatuses ja nendega kaasas olnud koer tormas hambad irevil urisedes mulle jalgadesse. Jäin seisma ja ütlesin, et nad võiksid koera kinni panna. See ei ole mul esimene kord, kui kergliiklusteel lahtine koer kallale tuleb, aga siiani ei ole ma kunagi midagi ütelnud. Ei teagi, miks ma seekord närvi läksin niimoodi. Üks seletas, et oi, ta ei tee midagi ja edasi käratas koerale, kes mul endiselt mul jalgades märatses: "Karu, tule ära!"
Karu lasi edasi ja mina ka: "Teate, järgmine kord ma tulen rulluiskudega siit mäest alla ja sõidan koerast lihtsalt üle."
Tõsijutt, kuigi silmnähtavalt heas toitumuses, ulatus Karu mulle poolde säärde. Oleks mul rulluisud all olnud, oleks ta ka korralikult rikki läinud nende alla joostes. Kahju oleks olnud koer ära lõhkuda. Kuna ma seda kõrgendatud häälel sellises sõnastuses seletasin, siis nüüd tagant järele mõeldes saan aru, et mõjus vist see rohkem ähvardusena. Kasu polnud ka midagi.

Minu mees on superkangelane!

On jah superkangelane! Ma võin selle tõestuseks isegi vähemalt kolm näidet tuua.

Eile käisin poes. Ei tundunud, et palju asju sai kärusse laotud. Võtsin ainult seda, mis kodus otsas oli ja siis mõned asjad, mis kampaanias olid ning mida nagunii vaja läheb. Hambapastat kolm tuubi jne. See saab ikka ükskord otsa ja on hea, kui siis kodus odavalt soetatud varud olemas on ning pole vaja kalli täishinnaga osta. Kassas tabas mind järjekordne ostude vandenõu, sest need vähesed asjad olid ennast korraga nii laiaks ajanud, et alla kolme koti kuidagi end kuhugi ära mahutada ei tahtnud. Arve tuli muidugi selline, nagu oleks viis kotti olnud vähemalt. Nii kui koju saime, tõmbasid ostud ennast lupsti kokku tagasi ja mahtusid tagasihoidlikult ühte kapinurka ära. Ülejäänud kapp oli endiselt tühi nagu poleks poes käinudki. Selle kohutava elamuse peale tahtsin ennast millegi heaga premeerida, aga süüa polnud ikka mitte midagi.

Õhtul vaevalt koju saanud, tegi mees ninaga köögi suunas tõmmates kiirelt sama avastuse: "Süüa ei olegi midagi?"
Kuidas on võimalik kööki minemata ja kappe avamata teada, et kodus midagi süüa pole? Selleks peavad olema superkangelase võimed. Kunagi arvasin, et ju tal röntgensilmad on, aga ta on neid sõnavõtte ka varem teinud. Teinekord isegi seljaga köögi poole tugitoolis istudes. Seega saab tegu ainult meelteväliste tajude ilmingutega olla. Muide, olen täheldanud, et neid võimeid õnnestub edukalt ära petta asetades toidu taldrikul keset söögilauda ning sellele verbaalselt tähelepanu juhtides.

Olen temaga varemgi sarnaseid eksperimente läbi viinud. Mõned aastad tagasi otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab, mina täna süüa ei tee ja kõik. Tema tiirutas juba paar tundi köögis ringi ja laulis kaks nädalat nälginud kassi häälel oma kodus-ei-ole-midagi-süüa mantrat. Istusin edasi diivanil nagu olnuks see kahepoolse teibiga kaetud ning vaatasin telekast mingit hüpnotiseerivat tõsielusarja. Korraga seisab tema minu ja teleka vahel: "Kass, tee midagi!" Tõstan pilgu. Näljapaistetust veel ei ole, aga natuke siirast meeleheidet küll. Leebun pisut.
"Sügavkülma teises sahtlis on pelmeene. Tee soojaks endale."
"Kas ülevalt või alt teises?"
"Vali ise. Meie sügavkülmas on kolm sahtlit."
Tema seisab endiselt teleka ees. Ma ei saa aru miks ta ei võiks teinekord oma läbipaistvaks muutmise võimeid enda peal katsetada? Ma tean, et ta oskab, sest minuga teeb ta küll nii, kui ma prügikotiteema üles võtan. See oli teine tõend tema superkangelaseks olemisest.

Nähes, et diivani kahepoolne teip endiselt peab, tatsab ta õnneks varsti kööki tagasi. Kostab nördinud kolistamist.
"Kass, kuidas neid pelmeene tehakse?"
Seletan, et see on paki tagumisel küljel kirjas.
"Ma vist teen parem praemuna," arvas ta selle peale.
Jälle natuke kolistamist ja kerkib uus probleem: "Kass, kas meil pipart on?"
"Jah, pliidi kohal maitseainete riiulis."
"Siin on ainult pipraveski ju," teatab ta tooniga, nagu oleks pipraveski mingi NASA kõrgtehnoloogilist termotuumaseade.
"Jahvatatud pipart pakiga on ka. Seal samas veski kõrval," instrueerin edasi.
"Ei ole," teatab tema.
"On küll. Rohelises pakis."
"Aa. On jah pipar. Ma ei teadnud. Siia ei ole Santa Maria peale ju kirjutatud." Ma isegi ei hakka meeste loogika keerdkäike siinkohal kommenteerima.
Mõne aja pärast kostub köögist kirumist noa aadressil millega ei olevat võimalik toorest muna lõigata. Lähen igaks juhuks vaatama. Tahaks ütelda, et asi on edenenud ja munad pannile löödud, aga ei saa. Lisaks pannile on muna ka pliidil ja selle ümber ning asi näeb üldse rohkem pussitamise kui pannile löömise moodi välja.
Ma kahjuks ei mäleta, kuidas see õhtu lõppes, aga tõenäoliselt Hiina restoranis.
See, et ta oma poissmehepõlve jooksul ema kahe külaskäigu vahel külmkapi ette nälga ei olnud surnud enne minu tulekut, ongi kolmandaks tõendiks tema üleloomulike võimete kohta.

Õigluse huvides mainin igaks juhuks ära, et minu elu ei ole siiski ainult üks suur kodune orjapõli. Nende aastate jooksul, mil me koos elanud oleme, ei ole ma näiteks pidanud kodus kordagi tolmuimejat kätte võtma.

Kuidas peletada tüütuid austajaid ja mis sellest veel kasu võib tulla

Vahel on ikka nii, et üritustel ujuvad külje alla tüütused, kelle tähelepanu ei ole otsinud ega soovi, ja hirmus järjekindlad on nad ka. Parim viis sellistest lahti saada on kohe jutu sees ära mainida, et sa keemik oled. Enamik meesterahvaid põgeneb tagasi vaatamata ummisjalu pobisedes, et kuidas ometi keegi küll keemikuks saada tahab.

Gümnaasiumi lõpetamiseks oli 12. klassis vaja teha viis eksamit. Kuna keemiakursus sai läbi juba 11. klassiga, oli võimalus keemia riigieksam ka aasta varem ära teha ja niiviisi viimasel aastal vaid nelja eksamiga pääseda. Keemia mind eriti ei huvitanud, aga järgmisel kevadel natuke kergemalt läbi saada tahtsin küll. Panin ennast keemia riigieksamile kirja. Mõned kuud enne eksamit kogus keemiaõpetaja ühel päeval nädalas peale tunde kokku selle seltskonna lennust, kes ennast eksamile registreeritud olid ja üritas päästa, mis veel päästa annab. Minu meelest oli see esmaspäeviti. Ühel pealelõunal kirjutas õpetaja tahvlile reaktsioonivõrrani, tõmbas kaks joont alla ja ütles: "Vot see jätke nüüd meelde! Need ained ei reageeri reegli järgi ja see on erandlik võrrand." Selle peale imestas minu klassivend, et kuidas! Kas keemias ei olegi nagu matemaatikas, et on üks reegel või üks valem ja siis kõik kolmnurgad käituvad selle järgi? Õpetaja seletas, et hoidku küll ei! Keemias pidi igal reeglil palju-palju erandeil olema.

Mina kaldusin juba gümnaasiumis fatalismile ja absoluuti uskuma ning mõtlesin: "Pekki, see ei ole võimalik! Ka keemias peab olema üks universaalne seadus, mille järgi kõik molekulid käituvad ja reageerivad." Uudishimulikult lasin ennast ülejärgmisel sügisel keemiateaduskonda immatrikuleerida. Selle otsitud seaduse sain teada teisel semestril. Kuna olin juba üle poole aasta oma elust keemia nahka hakkama pannud, siis mõtlesin, et lähen asjaga juba parem lõpuni välja. Nii ta siis läkski.

Tegelikult kõige hullemini ei läinudki. Keemikudiplomiga on võimalik teha põhimõtteliselt kõike: nokitseda aastaid üheksast viieni rahulikul töökohal nii, et päeva lõppedes pastakas (katseklaas) lauale kukub ja ei mingit stressi; teha kõrget karjääri nii kiiresti, et ainult tipust alla kukkumise kiirus veel suurem saab olla; sõita ÜRO missioonidel konsultant-spetsualistina mööda maailma põnevaid paiku; sukelduda teadusesse, saada professoriks ja lõpuks Nobeli preemia saada jne. Ja mis kõige parem - nii kaua, kuni maailm molekulidest koosneb ja inimene ise oma tagumikku diivanilt kergitada viitsib, ükski keemik nälga küll ei jää.

Kooseluseaduse kalambuur

Sisulise külje pealt ei ole ma selles osas arvamust kujundanud, aga mõningaid asju täpsemini nimetada võimaldaks Kooseluseadus küll. Näiteks lasevad kaks inimest endid notari juures kooselajateks registreerida. Mõne aasta jooksul avastab üks, et teine jätab oma sokke igale poole vedelema ja unustab päris tihti tualetis vett tõmmata ning teine, et esimene lihtsalt õiendab üle mõistuse palju. Nagu need asjad ikka teinekord lähevad. Jällegi tuleb notar appi ja lahendab väikese tasu eest probleemi ka seaduse silmis kooselu lõpetades. Kui nad nüüd edaspidi sõpradele veini- või õlleklaaside juures südant puistavad, saab teisele kui "minu endisele kooselajale" viidata. Kindlasti kirjeldab "endine kooselajas" olukorda tunduvalt paremini, kui näiteks "eksabikaasa". Kurb, aga eks praegugi ole vist palju juriidiliselt seotud paare, kes abikaasa asemel oma teist poolt Kooseluseaduse pakutud võimalusi kasutades pigem -elajaks kutsuksid.

Ootad talve?

Enne tasub meenutada:

 

 

 

Mina teen igatahes juba talveks ettevalmistusi ja organiseerisin tänaseks meile korstnapühkija. Aega läks tal tund ja võttis 70 eurot. Kuna tegu juhtus olema hobifilosoofiga, siis julgelt pool ajast kulus küll lobisemiseks. Ühesõnaga olen ma vist vale ameti valinud.

Otsisin huvi pärast välja ka eelmise talve kommunaalteenuste arved. Novembrikuus oli olnud vaja tasuda nii muruniitmise kui toasooja eest. Tuleb siiski välja, et ka soojad ilmad on omamoodi lisakulu. Nii see elu siin parasvöötmes on. See kõik on muidugi väike hind maavärina-, tsunami-, orkaani-, üleujutuse-, kägistajakobra- ja tapjaämblikuvabal maakamaral elamise eest maksta.