2014/09/15

Natuke tühja-tähja spordiloba

Lisaks sellele, et viimased aastad on mul toit laual ja tuba soe, on minu tööandjast ka nii palju tolku olnud, et olen julgenud proovida kahte asja, mille kohta siiani arvasin: mina? No ei! Tänu esimesele olen üle saanud verekartusest ja tänu teisele avastanud enda jaoks odava ja ökonoomse spordiala - jooksmine.

Meil käib kaks korda aastas kontoris see verekeskuse vampiiribuss. Ühel neist kordadest juhtusin parajasti ka ise kontoris kohal olema. Kuna enesetunne oli hea ning muud asjaolud klappisid, siis ei näinud põhjust viilida. Peale seda olen veel verd loovutamas käinud ja peab ütlema, et nõel veenis ei tundu enam surmahaavana, nagu ta mulle varem tundus. Esimest last oodates oli analüüsiks vere andmine mulle tõsine eneseületus ja kes on rase olnud, teab, et seda tuleb liigagi tihti teha. Peale esimest last hakkasin doonoriks käima ja teise lapsega oli vereproov juba lihtsalt tüütuks lisaliigutuseks, umbes nagu parkimiskella panemine.

Teiseks pakkus tööandja võimalust Maijooksul ja SEB sügisjooksul tasuta osaleda. Minu senised rahvaspordiürituste kogemused piirdusid mõne korraga ajast, kui mu mees veel Xdreamidel osales ja seetõttu neljapäevakutel orienteerumist harjutamas käis, mina solidaarsusest kaasas. Noorem laps oli mul siis alla aasta ja sel ajal, kui mees pikemat rada metsas läbi jooksis, jalutasin mina laps kõhukoti või kandelinaga kaasas mõne lühema ja kergema läbi. Täitsa hea vaheldus oli.
Suurematest jooksuüritusest arvasin, et need ei ole vist ikka mulle sobilik tass teed. No esiteks milleks on vaja karjas joosta, selle eest veel raha maksta ja liikluse panevad ka saatanad kinni nende ürituste ajaks. Aga kui nüüd tööandja osavõtumaksu tasuda lubas, siis mõtlesin, et kui pakutakse, miks mitte proovida. Nagu eilne päev näitas, siis kui algselt sai jooksmist puudutava suhtes selline suhtumine võetud, oleks targem olnud seda ka lõpuni hoida, aga sellest edaspidi.

Peab ütlema, et massis jooksmisel on siiski ka omad võlud. Meil on mitutuhat töötajat mitmes üksuses, paljud on minu jaoks lihtsalt nimed meilides ja enamus mitte sedagi. Täitsa tore on inimesi näost näkku väljaspool tööaega näha jne. Maijooksu trass on ka väga ilus, mere äärest ja pärast Maarjamäe memoriaali tagant. Ma ei olnud seal üleval kunagi varem käinud ja väga huvitav oli.

Olin paar aastat sügisjooksul kümmet kilomeetrit jooksmas käinud, kui tekkis mõte, et prooviks äkki maratoni. Otsisin netist treeningkava, mis lubas mind aastaga sobivasse vormi viia, aga juba paari nädalaga sai selgeks, et selle järgi treenimine minul küll välja ei tule. Kujunes hoopis nii, et tegin nädalas keskmiselt kaks jooksu, ühe natuke üle tunni rahulikus tempos 10 kilomeetrit ja teise, 5-kilomeetrise, pisut kiiremas. Väikese lapse kõrvalt ideaalne ala harrastamiseks. Kuna alguses beebi kõrvalt ära käimine natuke piiratud on, siis sellise pikkusega trennid on parajad, lisaks ei ole vaja kuhugi kaugele klubisse või platsile sõita. Astud aga uksest välja ja lähed, kuulad klappidest head muusikat, mõnda loengut või on tegu päevaga, kus natuke enda mõtteidki vahelduseks hea kuulata on. Varustus on odav ja klubikaarti ei ole vaja. Lisaks 15 jooksukilomeetrile nädalas tegin oma igapäevaseid käike poodi, turule, randa või raamatukokku võimaluse piires ka ratta või rulluiskudega, laps lisaraskuseks vankri või rattatooliga kaasas.


Minu rannas ja turul käimise aksessuaarid. Vankriks Quinny Freestyle 3XL (uued mudelid Safety 1st Ideal Sportive nimega). Fantastiline rulluisutamiseks: manööverdab, käsipidur, raskuskese madalal - ei lähe isegi kalde peal mingi valemiga ümber jne.


Leidsin siiski, et 15 kilomeetrit nädalas joosta on maratoniks pisut kasin ettevalmistus. Panin ennast hoopis poolmaratonile kirja ja eile käisin jooksmas ka. Siiani olin arvanud, et mul ei ole küll kiirust, aga on natuke vastupidavust. Tuli välja, et ega ikka ei ole küll ja tahtejõudu ka mitte. 16. kilomeetrini oli tore. Seal jagati spordigeele, aga mina ei julgenud proovida. Kui pakutakse, oleks pidanud vastu võtma, sest 200 meetrit hiljem tekkis mul hetkega tohutu nälg. Mitte nii, et mõtled, et sööks midagi, vaid nii, et kehas on otsas kõik toidumolekulid, mida lihased võiksid liikumisenergiaks teha ja sure või jalapealt maha. Järgmises teeninduspunktis oleks saanud suhkrut võtta. Ma jälle ei julgenud, sest ka suhkrutüki lutsutamine tundus kohutava lisakoormusena. Kui pakuti, oleks pidanud vastu võtta, sest kohe peale seda läks nälg veel nii suureks, et hea, et Snelli tiigi äärde jõudes seal ühtegi parti ei ujunud, sest muidu...

Üsna pea saabus ka kogu jooksu kõige piinlikum hetk. Mingil hetkel avastasin enda eest sümpaatse Soome tandemi: keskealine poeg oma pensioniealise isaga koos jooksmas. Kuna tempot tundus dikteerivat viimane, siis mõtlesin, et see vast ikka mulle jõukohane on. Võtsin ennast neile sappa ja umbes pool kilomeetrit oli kõik enam-vähem. Kuni raja viimase tõusuni. Poeg osutas isale, et näed, nüüd on endid vaid siit veel vaja üles pressida. Isa tõstis korra pilgu ning arvas: "Kyllä, varmasti!". Minu jalad ütlesid hoopis: "Ei yhtään..." ja läinud nad olidki.

Keskmine kilomeetri aeg 21,1 km kohta tuli siiski kiirem, kui aasta tagasi samal üritusel kümmet kilomeetrit joostes, aga kuna mul on aasta ja ühe kuune laps, siis ega see pole nüüd ka mingi tulemus, millega võrrelda. Üldiselt pidi eilne siiski väga kehv olema, sest mõõdukalt kehva korral oleks mu teine pool rakendanud meie koduses suhtluses tavapärast lõõpimist teemal minu puuduv tahtejõud ja vett täis lihased. Selle asemel arvas ta kaastundlikult, et muidugi oli sul raske joosta kui:
1. Sa nädalas ainult 15 km jooksed
2. Sa ennast rajal nälga jätad

Okei, kui ma lõpuks ennast teise korruse trepist üles vedasin, ning avastasin need kolm pommi, mis sel ajal, kui mina jooksin ja tema lapsi vaatas, magamistoas, lastetoas ja kabinetis olid lõhkenud, ning välja ütelesin, mida ma tema lapsehoidmise kvaliteedist arvan, siis ütles ta küll, et ma pidin rajal ikkagi kõvasti laisklema, et nii palju veel õiendada jaksan. Natuke hiljem arvas veel, et eks ma nüüd tean oma keha energiavajadust ning oskan sellega järgmisel korral arvestada.

See järgmisel korral mõjus natuke alarmeerivalt. Ma lootsin temast pigem selles osas asja olevat, et kui mu vasaku jala neljanda varba võigas vill peaks ime läbi ilma amputatsioonita ära paranema ja ma mingis meeltesegaduste hoos hakkan uuesti heietama tulevikuplaane, mis sisaldavad sõna maraton, siis ta lihtsalt paneb mu luku taha või vajadusel kasutab ka fikseerimist sidumise läbi.

No comments:

Post a Comment