2014/09/23

Minu ajakirjanduslik avantüür: kuidas kirjutada esilehelugu Delfile

Kirjutamine on minu jaoks alati paras piin olnud. Esiteks kirjutan ma maruaeglaselt ja olen sündinud ortograafiline loodusõnnetus. Lisaks tunduvad minu näpud punkti klaviatuuri kõige kallimaks kirjavahemärgiks pidavat. Nii kipuvad laused venima pikemaks ja segasemaks kui Arnold Rüütlil. Oleks, et siis veel komad oskaks õigesse kohta panna, aga ei. Selle eest on mulle alati meeldinud lugusid jutustada. Usun mugavustsoonist väljatuleku terviklikkusesse ja selles mõttes on blogimine minu jaoks fantastiline arenguvõimalus. Ka mitteformaalne kirjutamine eeldab mult pidevat ühe silmaga õigekeelsussõnaraamatus järje pidamist.

Kodusena tekkis ka rumal komme lobaportaalides käima vahel ka sõna võtma hakata. Ühel hetkel avastasin, et Delfi on võtnud paar minu kassiteemalist lugu, need teiste omasugustega üles riputanud ja teeninud sellelt 5-kohalise arvu klikke (10. ja 17. lugu siin). Kahtlane juhus. Kirjutasin kiiresti samale portaalile kolm samas stiilis lühijutukest ja toimetaja paistis neid kõiki kohaseks pidavat (siin, siin ja siin). Nagu ka oodata võis, osutus kõige populaarsemaks looke, mis sisaldas paljast ihu ja see sai natuke üle kolme ja pooletuhande kliki. Kõige vähem, pisut alla kolme ja poolesaja korra, loeti asisema olukorra kirjeldust. Kahtlane juhus jällegi. Otsustasin millegi tõsisemaga katset teha. Valisin hetkel aktuaalse teema, kasutasin kohe alguses intrigeerivaid sõnu, et lugeja tähelepanu köita ja eile hommikul saatsin ära. Õhtul tegin Delfi lahti ja voila! minu lugu ning kohe avalehel.
Minu kollane tähelend
Üldiselt on tõsise teema keskmise lugeja jaoks apetiitsesse vormi sättimine seejuures liialdusi ja tõe väänamast vältides üpris väsitav tegevus ja rohkem ma vist ei taha.

Tegelikult on mul käsil ka märksa põnevam kirjanduslik projekt. Septembri alguses saadeti mulle inglise keelde ümber panemiseks üle-eelmise sajandi lõpus sündinud eestlase päevik. Päevikul, nagu ka tema segastel aegadel elanud autoril, on olnud keeruline saatus. Koos autoriga on ta läbi raskete olude lõpuks välja jõudnud Ameerikasse.

Viimane autori elus olevatest lastest põeb altzheimeri lõpustaadiume ning teised järglased enam eesti keelt ei räägi. Ajal, kui oli veel elus autori eesti keele oskajaid sugulasi, need päevikut tõlkida ei tahtnud, sest seal kirjeldatu oli nende jaoks emotsionaalselt liiga raske. Lapselastel on siiski huvi päeviku sisu teada saada ja nii ta tõlkimiseks minuni jõudis. See on osutunud päris keerukaks ülesandeks. Eks ma tööl olen pidanud muidugi teinekord miskeid toidumärgistusi eesti keelde tõlkima või olemasolevaid tõlkeid toimetama (see on päris kole, milliseid lingvistilisi roimasid poolakad Google'i translaatori abi suudavad toime panna), aga mul puudub igasugune humanitaarharidus, tõlkija omast rääkimata. Kuna originaaltekst on käsikirjas, siis ei ole võimalik tõlkeprogrammide kasutamine. Autoriks on 3-klassilise külakooliharidusega talumees vastava grammatika ja keelekasutusega ning osa päevikust on kirjutatud rasketes oludes. Õigupoolest oleks selle eestikeelne originaaltekst oma ajaloolise mõõdu tõttu väärt korralikku toimetamist ja avaldamist. See on siiski vaid minu tagasihoidlik arvamus. Mis sellest edasi saab ja kas üldse midagi, peavad mõtlema juba päeviku autori järeltulijad peale tõlke lugemist.

Päeviku kirjutamist on alustatud Teise maailmasõja lõpus Saksamaal vangilaagris olles. Autor jutustab seal oma suguvõsa ja iseenda loo. Olen tõlkida jõudnud umbes kolmandiku ja hetkel Teise maailmasõja eelsete sündmuste juures. Siiani on seal olnud kõike: armastust, reetmist, kinnisvaraintriige ja isegi peidetud varandus. Piilusin lõpu ära ja see saab olema õnnelik: ta jõuab perega USAsse, töötab end üles ja ostab Chevrolet'.


No comments:

Post a Comment