2014/09/16

Kuidas mu ämm mind mürgitas ja mida sellest ajalooperspektiivis arvata

Nädalavahetusel saabus mees maalt oma vanemate saadetud seenetega, mille hulk igal muul aastal peale tänavuse mõjuks liialduse, mitte triviaalsusena - pagasnikutäis. Edasised päevad möödusid üksluiselt: seeneomlett, seenepitsa, seenesalat, seenepirukad ja nii edasi. Kui sisikond sellest seeneorgiast ka ise juba üks suur seen oli ning olin just lõpetanud viimaste isendite erinevatel viisidel hoidistamiseks prepareerimise, helistas paanikas ämm. Uute andmete kohaselt olevat selles hunnikus olnud ka surmavalt mürgised seened.

Seeni tunnen halvasti ja korjan selle pärast ainult väheseid liike - seenemets pole koht, kus katse-eksituse meetodil õppida. Ämma-äia kui põliste maainimeste seenevalikut ei hakanud oma nõrkade teadmiste valguses kriitiliselt kontrollima. Jagasin lihtsalt kahte hunnikusse: kupaseened ja seened pannile. Kui nüüd päris aus olla, siis mingid kõrvaldasin siiski ringlusest ka, aga seda pigem oma isiklike kiiksude tõttu, mitte üldtunnustatud mükoloogilistele tõekspidamistele tuginedes.

Aga nüüd oli nii, et nemad olid korjanud tavavahelikku ja peale seda avastasid, et üks selle aasta septembrikuine Postimehe digileht need surmavalt mürgistena üles oli lugenud. Ämm oli hullumas, mees natuke tõsine ja mina ei lase ennast üldse häirida. Olen molekulide maailmas tegutsenud kümne aasta tuuri, mis bioloogia, keemia ning teiste asjassepuutuvate teadusharude kujunemises ei ole just eriti pikk aeg. Ikkagi olen isegi omal nahal jõudnud kogeda, et kõiksuguste ainete, toitainete ja toitude mürgisuse, kahjulikkuse ja kasulikkuse suhtes kujundatakse arvamusi ümber teinekord ka mitu korda ühe põlvkonna jooksul, kaugemast ajaloost rääkimata.

Vana-Roomas voolas joogivesi pliist torudes, mida tänapäeval toksiliseks raskemetalliks peetakse. 1948. aastal sai DDT kui putukamürgi avastaja selle eest Nobeli preemia ning mõned aastad hiljem loobiti seda peoga kõikjale kapsamaast kuni inimeste riieteni. Pärast selgus, et tekitab vähki, loote väärarenguid ja kõiksugu ökoloogilisi ning muid jamasid veel takkapihta. Ka seda tavavahelikku peeti viimase ajani söögiseeneks. Nii mõni teinegi liik on ühel hooajal olnud heaks söögiseeneks ja järgmisel juba mürgiseks peetav või siis teistpidi. Igasugused uued toitumis- ja tervisealased seisukohad tulevad välja tihedamini kui uued kollektsioonid kiirmoekettidel. Pisut enne, kui ma toidutehnoloogia loengutes käima hakkasin, räägiti seentest kui ühest seedimist koormavast toiduainest. Minu õpingute ajal viidati neile, kui mõnusale täiendusele toidulauale, kuid toitainelises mõttes üsna kasutule produktile. Viimastel aastatel kiidetakse seeni juba kui häid valgu, mõningate mineraaltoitainete ja vitamiinide allikaid. pH-, veregrupi-, paelodieedid ning teised toitumisõpetused tekivad ja ussitavad kiiremini, kui teadagi mis peale vihma.

Ma usun tavavahelik ei saa olema see kõige mürgisem asi, mida mõne aastakümne pärast tagantjärgi tarkuses saame teada endid söönud olevat. Elame-näeme.

Viimased ämma saadetud seentest täidisega pirukate satsist. Tavavahelikust kahjuks pilti ei ole - kõik on nahkas või hakitud.

No comments:

Post a Comment