2014/09/29
Kuidas mind poes pingviin Lolo abiga peteti
Täna oli toidupoes suur korv DVDega, millel silt -40%. Sobrasin seal natuke ja näppu jäid Pingviinipoeg Lolo seiklused hinnaga 8.24 eurot. Minu meelest on see ka 40% maha arvestades liiga kallis, aga kuna mind nostalgialaks tabas, siis tõstsin plaadi kärusse. Kassast läks see läbi hinnaga 5.38 eurot. Väike arvutus võimaldab kindlaks teha, et olin natuke tünga saanud. Tüüpilise eestlasena ei hakanud ma muidugi asja kohapeal lahendama. Ussitan selle asemel poolanonüümselt internetis ja mõtlen, mida kõike ma poepidajatele ütelda tahaks.
2014/09/25
Miks lapsed eelistavad friikartuleid köögiviljadele?
Tehniliselt võttes on ka friikartul muidugi köögivili, aga see selleks. Toidu maitse ja maitsmisega seonduvalt on mul aastate jooksul tekkinud kolm küsimust, mida ma õigel ajal ei küsinud ja mis nüüd vastuseta seisavad. Pealkirjas olev küsimus ei ole ükski neist, sest sellele ma vastust juba tean.
Friikartulite kohta esitas toidukeemia õppejõud väga lihtsa teooria. Enamus aroomühendeid lahustuvad hästi rasvas. Aroomühendid on need, mis toidu hästi lõhnavaks ja maitsevaks teevad. Kuna hamburgerirestorani kiirtoit enamasti rasvane on, on ta ka maitsev.
Toidu sensoorse analüüsi õppejõud rääkis, et maitsed tunneme keelel olevate maitsepungadega. Lastel, eriti väikestel, on neid palju rohkem kui täiskasvanutel. Seetõttu tunnevad nad maitseid, ka kibedat maitset palju paremini. Seega kui laps arvab köögiviljade kohta: "Mulle ei maitse need, ääää!" siis võib tõesti olla nii, et need maitsevad tema jaoks nagu koirohi.
Teine sama aine õppejõud rääkis, et kibeda maitse vastumeelsus on kaitsemehhanism - looduslikud mürgised ained kipuvad kibedad olema. Veel rääkis ta, et erinevate maitsete tundmiseks on keelel erinevad piirkonnad. Kibeda maitse ala asetseb eelkõige keele tagumises osas. Minu meelest on see on evolutsiooniline mõttetus. Kibemürgine toit jõuab keele tagumisse ossa siis, kui inimene neelab ja seega oleks nagu natuke hilja aru saada, et tegu mürgiga on. Kuigi sellel õppejõul küll kõlav tiitel oli, ei tundunud ta mulle seda nägu olevat, et sellest ta midagi arvata oskaks. Ma ei hakanud siis temaga seda paradoksi teemaks võtma. Nüüd mõtlen, et oleks võinud proovida küll, äkki ta siiski teadis või oleks osanud oletada. Siit esimene küsimus: miks on inimese arenguloos kujunenud nii, et kibedat maitset tunneme keele tagumise osaga?
Ühel seminaril juhtusin kuulama Soome teadlase ettekannet uurimusest, kus lasteaialastele anti proovida erinevaid toite. Nende hulgas ka lastele uusi tundmatu ja eemaletõukava lõhna või välimusega asju nagu kaheksajala lõigud, sinihallitusjuust jmt. Lapsed jagunesid rühmadesse:
-need, kes tahtsid proovida, proovisid ja neile maitses
-need, kes tahtsid proovida, proovisid ja neile ei maitsenud
-need, kes ei tahtnud proovida, sunniti proovima ja neile maitses
-need, kes ei tahtnud proovida, sunniti proovima ja neile ei maitsenud
-need, kes ei tahtnud proovida ja ei proovinudki
Tuli välja, et täiskasvanuna arenes nende toitude suhtes vastumeelsus kõige tõenäolisemalt välja neil, keda sunniti proovima. Need, kes vabatahtlikult proovisid ja kellele ei meeldinud või proovimata jätsid, neile võisid samad toidud hilisemas elus meeldima hakata.
Vanasti oli lasteaias nii, et kui taldrik ette pandi, siis tuli süüa. Aafrikas lapsed nälgivad jne. Mul ei ole ühtegi enda vanust lasteaias käinud tuttavat, kellel sellega seoses mõni traumaatiline mälestus puuduks või kes ei oskaks meenutada mõnda eriti võigast toitu, mida lasteaias sööma pidi. Mingil hetkel hakkasid osad lasteaiaõpetajad praktiseerima seda, et toidust tohib keelduda peale maitsmist. Mulle tundus see väga mõistliku lähenemisena. Tähendab ei ole nii, et ütled ilma proovimata, et sulle ei meeldi ja sa ei taha. Esiteks maitsed ja kui tõesti ei meeldi, siis võid keelduda. Nüüd selle uurimuse põhjal võiks nagu eeldada, et nii tekib lapsel tulevikus pakutud toidu siiski suhtes üsnagi tõenäoliselt vastumeelsus. Kuna mina räägin soome keelt hullemini, kui lektor inglise keelt rääkis, jätsin küsimata selle kohta. Küsimuse selgitamine ja vastuse kuulamine oleks arvatavasti kujunenud pikaks ja piinarikkaks. Tegelikult oleks võinud küsida küll, sest vaevalt, et elu mind selle inimesega enam kokku viib. Siit ka teine küsimus: kas proovima sundimine teeb toidu lapsele tõesti sama vastumeelseks, kui sööma sundimine?
Toidu maitse- ja ülejäänud meelte abil tajutavate omaduste aluste kohta on Tehnikaülikooli teadlased kirjutanud kaks päris head raamatut:
Toidu sensoorne analüüs I ja II. Ma mäletan end paar aastat tagasi esimest osa välja laenavat inimesele, kellega mul tänasel päeval kontakt puudub. Oleks pidanud varem oma raamatut nõudma hakkama. Siit ka kolmas küsimus: kus mu Toidu sensoorne analüüs I on?
Friikartulite kohta esitas toidukeemia õppejõud väga lihtsa teooria. Enamus aroomühendeid lahustuvad hästi rasvas. Aroomühendid on need, mis toidu hästi lõhnavaks ja maitsevaks teevad. Kuna hamburgerirestorani kiirtoit enamasti rasvane on, on ta ka maitsev.
Toidu sensoorse analüüsi õppejõud rääkis, et maitsed tunneme keelel olevate maitsepungadega. Lastel, eriti väikestel, on neid palju rohkem kui täiskasvanutel. Seetõttu tunnevad nad maitseid, ka kibedat maitset palju paremini. Seega kui laps arvab köögiviljade kohta: "Mulle ei maitse need, ääää!" siis võib tõesti olla nii, et need maitsevad tema jaoks nagu koirohi.
Teine sama aine õppejõud rääkis, et kibeda maitse vastumeelsus on kaitsemehhanism - looduslikud mürgised ained kipuvad kibedad olema. Veel rääkis ta, et erinevate maitsete tundmiseks on keelel erinevad piirkonnad. Kibeda maitse ala asetseb eelkõige keele tagumises osas. Minu meelest on see on evolutsiooniline mõttetus. Kibemürgine toit jõuab keele tagumisse ossa siis, kui inimene neelab ja seega oleks nagu natuke hilja aru saada, et tegu mürgiga on. Kuigi sellel õppejõul küll kõlav tiitel oli, ei tundunud ta mulle seda nägu olevat, et sellest ta midagi arvata oskaks. Ma ei hakanud siis temaga seda paradoksi teemaks võtma. Nüüd mõtlen, et oleks võinud proovida küll, äkki ta siiski teadis või oleks osanud oletada. Siit esimene küsimus: miks on inimese arenguloos kujunenud nii, et kibedat maitset tunneme keele tagumise osaga?
Ühel seminaril juhtusin kuulama Soome teadlase ettekannet uurimusest, kus lasteaialastele anti proovida erinevaid toite. Nende hulgas ka lastele uusi tundmatu ja eemaletõukava lõhna või välimusega asju nagu kaheksajala lõigud, sinihallitusjuust jmt. Lapsed jagunesid rühmadesse:
-need, kes tahtsid proovida, proovisid ja neile maitses
-need, kes tahtsid proovida, proovisid ja neile ei maitsenud
-need, kes ei tahtnud proovida, sunniti proovima ja neile maitses
-need, kes ei tahtnud proovida, sunniti proovima ja neile ei maitsenud
-need, kes ei tahtnud proovida ja ei proovinudki
Tuli välja, et täiskasvanuna arenes nende toitude suhtes vastumeelsus kõige tõenäolisemalt välja neil, keda sunniti proovima. Need, kes vabatahtlikult proovisid ja kellele ei meeldinud või proovimata jätsid, neile võisid samad toidud hilisemas elus meeldima hakata.
Vanasti oli lasteaias nii, et kui taldrik ette pandi, siis tuli süüa. Aafrikas lapsed nälgivad jne. Mul ei ole ühtegi enda vanust lasteaias käinud tuttavat, kellel sellega seoses mõni traumaatiline mälestus puuduks või kes ei oskaks meenutada mõnda eriti võigast toitu, mida lasteaias sööma pidi. Mingil hetkel hakkasid osad lasteaiaõpetajad praktiseerima seda, et toidust tohib keelduda peale maitsmist. Mulle tundus see väga mõistliku lähenemisena. Tähendab ei ole nii, et ütled ilma proovimata, et sulle ei meeldi ja sa ei taha. Esiteks maitsed ja kui tõesti ei meeldi, siis võid keelduda. Nüüd selle uurimuse põhjal võiks nagu eeldada, et nii tekib lapsel tulevikus pakutud toidu siiski suhtes üsnagi tõenäoliselt vastumeelsus. Kuna mina räägin soome keelt hullemini, kui lektor inglise keelt rääkis, jätsin küsimata selle kohta. Küsimuse selgitamine ja vastuse kuulamine oleks arvatavasti kujunenud pikaks ja piinarikkaks. Tegelikult oleks võinud küsida küll, sest vaevalt, et elu mind selle inimesega enam kokku viib. Siit ka teine küsimus: kas proovima sundimine teeb toidu lapsele tõesti sama vastumeelseks, kui sööma sundimine?
Toidu maitse- ja ülejäänud meelte abil tajutavate omaduste aluste kohta on Tehnikaülikooli teadlased kirjutanud kaks päris head raamatut:
Toidu sensoorne analüüs I ja II. Ma mäletan end paar aastat tagasi esimest osa välja laenavat inimesele, kellega mul tänasel päeval kontakt puudub. Oleks pidanud varem oma raamatut nõudma hakkama. Siit ka kolmas küsimus: kus mu Toidu sensoorne analüüs I on?
 |
| Minu Toidu sensoorne analüüs II. I osas oli suurepärane keelekaart, kus erinevad maitsepiirkonnad näidatud, aga see on teadmata kadunud |
2014/09/23
Minu ajakirjanduslik avantüür: kuidas kirjutada esilehelugu Delfile
Kirjutamine on minu jaoks alati paras piin olnud. Esiteks kirjutan ma maruaeglaselt ja olen sündinud ortograafiline loodusõnnetus. Lisaks tunduvad minu näpud punkti klaviatuuri kõige kallimaks kirjavahemärgiks pidavat. Nii kipuvad laused venima pikemaks ja segasemaks kui Arnold Rüütlil. Oleks, et siis veel komad oskaks õigesse kohta panna, aga ei. Selle eest on mulle alati meeldinud lugusid jutustada. Usun mugavustsoonist väljatuleku terviklikkusesse ja selles mõttes on blogimine minu jaoks fantastiline arenguvõimalus. Ka mitteformaalne kirjutamine eeldab mult pidevat ühe silmaga õigekeelsussõnaraamatus järje pidamist.
Kodusena tekkis ka rumal komme lobaportaalides käima vahel ka sõna võtma hakata. Ühel hetkel avastasin, et Delfi on võtnud paar minu kassiteemalist lugu, need teiste omasugustega üles riputanud ja teeninud sellelt 5-kohalise arvu klikke (10. ja 17. lugu siin). Kahtlane juhus. Kirjutasin kiiresti samale portaalile kolm samas stiilis lühijutukest ja toimetaja paistis neid kõiki kohaseks pidavat (siin, siin ja siin). Nagu ka oodata võis, osutus kõige populaarsemaks looke, mis sisaldas paljast ihu ja see sai natuke üle kolme ja pooletuhande kliki. Kõige vähem, pisut alla kolme ja poolesaja korra, loeti asisema olukorra kirjeldust. Kahtlane juhus jällegi. Otsustasin millegi tõsisemaga katset teha. Valisin hetkel aktuaalse teema, kasutasin kohe alguses intrigeerivaid sõnu, et lugeja tähelepanu köita ja eile hommikul saatsin ära. Õhtul tegin Delfi lahti ja voila! minu lugu ning kohe avalehel.
Üldiselt on tõsise teema keskmise lugeja jaoks apetiitsesse vormi sättimine seejuures liialdusi ja tõe väänamast vältides üpris väsitav tegevus ja rohkem ma vist ei taha.
Tegelikult on mul käsil ka märksa põnevam kirjanduslik projekt. Septembri alguses saadeti mulle inglise keelde ümber panemiseks üle-eelmise sajandi lõpus sündinud eestlase päevik. Päevikul, nagu ka tema segastel aegadel elanud autoril, on olnud keeruline saatus. Koos autoriga on ta läbi raskete olude lõpuks välja jõudnud Ameerikasse.
Viimane autori elus olevatest lastest põeb altzheimeri lõpustaadiume ning teised järglased enam eesti keelt ei räägi. Ajal, kui oli veel elus autori eesti keele oskajaid sugulasi, need päevikut tõlkida ei tahtnud, sest seal kirjeldatu oli nende jaoks emotsionaalselt liiga raske. Lapselastel on siiski huvi päeviku sisu teada saada ja nii ta tõlkimiseks minuni jõudis. See on osutunud päris keerukaks ülesandeks. Eks ma tööl olen pidanud muidugi teinekord miskeid toidumärgistusi eesti keelde tõlkima või olemasolevaid tõlkeid toimetama (see on päris kole, milliseid lingvistilisi roimasid poolakad Google'i translaatori abi suudavad toime panna), aga mul puudub igasugune humanitaarharidus, tõlkija omast rääkimata. Kuna originaaltekst on käsikirjas, siis ei ole võimalik tõlkeprogrammide kasutamine. Autoriks on 3-klassilise külakooliharidusega talumees vastava grammatika ja keelekasutusega ning osa päevikust on kirjutatud rasketes oludes. Õigupoolest oleks selle eestikeelne originaaltekst oma ajaloolise mõõdu tõttu väärt korralikku toimetamist ja avaldamist. See on siiski vaid minu tagasihoidlik arvamus. Mis sellest edasi saab ja kas üldse midagi, peavad mõtlema juba päeviku autori järeltulijad peale tõlke lugemist.
Päeviku kirjutamist on alustatud Teise maailmasõja lõpus Saksamaal vangilaagris olles. Autor jutustab seal oma suguvõsa ja iseenda loo. Olen tõlkida jõudnud umbes kolmandiku ja hetkel Teise maailmasõja eelsete sündmuste juures. Siiani on seal olnud kõike: armastust, reetmist, kinnisvaraintriige ja isegi peidetud varandus. Piilusin lõpu ära ja see saab olema õnnelik: ta jõuab perega USAsse, töötab end üles ja ostab Chevrolet'.
Kodusena tekkis ka rumal komme lobaportaalides käima vahel ka sõna võtma hakata. Ühel hetkel avastasin, et Delfi on võtnud paar minu kassiteemalist lugu, need teiste omasugustega üles riputanud ja teeninud sellelt 5-kohalise arvu klikke (10. ja 17. lugu siin). Kahtlane juhus. Kirjutasin kiiresti samale portaalile kolm samas stiilis lühijutukest ja toimetaja paistis neid kõiki kohaseks pidavat (siin, siin ja siin). Nagu ka oodata võis, osutus kõige populaarsemaks looke, mis sisaldas paljast ihu ja see sai natuke üle kolme ja pooletuhande kliki. Kõige vähem, pisut alla kolme ja poolesaja korra, loeti asisema olukorra kirjeldust. Kahtlane juhus jällegi. Otsustasin millegi tõsisemaga katset teha. Valisin hetkel aktuaalse teema, kasutasin kohe alguses intrigeerivaid sõnu, et lugeja tähelepanu köita ja eile hommikul saatsin ära. Õhtul tegin Delfi lahti ja voila! minu lugu ning kohe avalehel.
 |
| Minu kollane tähelend |
Tegelikult on mul käsil ka märksa põnevam kirjanduslik projekt. Septembri alguses saadeti mulle inglise keelde ümber panemiseks üle-eelmise sajandi lõpus sündinud eestlase päevik. Päevikul, nagu ka tema segastel aegadel elanud autoril, on olnud keeruline saatus. Koos autoriga on ta läbi raskete olude lõpuks välja jõudnud Ameerikasse.
Viimane autori elus olevatest lastest põeb altzheimeri lõpustaadiume ning teised järglased enam eesti keelt ei räägi. Ajal, kui oli veel elus autori eesti keele oskajaid sugulasi, need päevikut tõlkida ei tahtnud, sest seal kirjeldatu oli nende jaoks emotsionaalselt liiga raske. Lapselastel on siiski huvi päeviku sisu teada saada ja nii ta tõlkimiseks minuni jõudis. See on osutunud päris keerukaks ülesandeks. Eks ma tööl olen pidanud muidugi teinekord miskeid toidumärgistusi eesti keelde tõlkima või olemasolevaid tõlkeid toimetama (see on päris kole, milliseid lingvistilisi roimasid poolakad Google'i translaatori abi suudavad toime panna), aga mul puudub igasugune humanitaarharidus, tõlkija omast rääkimata. Kuna originaaltekst on käsikirjas, siis ei ole võimalik tõlkeprogrammide kasutamine. Autoriks on 3-klassilise külakooliharidusega talumees vastava grammatika ja keelekasutusega ning osa päevikust on kirjutatud rasketes oludes. Õigupoolest oleks selle eestikeelne originaaltekst oma ajaloolise mõõdu tõttu väärt korralikku toimetamist ja avaldamist. See on siiski vaid minu tagasihoidlik arvamus. Mis sellest edasi saab ja kas üldse midagi, peavad mõtlema juba päeviku autori järeltulijad peale tõlke lugemist.
Päeviku kirjutamist on alustatud Teise maailmasõja lõpus Saksamaal vangilaagris olles. Autor jutustab seal oma suguvõsa ja iseenda loo. Olen tõlkida jõudnud umbes kolmandiku ja hetkel Teise maailmasõja eelsete sündmuste juures. Siiani on seal olnud kõike: armastust, reetmist, kinnisvaraintriige ja isegi peidetud varandus. Piilusin lõpu ära ja see saab olema õnnelik: ta jõuab perega USAsse, töötab end üles ja ostab Chevrolet'.
2014/09/16
Kuidas mu ämm mind mürgitas ja mida sellest ajalooperspektiivis arvata
Nädalavahetusel saabus mees maalt oma vanemate saadetud seenetega, mille hulk igal muul aastal peale tänavuse mõjuks liialduse, mitte triviaalsusena - pagasnikutäis. Edasised päevad möödusid üksluiselt: seeneomlett, seenepitsa, seenesalat, seenepirukad ja nii edasi. Kui sisikond sellest seeneorgiast ka ise juba üks suur seen oli ning olin just lõpetanud viimaste isendite erinevatel viisidel hoidistamiseks prepareerimise, helistas paanikas ämm. Uute andmete kohaselt olevat selles hunnikus olnud ka surmavalt mürgised seened.
Seeni tunnen halvasti ja korjan selle pärast ainult väheseid liike - seenemets pole koht, kus katse-eksituse meetodil õppida. Ämma-äia kui põliste maainimeste seenevalikut ei hakanud oma nõrkade teadmiste valguses kriitiliselt kontrollima. Jagasin lihtsalt kahte hunnikusse: kupaseened ja seened pannile. Kui nüüd päris aus olla, siis mingid kõrvaldasin siiski ringlusest ka, aga seda pigem oma isiklike kiiksude tõttu, mitte üldtunnustatud mükoloogilistele tõekspidamistele tuginedes.
Aga nüüd oli nii, et nemad olid korjanud tavavahelikku ja peale seda avastasid, et üks selle aasta septembrikuine Postimehe digileht need surmavalt mürgistena üles oli lugenud. Ämm oli hullumas, mees natuke tõsine ja mina ei lase ennast üldse häirida. Olen molekulide maailmas tegutsenud kümne aasta tuuri, mis bioloogia, keemia ning teiste asjassepuutuvate teadusharude kujunemises ei ole just eriti pikk aeg. Ikkagi olen isegi omal nahal jõudnud kogeda, et kõiksuguste ainete, toitainete ja toitude mürgisuse, kahjulikkuse ja kasulikkuse suhtes kujundatakse arvamusi ümber teinekord ka mitu korda ühe põlvkonna jooksul, kaugemast ajaloost rääkimata.
Vana-Roomas voolas joogivesi pliist torudes, mida tänapäeval toksiliseks raskemetalliks peetakse. 1948. aastal sai DDT kui putukamürgi avastaja selle eest Nobeli preemia ning mõned aastad hiljem loobiti seda peoga kõikjale kapsamaast kuni inimeste riieteni. Pärast selgus, et tekitab vähki, loote väärarenguid ja kõiksugu ökoloogilisi ning muid jamasid veel takkapihta. Ka seda tavavahelikku peeti viimase ajani söögiseeneks. Nii mõni teinegi liik on ühel hooajal olnud heaks söögiseeneks ja järgmisel juba mürgiseks peetav või siis teistpidi. Igasugused uued toitumis- ja tervisealased seisukohad tulevad välja tihedamini kui uued kollektsioonid kiirmoekettidel. Pisut enne, kui ma toidutehnoloogia loengutes käima hakkasin, räägiti seentest kui ühest seedimist koormavast toiduainest. Minu õpingute ajal viidati neile, kui mõnusale täiendusele toidulauale, kuid toitainelises mõttes üsna kasutule produktile. Viimastel aastatel kiidetakse seeni juba kui häid valgu, mõningate mineraaltoitainete ja vitamiinide allikaid. pH-, veregrupi-, paelodieedid ning teised toitumisõpetused tekivad ja ussitavad kiiremini, kui teadagi mis peale vihma.
Ma usun tavavahelik ei saa olema see kõige mürgisem asi, mida mõne aastakümne pärast tagantjärgi tarkuses saame teada endid söönud olevat. Elame-näeme.
Seeni tunnen halvasti ja korjan selle pärast ainult väheseid liike - seenemets pole koht, kus katse-eksituse meetodil õppida. Ämma-äia kui põliste maainimeste seenevalikut ei hakanud oma nõrkade teadmiste valguses kriitiliselt kontrollima. Jagasin lihtsalt kahte hunnikusse: kupaseened ja seened pannile. Kui nüüd päris aus olla, siis mingid kõrvaldasin siiski ringlusest ka, aga seda pigem oma isiklike kiiksude tõttu, mitte üldtunnustatud mükoloogilistele tõekspidamistele tuginedes.
Aga nüüd oli nii, et nemad olid korjanud tavavahelikku ja peale seda avastasid, et üks selle aasta septembrikuine Postimehe digileht need surmavalt mürgistena üles oli lugenud. Ämm oli hullumas, mees natuke tõsine ja mina ei lase ennast üldse häirida. Olen molekulide maailmas tegutsenud kümne aasta tuuri, mis bioloogia, keemia ning teiste asjassepuutuvate teadusharude kujunemises ei ole just eriti pikk aeg. Ikkagi olen isegi omal nahal jõudnud kogeda, et kõiksuguste ainete, toitainete ja toitude mürgisuse, kahjulikkuse ja kasulikkuse suhtes kujundatakse arvamusi ümber teinekord ka mitu korda ühe põlvkonna jooksul, kaugemast ajaloost rääkimata.
Vana-Roomas voolas joogivesi pliist torudes, mida tänapäeval toksiliseks raskemetalliks peetakse. 1948. aastal sai DDT kui putukamürgi avastaja selle eest Nobeli preemia ning mõned aastad hiljem loobiti seda peoga kõikjale kapsamaast kuni inimeste riieteni. Pärast selgus, et tekitab vähki, loote väärarenguid ja kõiksugu ökoloogilisi ning muid jamasid veel takkapihta. Ka seda tavavahelikku peeti viimase ajani söögiseeneks. Nii mõni teinegi liik on ühel hooajal olnud heaks söögiseeneks ja järgmisel juba mürgiseks peetav või siis teistpidi. Igasugused uued toitumis- ja tervisealased seisukohad tulevad välja tihedamini kui uued kollektsioonid kiirmoekettidel. Pisut enne, kui ma toidutehnoloogia loengutes käima hakkasin, räägiti seentest kui ühest seedimist koormavast toiduainest. Minu õpingute ajal viidati neile, kui mõnusale täiendusele toidulauale, kuid toitainelises mõttes üsna kasutule produktile. Viimastel aastatel kiidetakse seeni juba kui häid valgu, mõningate mineraaltoitainete ja vitamiinide allikaid. pH-, veregrupi-, paelodieedid ning teised toitumisõpetused tekivad ja ussitavad kiiremini, kui teadagi mis peale vihma.
Ma usun tavavahelik ei saa olema see kõige mürgisem asi, mida mõne aastakümne pärast tagantjärgi tarkuses saame teada endid söönud olevat. Elame-näeme.
 |
| Viimased ämma saadetud seentest täidisega pirukate satsist. Tavavahelikust kahjuks pilti ei ole - kõik on nahkas või hakitud. |
2014/09/15
Natuke tühja-tähja spordiloba
Lisaks sellele, et viimased aastad on mul toit laual ja tuba soe, on minu tööandjast ka nii palju tolku olnud, et olen julgenud proovida kahte asja, mille kohta siiani arvasin: mina? No ei! Tänu esimesele olen üle saanud verekartusest ja tänu teisele avastanud enda jaoks odava ja ökonoomse spordiala - jooksmine.
Meil käib kaks korda aastas kontoris see verekeskuse vampiiribuss. Ühel neist kordadest juhtusin parajasti ka ise kontoris kohal olema. Kuna enesetunne oli hea ning muud asjaolud klappisid, siis ei näinud põhjust viilida. Peale seda olen veel verd loovutamas käinud ja peab ütlema, et nõel veenis ei tundu enam surmahaavana, nagu ta mulle varem tundus. Esimest last oodates oli analüüsiks vere andmine mulle tõsine eneseületus ja kes on rase olnud, teab, et seda tuleb liigagi tihti teha. Peale esimest last hakkasin doonoriks käima ja teise lapsega oli vereproov juba lihtsalt tüütuks lisaliigutuseks, umbes nagu parkimiskella panemine.
Teiseks pakkus tööandja võimalust Maijooksul ja SEB sügisjooksul tasuta osaleda. Minu senised rahvaspordiürituste kogemused piirdusid mõne korraga ajast, kui mu mees veel Xdreamidel osales ja seetõttu neljapäevakutel orienteerumist harjutamas käis, mina solidaarsusest kaasas. Noorem laps oli mul siis alla aasta ja sel ajal, kui mees pikemat rada metsas läbi jooksis, jalutasin mina laps kõhukoti või kandelinaga kaasas mõne lühema ja kergema läbi. Täitsa hea vaheldus oli.
Suurematest jooksuüritusest arvasin, et need ei ole vist ikka mulle sobilik tass teed. No esiteks milleks on vaja karjas joosta, selle eest veel raha maksta ja liikluse panevad ka saatanad kinni nende ürituste ajaks. Aga kui nüüd tööandja osavõtumaksu tasuda lubas, siis mõtlesin, et kui pakutakse, miks mitte proovida. Nagu eilne päev näitas, siis kui algselt sai jooksmist puudutava suhtes selline suhtumine võetud, oleks targem olnud seda ka lõpuni hoida, aga sellest edaspidi.
Peab ütlema, et massis jooksmisel on siiski ka omad võlud. Meil on mitutuhat töötajat mitmes üksuses, paljud on minu jaoks lihtsalt nimed meilides ja enamus mitte sedagi. Täitsa tore on inimesi näost näkku väljaspool tööaega näha jne. Maijooksu trass on ka väga ilus, mere äärest ja pärast Maarjamäe memoriaali tagant. Ma ei olnud seal üleval kunagi varem käinud ja väga huvitav oli.
Olin paar aastat sügisjooksul kümmet kilomeetrit jooksmas käinud, kui tekkis mõte, et prooviks äkki maratoni. Otsisin netist treeningkava, mis lubas mind aastaga sobivasse vormi viia, aga juba paari nädalaga sai selgeks, et selle järgi treenimine minul küll välja ei tule. Kujunes hoopis nii, et tegin nädalas keskmiselt kaks jooksu, ühe natuke üle tunni rahulikus tempos 10 kilomeetrit ja teise, 5-kilomeetrise, pisut kiiremas. Väikese lapse kõrvalt ideaalne ala harrastamiseks. Kuna alguses beebi kõrvalt ära käimine natuke piiratud on, siis sellise pikkusega trennid on parajad, lisaks ei ole vaja kuhugi kaugele klubisse või platsile sõita. Astud aga uksest välja ja lähed, kuulad klappidest head muusikat, mõnda loengut või on tegu päevaga, kus natuke enda mõtteidki vahelduseks hea kuulata on. Varustus on odav ja klubikaarti ei ole vaja. Lisaks 15 jooksukilomeetrile nädalas tegin oma igapäevaseid käike poodi, turule, randa või raamatukokku võimaluse piires ka ratta või rulluiskudega, laps lisaraskuseks vankri või rattatooliga kaasas.
Leidsin siiski, et 15 kilomeetrit nädalas joosta on maratoniks pisut kasin ettevalmistus. Panin ennast hoopis poolmaratonile kirja ja eile käisin jooksmas ka. Siiani olin arvanud, et mul ei ole küll kiirust, aga on natuke vastupidavust. Tuli välja, et ega ikka ei ole küll ja tahtejõudu ka mitte. 16. kilomeetrini oli tore. Seal jagati spordigeele, aga mina ei julgenud proovida. Kui pakutakse, oleks pidanud vastu võtma, sest 200 meetrit hiljem tekkis mul hetkega tohutu nälg. Mitte nii, et mõtled, et sööks midagi, vaid nii, et kehas on otsas kõik toidumolekulid, mida lihased võiksid liikumisenergiaks teha ja sure või jalapealt maha. Järgmises teeninduspunktis oleks saanud suhkrut võtta. Ma jälle ei julgenud, sest ka suhkrutüki lutsutamine tundus kohutava lisakoormusena. Kui pakuti, oleks pidanud vastu võtta, sest kohe peale seda läks nälg veel nii suureks, et hea, et Snelli tiigi äärde jõudes seal ühtegi parti ei ujunud, sest muidu...
Üsna pea saabus ka kogu jooksu kõige piinlikum hetk. Mingil hetkel avastasin enda eest sümpaatse Soome tandemi: keskealine poeg oma pensioniealise isaga koos jooksmas. Kuna tempot tundus dikteerivat viimane, siis mõtlesin, et see vast ikka mulle jõukohane on. Võtsin ennast neile sappa ja umbes pool kilomeetrit oli kõik enam-vähem. Kuni raja viimase tõusuni. Poeg osutas isale, et näed, nüüd on endid vaid siit veel vaja üles pressida. Isa tõstis korra pilgu ning arvas: "Kyllä, varmasti!". Minu jalad ütlesid hoopis: "Ei yhtään..." ja läinud nad olidki.
Keskmine kilomeetri aeg 21,1 km kohta tuli siiski kiirem, kui aasta tagasi samal üritusel kümmet kilomeetrit joostes, aga kuna mul on aasta ja ühe kuune laps, siis ega see pole nüüd ka mingi tulemus, millega võrrelda. Üldiselt pidi eilne siiski väga kehv olema, sest mõõdukalt kehva korral oleks mu teine pool rakendanud meie koduses suhtluses tavapärast lõõpimist teemal minu puuduv tahtejõud ja vett täis lihased. Selle asemel arvas ta kaastundlikult, et muidugi oli sul raske joosta kui:
1. Sa nädalas ainult 15 km jooksed
2. Sa ennast rajal nälga jätad
Okei, kui ma lõpuks ennast teise korruse trepist üles vedasin, ning avastasin need kolm pommi, mis sel ajal, kui mina jooksin ja tema lapsi vaatas, magamistoas, lastetoas ja kabinetis olid lõhkenud, ning välja ütelesin, mida ma tema lapsehoidmise kvaliteedist arvan, siis ütles ta küll, et ma pidin rajal ikkagi kõvasti laisklema, et nii palju veel õiendada jaksan. Natuke hiljem arvas veel, et eks ma nüüd tean oma keha energiavajadust ning oskan sellega järgmisel korral arvestada.
See järgmisel korral mõjus natuke alarmeerivalt. Ma lootsin temast pigem selles osas asja olevat, et kui mu vasaku jala neljanda varba võigas vill peaks ime läbi ilma amputatsioonita ära paranema ja ma mingis meeltesegaduste hoos hakkan uuesti heietama tulevikuplaane, mis sisaldavad sõna maraton, siis ta lihtsalt paneb mu luku taha või vajadusel kasutab ka fikseerimist sidumise läbi.
Meil käib kaks korda aastas kontoris see verekeskuse vampiiribuss. Ühel neist kordadest juhtusin parajasti ka ise kontoris kohal olema. Kuna enesetunne oli hea ning muud asjaolud klappisid, siis ei näinud põhjust viilida. Peale seda olen veel verd loovutamas käinud ja peab ütlema, et nõel veenis ei tundu enam surmahaavana, nagu ta mulle varem tundus. Esimest last oodates oli analüüsiks vere andmine mulle tõsine eneseületus ja kes on rase olnud, teab, et seda tuleb liigagi tihti teha. Peale esimest last hakkasin doonoriks käima ja teise lapsega oli vereproov juba lihtsalt tüütuks lisaliigutuseks, umbes nagu parkimiskella panemine.
Teiseks pakkus tööandja võimalust Maijooksul ja SEB sügisjooksul tasuta osaleda. Minu senised rahvaspordiürituste kogemused piirdusid mõne korraga ajast, kui mu mees veel Xdreamidel osales ja seetõttu neljapäevakutel orienteerumist harjutamas käis, mina solidaarsusest kaasas. Noorem laps oli mul siis alla aasta ja sel ajal, kui mees pikemat rada metsas läbi jooksis, jalutasin mina laps kõhukoti või kandelinaga kaasas mõne lühema ja kergema läbi. Täitsa hea vaheldus oli.
Suurematest jooksuüritusest arvasin, et need ei ole vist ikka mulle sobilik tass teed. No esiteks milleks on vaja karjas joosta, selle eest veel raha maksta ja liikluse panevad ka saatanad kinni nende ürituste ajaks. Aga kui nüüd tööandja osavõtumaksu tasuda lubas, siis mõtlesin, et kui pakutakse, miks mitte proovida. Nagu eilne päev näitas, siis kui algselt sai jooksmist puudutava suhtes selline suhtumine võetud, oleks targem olnud seda ka lõpuni hoida, aga sellest edaspidi.
Peab ütlema, et massis jooksmisel on siiski ka omad võlud. Meil on mitutuhat töötajat mitmes üksuses, paljud on minu jaoks lihtsalt nimed meilides ja enamus mitte sedagi. Täitsa tore on inimesi näost näkku väljaspool tööaega näha jne. Maijooksu trass on ka väga ilus, mere äärest ja pärast Maarjamäe memoriaali tagant. Ma ei olnud seal üleval kunagi varem käinud ja väga huvitav oli.
Olin paar aastat sügisjooksul kümmet kilomeetrit jooksmas käinud, kui tekkis mõte, et prooviks äkki maratoni. Otsisin netist treeningkava, mis lubas mind aastaga sobivasse vormi viia, aga juba paari nädalaga sai selgeks, et selle järgi treenimine minul küll välja ei tule. Kujunes hoopis nii, et tegin nädalas keskmiselt kaks jooksu, ühe natuke üle tunni rahulikus tempos 10 kilomeetrit ja teise, 5-kilomeetrise, pisut kiiremas. Väikese lapse kõrvalt ideaalne ala harrastamiseks. Kuna alguses beebi kõrvalt ära käimine natuke piiratud on, siis sellise pikkusega trennid on parajad, lisaks ei ole vaja kuhugi kaugele klubisse või platsile sõita. Astud aga uksest välja ja lähed, kuulad klappidest head muusikat, mõnda loengut või on tegu päevaga, kus natuke enda mõtteidki vahelduseks hea kuulata on. Varustus on odav ja klubikaarti ei ole vaja. Lisaks 15 jooksukilomeetrile nädalas tegin oma igapäevaseid käike poodi, turule, randa või raamatukokku võimaluse piires ka ratta või rulluiskudega, laps lisaraskuseks vankri või rattatooliga kaasas.
 |
| Minu rannas ja turul käimise aksessuaarid. Vankriks Quinny Freestyle 3XL (uued mudelid Safety 1st Ideal Sportive nimega). Fantastiline rulluisutamiseks: manööverdab, käsipidur, raskuskese madalal - ei lähe isegi kalde peal mingi valemiga ümber jne. |
Leidsin siiski, et 15 kilomeetrit nädalas joosta on maratoniks pisut kasin ettevalmistus. Panin ennast hoopis poolmaratonile kirja ja eile käisin jooksmas ka. Siiani olin arvanud, et mul ei ole küll kiirust, aga on natuke vastupidavust. Tuli välja, et ega ikka ei ole küll ja tahtejõudu ka mitte. 16. kilomeetrini oli tore. Seal jagati spordigeele, aga mina ei julgenud proovida. Kui pakutakse, oleks pidanud vastu võtma, sest 200 meetrit hiljem tekkis mul hetkega tohutu nälg. Mitte nii, et mõtled, et sööks midagi, vaid nii, et kehas on otsas kõik toidumolekulid, mida lihased võiksid liikumisenergiaks teha ja sure või jalapealt maha. Järgmises teeninduspunktis oleks saanud suhkrut võtta. Ma jälle ei julgenud, sest ka suhkrutüki lutsutamine tundus kohutava lisakoormusena. Kui pakuti, oleks pidanud vastu võtta, sest kohe peale seda läks nälg veel nii suureks, et hea, et Snelli tiigi äärde jõudes seal ühtegi parti ei ujunud, sest muidu...
Üsna pea saabus ka kogu jooksu kõige piinlikum hetk. Mingil hetkel avastasin enda eest sümpaatse Soome tandemi: keskealine poeg oma pensioniealise isaga koos jooksmas. Kuna tempot tundus dikteerivat viimane, siis mõtlesin, et see vast ikka mulle jõukohane on. Võtsin ennast neile sappa ja umbes pool kilomeetrit oli kõik enam-vähem. Kuni raja viimase tõusuni. Poeg osutas isale, et näed, nüüd on endid vaid siit veel vaja üles pressida. Isa tõstis korra pilgu ning arvas: "Kyllä, varmasti!". Minu jalad ütlesid hoopis: "Ei yhtään..." ja läinud nad olidki.
Keskmine kilomeetri aeg 21,1 km kohta tuli siiski kiirem, kui aasta tagasi samal üritusel kümmet kilomeetrit joostes, aga kuna mul on aasta ja ühe kuune laps, siis ega see pole nüüd ka mingi tulemus, millega võrrelda. Üldiselt pidi eilne siiski väga kehv olema, sest mõõdukalt kehva korral oleks mu teine pool rakendanud meie koduses suhtluses tavapärast lõõpimist teemal minu puuduv tahtejõud ja vett täis lihased. Selle asemel arvas ta kaastundlikult, et muidugi oli sul raske joosta kui:
1. Sa nädalas ainult 15 km jooksed
2. Sa ennast rajal nälga jätad
Okei, kui ma lõpuks ennast teise korruse trepist üles vedasin, ning avastasin need kolm pommi, mis sel ajal, kui mina jooksin ja tema lapsi vaatas, magamistoas, lastetoas ja kabinetis olid lõhkenud, ning välja ütelesin, mida ma tema lapsehoidmise kvaliteedist arvan, siis ütles ta küll, et ma pidin rajal ikkagi kõvasti laisklema, et nii palju veel õiendada jaksan. Natuke hiljem arvas veel, et eks ma nüüd tean oma keha energiavajadust ning oskan sellega järgmisel korral arvestada.
See järgmisel korral mõjus natuke alarmeerivalt. Ma lootsin temast pigem selles osas asja olevat, et kui mu vasaku jala neljanda varba võigas vill peaks ime läbi ilma amputatsioonita ära paranema ja ma mingis meeltesegaduste hoos hakkan uuesti heietama tulevikuplaane, mis sisaldavad sõna maraton, siis ta lihtsalt paneb mu luku taha või vajadusel kasutab ka fikseerimist sidumise läbi.
2014/09/06
Metamorfoosid
Suve alguses jõudis meie külapoekesse müügile suitsurääbis Peipsilt Viimsi hinnaga 20 eurot/kg. Kallis ja magus kala on. Augusti lõpus oma tavapärast Peipsi-äärset sibularingi tehes sai minu aastate jooksul kodustatud kalamüüjatädilt Kolkjal sama toodet sama hinnaga. Tema puhul ei ole seda hirmu, et juhtub, mida mu maal kasvanud mees tihti näinud on: memm annab teenitud raha joodikust pojale, selle asemel, et seda asjalikult kasutada. Sel ajal, mil mina temalt kala olen ostmas käinud, on tema maja saanud uued aknad, katuse ja sel hooajal ka laudvooderdise. Tagasi kodus selgus, et paari kuu või kuidas võtta, paarisaja kilomeetriga oli rääbise hind läbi teinud metamorfoosi ja nüüd vastu sügist sai seda meie külapoekesest 16 eurot/kg.
Lisaks on meil laupäeviti mere ääres taluturg. Mingite teemapäevade puhul, kui rahvast rohkem, käib seal angersäga tooteid müümas Avo Leok. Nagu tänagi. Seni olen ostnud vaid purgiga marineeritud angersäga ja suitsutatud kala kilohinda 10 eur/kg kalliks pidanud. Täna vaatasin, et see on kaks korda vähem kui suitsurääbise eest ja vedasin ühe selle hirmsa näoga eluka koju. Robustse väljanägemise kohta oli liha õrn küll.
Minu mees teadis rääkida, et peale õnnetust, kui Leok enam krossi ei saanud sõita, oli ta pikalt endaga Haapsalu taastusravis tööd teinud, välismaal tehnoloogiat õppimas käinud ja siis siin angersäga kasvatuse nullist püsti pannud. Viimsi taluturul on ta ikka käinud üksi kaubiku, leti, kaubakastide ja ratastooliga.
Viimasel ajal olen enda ümber märganud teisigi uuesti alustamisi. Juuli viimasel nädalavahetusel käisin lapsepõlvesõbranna 30. sünnipäeval. Tema rääkis, et sügisel hakkab Kunstiakadeemias õppima. Hea käega on ta alati olnud, aga enne oli tal diplom ühest tänaseks suletud erakoolist vist turismialal ning töötas ta pikalt hoopis ekspordimaastikul. Ootamatu käik. Järgmisel nädalavahetusel juhtusin teisel samateemalisel üritusel jutustama sünnipäevalapse abikaasaga. Tema oli enne päris hinnatud tõlk olnud. Kutsuti Brüsseli, tegi sünkrooni jne. Enam ei tõlgi. Ka umbes 30 saades õppis pilatese treeneriks ja nüüd on tal oma stuudio.
Eile jutustasin neid inspireerivaid lugusid kolmandas sünnipäevaseltskonnas, kus viibis inimene, kes vastupidi toodud näidetele on jäänud peatuma oma esimesena valitud erialale, milleks on aiandus-maasitikukujundus ja kõik see, mis selle vahele ning ümber jääb. Ta on seda õppinud vist oma neljas erinevas koolis kutsekast ülikoolini välja ning võttis teema väga elutargalt kokku:
"Koolis võid sa õppida praktikat ja koolis võid sa õppida teooriat, aga seda, mida elus tegelikult vaja on osata - kuidas sõnnikust saia teha - ei õpeta sulle keegi."
Lisaks on meil laupäeviti mere ääres taluturg. Mingite teemapäevade puhul, kui rahvast rohkem, käib seal angersäga tooteid müümas Avo Leok. Nagu tänagi. Seni olen ostnud vaid purgiga marineeritud angersäga ja suitsutatud kala kilohinda 10 eur/kg kalliks pidanud. Täna vaatasin, et see on kaks korda vähem kui suitsurääbise eest ja vedasin ühe selle hirmsa näoga eluka koju. Robustse väljanägemise kohta oli liha õrn küll.
Minu mees teadis rääkida, et peale õnnetust, kui Leok enam krossi ei saanud sõita, oli ta pikalt endaga Haapsalu taastusravis tööd teinud, välismaal tehnoloogiat õppimas käinud ja siis siin angersäga kasvatuse nullist püsti pannud. Viimsi taluturul on ta ikka käinud üksi kaubiku, leti, kaubakastide ja ratastooliga.
Viimasel ajal olen enda ümber märganud teisigi uuesti alustamisi. Juuli viimasel nädalavahetusel käisin lapsepõlvesõbranna 30. sünnipäeval. Tema rääkis, et sügisel hakkab Kunstiakadeemias õppima. Hea käega on ta alati olnud, aga enne oli tal diplom ühest tänaseks suletud erakoolist vist turismialal ning töötas ta pikalt hoopis ekspordimaastikul. Ootamatu käik. Järgmisel nädalavahetusel juhtusin teisel samateemalisel üritusel jutustama sünnipäevalapse abikaasaga. Tema oli enne päris hinnatud tõlk olnud. Kutsuti Brüsseli, tegi sünkrooni jne. Enam ei tõlgi. Ka umbes 30 saades õppis pilatese treeneriks ja nüüd on tal oma stuudio.
Eile jutustasin neid inspireerivaid lugusid kolmandas sünnipäevaseltskonnas, kus viibis inimene, kes vastupidi toodud näidetele on jäänud peatuma oma esimesena valitud erialale, milleks on aiandus-maasitikukujundus ja kõik see, mis selle vahele ning ümber jääb. Ta on seda õppinud vist oma neljas erinevas koolis kutsekast ülikoolini välja ning võttis teema väga elutargalt kokku:
"Koolis võid sa õppida praktikat ja koolis võid sa õppida teooriat, aga seda, mida elus tegelikult vaja on osata - kuidas sõnnikust saia teha - ei õpeta sulle keegi."
 |
| 20 eurot kilo eest |
2014/09/05
Kui Obama tahab Lottemaale
Sügis. Facebookis on jääveeämbripildid järjest enam asendumas seenepangepiltidega.
Obama tuli ja Obama läks. Vahepeal pidas kõne, mis oli kahtlemata igas suhtes tähelepanuväärne ja ka selles osas eriline, et ega neid kõnesid tal vist enne palju ei ole olnud, kus ta kordagi terror-tüvega sõnu ei kasutaks.
Õhtul vastu Obama lennuki maandumise ööd juhtusin Tallinna kesklinna ja tekkis tahtmine kuhugi Lõuna-Eestisse panka röövima sõita. Vist kõik Eesti politseinikud olid siia kokku kogutud. Juba ainult Viru keskuse parklas oli oma 30 politseiautot igal korrusel. Mehed ise seisid troppis üle tee Tallinki hotelli ukse taga ja mõnel oli küll selline ilme, et on Tallinnas esimest korda.
Aga mõned päevad varem oli mul õnnestunud ühte ekipaaži Paikusel kohata ja väga nigelatel asjaoludel. Ma tõesti ei näinud seda märki ja arvasin, et olen endiselt 70-alas. Neile ei saanud seda ütelda, sest sõitsin ka selle jaoks liiga kiiresti. Tegin põlvejälgi ja oma haleda kiisu nägu ja maksma läks asi 20 eurot. Minu paturegister oli puhas ja see olevat miinimum sellise tembu eest. Trahvi maksin kenasti järgmisel hommikul ära ja nüüd liigun asulapiirkonnas rangelt 55...60 km/h spidomeetrinäitu. Sellest hoolimata sõidetakse minust mööda nagu kõrva sügavast dinosaurusest.
Väga narr oli muidugi just Paikusel protokoll saada, sest kui kusagil üldse, siis politseikooli juures tuleks end kenasti ülal pidada.
Olin teel Lottemaalt tagasi ja sama rahul kui lapsed. Sisseseade oli seal nagu multifilmides ja detailirohke nagu Matrixis - esimesel vaatamisel ei taba pooli nüansse kohe äragi.
Jäätisejärjekorras juhtus minu taga seisma kenas suveülikonnas meesterahvas. Vaatas, kuidas mu vanem laps nina üle letiääre üritas küünitada ja arvas, et näed, oleks pidanud müügikioskite letid madalamad ehitama - lapsed ei näe jäätist valida. Pöörasin ringi ja see kenas ülikonnas oli Heiki Ernits. See, kes Lotte leiutas ja Lottemaa ehitusel seal ka käppa sees hoidis. Mina arvasin, et tegelikult on hea, kui lapsed kõike ei näe, mida raha eest osta on võimalik, aga see oleneb muidugi, kelle seisukohalt vaadata.
Tuleb välja, et hoolimata sellest, et oled Lotte ise välja mõtelnud ja Lottemaa sünnile kaasa aidanud, pead ikkagi 2-eurose jäätisepalli nimel seal teiste matsidega järjekorras seisma. Samas kui Obama Lottemaal jäätist süüa tahaks, siis ei piisaks ainult mõnest minutist järjekorras seismisest, vaid see eeldaks mitmenädalast ettevalmistust. Maailma mastaabis võib Obama Ernitsast kordades suurem olla, aga väikesed asjad on talle ikkagi kordades kättesaamatumad. Päris raske on vist nii elada, et iga su liigutust jälgivad infrapunakaamerad ja on tuhandeid inimesi, kes tahaks su jäätisesse arseeni puistada ning ise sealjuures veel reaalsustaju ning selget mõistust säilitada.
Obama tuli ja Obama läks. Vahepeal pidas kõne, mis oli kahtlemata igas suhtes tähelepanuväärne ja ka selles osas eriline, et ega neid kõnesid tal vist enne palju ei ole olnud, kus ta kordagi terror-tüvega sõnu ei kasutaks.
Õhtul vastu Obama lennuki maandumise ööd juhtusin Tallinna kesklinna ja tekkis tahtmine kuhugi Lõuna-Eestisse panka röövima sõita. Vist kõik Eesti politseinikud olid siia kokku kogutud. Juba ainult Viru keskuse parklas oli oma 30 politseiautot igal korrusel. Mehed ise seisid troppis üle tee Tallinki hotelli ukse taga ja mõnel oli küll selline ilme, et on Tallinnas esimest korda.
Aga mõned päevad varem oli mul õnnestunud ühte ekipaaži Paikusel kohata ja väga nigelatel asjaoludel. Ma tõesti ei näinud seda märki ja arvasin, et olen endiselt 70-alas. Neile ei saanud seda ütelda, sest sõitsin ka selle jaoks liiga kiiresti. Tegin põlvejälgi ja oma haleda kiisu nägu ja maksma läks asi 20 eurot. Minu paturegister oli puhas ja see olevat miinimum sellise tembu eest. Trahvi maksin kenasti järgmisel hommikul ära ja nüüd liigun asulapiirkonnas rangelt 55...60 km/h spidomeetrinäitu. Sellest hoolimata sõidetakse minust mööda nagu kõrva sügavast dinosaurusest.
Väga narr oli muidugi just Paikusel protokoll saada, sest kui kusagil üldse, siis politseikooli juures tuleks end kenasti ülal pidada.
Olin teel Lottemaalt tagasi ja sama rahul kui lapsed. Sisseseade oli seal nagu multifilmides ja detailirohke nagu Matrixis - esimesel vaatamisel ei taba pooli nüansse kohe äragi.
Jäätisejärjekorras juhtus minu taga seisma kenas suveülikonnas meesterahvas. Vaatas, kuidas mu vanem laps nina üle letiääre üritas küünitada ja arvas, et näed, oleks pidanud müügikioskite letid madalamad ehitama - lapsed ei näe jäätist valida. Pöörasin ringi ja see kenas ülikonnas oli Heiki Ernits. See, kes Lotte leiutas ja Lottemaa ehitusel seal ka käppa sees hoidis. Mina arvasin, et tegelikult on hea, kui lapsed kõike ei näe, mida raha eest osta on võimalik, aga see oleneb muidugi, kelle seisukohalt vaadata.
Tuleb välja, et hoolimata sellest, et oled Lotte ise välja mõtelnud ja Lottemaa sünnile kaasa aidanud, pead ikkagi 2-eurose jäätisepalli nimel seal teiste matsidega järjekorras seisma. Samas kui Obama Lottemaal jäätist süüa tahaks, siis ei piisaks ainult mõnest minutist järjekorras seismisest, vaid see eeldaks mitmenädalast ettevalmistust. Maailma mastaabis võib Obama Ernitsast kordades suurem olla, aga väikesed asjad on talle ikkagi kordades kättesaamatumad. Päris raske on vist nii elada, et iga su liigutust jälgivad infrapunakaamerad ja on tuhandeid inimesi, kes tahaks su jäätisesse arseeni puistada ning ise sealjuures veel reaalsustaju ning selget mõistust säilitada.
Tellimine:
Postitused (Atom)