2014/08/30

Sõna jõud: inimelust ja eetikast

See on minu esimene tõsine postitus. Ülehomme saavad Alli Kassi juhtumised ühe kuu vanuseks - olen blogimaailmas veel noor. Siinsete reeglite, olgu siis või kirjutamata reeglite, asemel hakkab selgeks saama üks: reegleid ei olegi. Minu sügavalt isiklik subjektiivne arvamus on, et nii nagu ei ole okei ütelda välja kõik, mis sülg on suhu toonud, ei ole ka okei postitada kõike, mida käed suudavad arvutisse toksida. Millest sellises eelretsenseerimata ja tsenseerimata väljundis õigupoolest siis kirjutada tohiks?

On üle mitme aasta esimene kord, kui mul tuleb enda jaoks mõni fundamentaalsem eetiline küsimus selgeks mõtelda. Minu taust on töises elus võimaldanud transiidiäri ja toiduainetööstuse vahel pendeldamist. Mõlemas on ühiseks olnud ametinimes sisalduv sõna kvaliteet. Mitte nii, et peaksin korra nädalas tegema presentatsiooni teemal, kuidas asjad peaksid olema, vaid nii, et vastutan selle eest, et torudes ja mahutites läbi Eesti voolav kütus autosid tuksi ei keeraks, laos seisvad väetisekotid lihtsalt niisama ja iseenesest õhku ei lendaks ning kauplustesse müügile saadetav toit kedagi mõnda surmatõppe ei nakataks.
Eelmises töökohas juhtus, et mahutist sadamakaile kulgev maa-alune lämmastikku täis toru hakkas lekkima. Kahest töölisest, kes sel ajal tunnelis olid, suutis üks välja ronida. Õnneks naaberkai omad märkasid tema tuikumist ja ka teine mees tõmmati tunnelist välja. Tema oli juba näost lilla ja kiirabi pidi teda elustama. Ma ei tea, mida neid töölisi ravinud arstidega räägiti, aga haiglast anti välja paberid, kus intsident oli fikseeritud kui raske tööõnnetus, seejärel maha kriipsutatud ja uuesti märgistatud kui keskmise raskusega tööõnnetus. Ma ei tea, mis töölistega räägiti, aga nad kirjutasid alla, et tegu on nende oma süül või nende ja tööandja jagatud süül toimunud õnnetusega. Mina olin see, kes pidi paberid Tööinspektsiooni jaoks vormistama ja seda tehes läks mul süda pahaks. Inimese elustamise puhul ei saa juttu olla keskmise raskusega õnnetusest. Torutunnelis oleks pidanud olema andurid, mis annavad häiret, kui lämmastik lekkima hakkab ja töölisi ei olnud juhendatud, et tunnelis töötamisel tohib sinna laskuda vaid üks, ning teine peab jääma üles olukorda jälgima. Juhtunu ei olnud murdosaski tööliste süü.
Peale õnnetust andureid ei paigaldatud, töötajaid ei instrueeritud ja mina kirjutasin vabatahtlikult lahkumisavalduse. Ma ei tahtnud selle kõigega seotud olla.
Kas see oli nüüd saatus või mitte, aga mõned nädalad hiljem sain pakkumise ametikohale, kus palk oli 1.5 korda kõrgem kui eelmises kohas ja olingi tagasi toidukauba juures. Seekord otsustasin asjad juba aegsasti ära: päev, mil ma näen, et ettevõte pigistab silma kinni, kui mõni töötaja suunab teadlikult ringlusesse riknenud toitu või toitu, mille ohutuses ta veendunud ei ole, saab olema päev, mil ma oma lahkumisavalduse lauale panen. Siiani pole põhjust olnud seda teha.

Kas sulle meeldiks, kui sinu ema oleks sinust bloginud on hea probleemiasetus. Objektiivselt ei saa sellele keegi vastata, sest blogijate laste põlvkond ei ole veel suureks kasvanud. Blogid ja blogimine on uus nähtus ning seda puudutavad eetikanormid on välja kujunemata. Nagu fotograafiaga aastaid tagasi. Kui tänaselt täiskasvanute põlvkonnalt küsida, kas sulle oleks meeldinud, kui sinust oleks titena nii palju pilte tehtud nagu tänastest lastest tehakse, kuidas vastaksid? Mina tahaksin ütelda, et oleks tore muidugi vaadata, aga kuni teatud piirini ja ega igat pilti igaühele ei näitaks.

Öeldakse, et internet on võlts. See, kellena end inimene internetis, olgu siis Facebookis või mõnes teises suhtlusportaalis paista laseb, olevat võlts. Vastupidi - nägu, mille keegi endast internetti loob, on kontsentraat selle inimese kõige olulisematest omadustest. See, millisena inimene ennast internetis näitab, ütleb kõige ehedamalt, milline ta olla tahaks ning seeläbi, kes ta tegelikult on. Ka see, kui inimene hetkel populaarses suhtlusvõrgustikus kontot ja internetis nägu ei oma, kannab endas sõnumit üsna olulise aspekti kohta tema veendumustes ja väärtushinnangutes.

Seda enam - kus on teistest internetis kirjutamise eetilised piirid?

No comments:

Post a Comment