Kuigi lõpuks ka mina nõusse jäin, olin iPhone'i soetamisele umbes sama pikalt vastu umbes sama argumendiga, nagu mu mees prillide muretsemisele: mul ei ole vaja.
Igasugustesse uutesse elektroonikaseadmetesse suhtun samasuguse aupakliku skeptitsismiga, nagu Muumitroll olevat suhtunud püksilukkudesse: raudselt kiilub kinni ja seda kõige ebasobivamal hetkel. Seega - pigem vältida viimase võimaluseni!
Eks ta enam-vähem nii läinud ongi. Siiski üldjoontes olen telefoniga rahul. Aku kestab küll umbes sama kaua, kui neli eurot mu 5-aastase taskus. Selle eest on kaamera pildikvaliteet selline, et isegi seesama 5-aastane ei suuda sellega halba pilti teha ja kasutatavus selline, et isegi mu 1-aastane suudab sellega, mis sest, et küll halva, aga ikkagi pildi teha.
Olen nüüd ka sattunud veidrasse olukorda, kus mul on autost kallim telefon. Pidevalt mõtlen, et viimane paagitäis ja sõidan Kuusakoskisse, aga kuna see pann ka -25°C juures järjekindlalt käima läheb ning aasta aastalt ülevaatusest läbi saab, siis pole nagu põhjust ka. Veendunud fatalistina loodan pigem saatuse sekkumisele ja et sellele kaasa aidata, lasin mehevennal maha monteerida selle pudelkõrvitsa suuruse seadme, mis peaks hirmsat häält teema hakkama, kui keegi autole muukraua ja halbade kavatsustega läheneb. Eelkõige tegin seda muidugi selle pärast, et autol tekkis rumal komme ka ilma põhjuseta keset ööd hirmsat häält teha. No seda enam ma muidugi lootsin vabastaja saabumisele mõne doosinäljas autovargast narkomaani näol. Kuna signa maha võtmisest selles suhtes mingit kasu ei olnud ja ühel hetkel ka kesklukuga midagi tuksi läks, jätan igaks juhuks juba aasta otsa ka auto uksed lukust lahti. Ikkagi ei ole keegi mind punasest rondist aastast 2001 nimega Seat veel vabastanud.
Autost ikka lahti ei saa, aga juba kolm kuud peale kasutamist leidis uus telefon ootamatu lõpu WC-potis. Vot jah, kui mu sõbranna 8. klassi ekskursioonil oma rahakoti Tartu MacDonald'sis tualetipotti pillas, siis ma ka mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Nüüd siis tean kuidas. Googeldades selgus, et minusuguseid idioote on õnneks maailmas veel ja üldjuhul on sellised lood endale õnneliku lõpu leidnud. Mitte päris nii, et blondiin peale telefoni sanitaarsõlme sukeldamist printsi valgel hobusel kohtab, kellega nad päikeseloojangusse ratsutavad, aga enamasti on need telefonid tööle läinud küll. Minu oma ei läinud, kuigi ma vastavalt kogenumate juhistele seda kaks ööpäeva kinnises riisikotis kuivatanud olin. Ma arvan, et asi oli selles tabletis, mida ma regulaarselt loputuskasti lisan, et vesi tualetipotis männimetsa järgi lõhnaks ja kenasti UV-sinine oleks.
Selle sinise tabletiga on ka muidugi omaette lugu. Kui mu teine pool meie esimese kodu soetas, siis eelmised elanikud olid sealsesse loputuskasti ühe sellise jätnud ja nii oli esimesed kuud uues kodus vesi WC-potis helesiniste unistuste värvi. Need kuud olid täis ka pesa punumise romantikat ja selle tõttu tekitab sinine tualetipoti vesi mu mehes alati teatavat hõllandust. Kuigi ta mulle pikalt peale käis, et ma võiksin ka edaspidi loputusvee "nii ilusti siniseks teha, nagu see alguses oli", siis tõrkusin päris pikalt sellele vastu. Seoses raseduse ja esimese lapse sünniga muutusin teataval määral ökoks. Katlakivi võtsin maha äädikaga ja üleliigseid kemikaale koju tassida ei tahtnud. Alles paari aasta pärast ostsin need neetud sinised tabletid ära lõpuks. Kui ta peale seda esimest korda vannitoast väljus, õhkas südamest: "Kass, sa pead mind tõesti väga armastama, et sa lõpuks ikkagi WC vee nii ilusti siniseks värvisid!"
Nii mu telefon oma sinise keemilise surma leidis.
Hoolimata meie suurest armastusest ei olnud mu teine pool õnneks minu suhtes valvsust kaotanud ja minu robustset kohmakust alahindamata telefoni osas teatavad ettevaatusabinõud nimega kindlustus tarvitusele võtnud. Kahjuteadet kirjutades kujutlesin elavalt, kuidas kindlustusepoolne kirja saaja seda samasuguse oh-sa-vaene-lammas näoga loeb, millega inimesed mu sõbrannat vaatasid, kui ta omal ajal Tartu Maci WC kätekuivati all oma potist välja õngitsetud Baere, Kereseid ja Hurtasid kuivatas. Tegelikult kujunes asjaajamine kindlustusega ootamatult viisakaks, meeldivaks ja kiireks. Uue telefoni sain kätte vähem kui nädalaga.
Üks paha haigus on ainult iPhone'il küljes, nii esimesel kui selle reinkarnatsioonil. Kahtlustan, et tegu on muteerunud plahvatava rahakoti viirusega. Teate küll, igal vähemalt kolme ruutmeetri suurusel poekesel on oma kliendikaart, kuigi nad kõik võiks olla ka ühte suvalisse kiibi ja magnetribaga kaardikesse kokku kombineeritud. Lõpuks on rahakott neid nii täis, et lihtsalt lõhkeb. iPhone tundus alguses selles mõttes fantastiline leiutis olevat, et nii palju võimalusi ühes seadmes koos. Petukaup ja vale puha. Iga asja jaoks on eraldi rakendust vaja. Varem olid kõik asjad veebipõhised ja piisas ühest brauserist. Nüüd on iga raadiojaama kuulamiseks oma äpp, iga keele õppimiseks tuleb eraldi äpp tõmmata - mõnikord sõnavara ja grammatika jaoks isegi eraldi, igal uudiste portaalil on oma äpp jne. Lõpuks on nii, et kui midagi teha tahad, kulub õiget ikooni otsides pool näppu otsast ja ime, et veel ekraani vagu sisse silitanud ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar