2014/08/18

Paula müts ja müsteeriumid plaažil

Ikka juhtub kummalisena näivaid asju. Vanusega olen loobunud neid müstifitseerimast ja suhtun neisse pigem rahuliku uudishimuga. Tõde on seal kusagil väljas ning varem või hiljem annab elu ise mõistatusele lahenduse ette.

Kaheaastaselt nõudis mu vanem mudel pidevalt endale Paula mütsi pähe. Tegu oli lapsele kaks numbrit väikese jubeda luitunud roosa kübarataolise mütsinäruga, mille keegi hea inimene netist kasutatud kevadjopet ostes mulle kaubale tasuta oli kaasa pannud. Mu suurimaid vigu lapsevanemana üldse, et selle elamisse lubasin. Pool aastat käis enne iga õueminekut trall, et Paula mütsi ja Paula mütsi, jõulust jaanini. Halvematel päevadel pidi see ka toas peas olema. Paula müts ikkagi! Mina ei jõudnud ära imestada ja kiruda, kes see moeguru Paula küll olla võiks. Tutvusringkonnas ühtegi Paulat ei ole, lasteaialaps ta siis ei olnud. Ühel hetkel lõpuks sähvatas, et tegu on ju paela-, mitte Paula mütsiga – see näru käis nimelt lõua alt paeltega kinni.

On olnud hea suvi. On saanud piisavalt arbuusi süüa, mustikaid ja vaarikaid korjata ning meres käia. Isegi nii palju, et vahelduse mõttes läksime viimane kord hoopis Purgatsi järve ujuma. Riiete vahetamiseks oli kaks kõrvuti üheinimese kabiini. No nagu nad ikka on, sellise suure teokarbi kujuga minilabürindid. Ainult tagumine sein oli puudu mõlemal. Iseenesest polnud hullu, sest mõni meeter kabiinide taga  oli kohe puhkemaja sein, küll mõne aknaga, aga siiski võõraste pilkude eest vähemalt mõtteliselt varjestav.
Pärast autos mees kurtis, et seespoolt oli kabiini tugipostide ja olemasolevate seinade vahelised praod tampoone täis olnud topitud (väga rõve). Mina imestasin, et mul küll ei olnud, ainult üks kasutatud rullis pesukaitse oli sinna pressitud (ka rõve). Mees pööritas selle peale silmi, et muidugi, sa käisid ju meeste kabiinis ja miks peaks seal tampoone olema. Võis ju olla küll, et käisin. Ranna riietuskabiini ukselt ei oleks tõesti osanud M- või N-tähte või mõnda samatähenduslikku suunavat sümbolit otsida või tähele panna. Eriti, kui mu protsessor esmajoones selle puuduva seina imestamisega tegevuses oli.

Kummitama on jäänud umbes samasugune tunne nagu siis, kui lähed kodust ära ja mõtled, et oled midagi unustanud, aga ei suuda meenutada, mis see täpselt on. Näiteks sõidad maale ja midagi jääb kripeldama. Tagasi tulles avastad, et krevetikoored, mis peale paari päeva nüüd isegi enne oma lõhna ukse peale vastu roomavad, jäid välja viimata.
Riietuskabiiniloos on kaks selget paradoksi*. Ometi on mul tunne, et selle kabiinis käigu juures oli lisaks veel üks ja isegi suurem ebakõla või veidrus, mis mul millegi pärast märkamata jäi ja pähe ei taha tulla.

_________________________________________________
*1. ka mu mees pidi vales kabiinis käima 2. meeste kabiinis oli kasutatud pesukaitse

No comments:

Post a Comment