2014/08/22

Minu tõeline pale

Kui lõuna paiku helistasin, et õhtuste plaanide osas kokku leppida, siis telefoni ta ei võtnud. Murelikuks muutusin siis, kui ta poolteist tundi hiljem tagasi helistas ja ära rääkis miks. Nii need illusioonid hetkega kildudeks purunevad. Olin siiani arvanud, et see, et mu mees tänaval lühikestes seelikutes võõrastele kassidele järele ei vaata, on seotud vaid minu võluva isikuga.

Mõned aastad tagasi hakkas ta rääkima, et võiks uue teleka osta. Suurema. Avaldasin imestust, sest vana oli täitsa korralik ja üsna suur ka. Selgitas, et tema ei nägevat subtiitreid lugeda. Mina jällegi arvasin, et äkki peaks siis prillid muretsema pigem uue teleka asemel.
Tema (siin ja edaspidi sisisedes): "Mul ei ole mingeid prillisid vaja, see kiri on liiga väike!"
Peale seda on ta vormelit, Tour de France'i, olümpiat jne vaadates pidevalt nõudnud, et ma talle ekraanil olevaid numbreid ette loeks. Minu tagasihoidlike vihjete peale, teadagi:
"Mul ei ole mingeid prillisid vaja, see kiri on liiga väike!"
Seda üllatavam on, et ta täna lõunaajal tõesti prillipoes ära käis. Sealne okulist saatis ta edasi silmakliinikusse, sest tema juhtumiga tegelemiseks puudus neil piisav aparatuur. Igaks juhuks mainis ka, et sinna minnes ettevaatlik oleks, sest tema lühinägelikkus olevat tasemel, mis autoroolis juba ohtlikuks võib muutuda.

Nende aastate sees, mil ta oma tugitooli telekale järjest lähemale on nihutanud, olen mina muretsenud kaks last, mõned kortsukesed ja hallid karvad. Selle aja jooksul on mu elus olnud liiga palju head toitu ja halbu harjumusi ning liiga vähe und ja sporti. Kui nüüd peaks osutuma, et ta minu suhtes tõesti vahepeal mingis uduses ettekujutuses elanud on, siis tagajärgede eest sisimas silmaarsti on vist palju meeldivam süüdistada, kui noori naisi ja keskeakriisi?

No comments:

Post a Comment