2014/08/06

Minu esimene maanteemõrv

Oli esimene sõit pimedas maanteel peale suvist lühikeste ööde aega, laps magas autos ja no tõesti ei tahtnud mingeid jamasid. Loomulikult sööstis see rebane, kes mööda teeäärt lähenes, metsa asemel mulle auto alla. Mürtsatus oli vägev, aga laipa ega verd teele ei jäänud. Ka auto tundus vähemalt taskulambivaatlusel terve ja puhas olevat. Ikkagi võttis käed natukeseks värisema ja silme ees jooksid kujutluspildid, kui üks rebane kusagil võsas minu süü tõttu sisemiste vigastuste käes piinleb.

Lugu läheb edasi. Järgmisel hommikul oli siiski näha, et rebane on kaasa viinud selle väikese iluvõre, mis autol ümber vasaku udutule oli. Kuna ma eelmisel õhtul seda teelt vedelemas ei leidnud, olin ma tõenäoliselt pidurdusmaa pikkust alahinnanud ja rebase laiba otsingul liiga vähe maad tagasi kõndinud. Niisiis vabalt võisid nad iluvõrega sinna teele minust maha jääda. Õnnetuseks õnnetuses oli veel tegu mu mehe autoga. Lisaks sellele, et ta oma asju väga hoolikalt hoiab, suhtub ta autosse nagu mehed enamasti suhtuvad. Ega sel ööl ega järgmisel päeval midagi ütelnud. Eks tal oli hea meel, et ma lapsega kenasti koju saime ikkagi. Ülejärgmisel hommikul hakkas vaikselt looma („Kindlasti küsivad selle eest servises kirve hinna, kuigi plastik ise paar eurot maksab“). Aga – sel samal hommikul tööle minnes tagurdas ta betoonseina.

Jah, seekord on võidukarikas sugude vahelises võimuvõitluses minu öökapil. Selleks, et pimedal metsavahemaanteel kogemata rebasest krae teha, et ole erilist annet vaja. Küll aga selleks, et valges koduhoovis parkimisanduritega autoga sirgesse seina sõita.

No comments:

Post a Comment