2014/08/10

Kala ostmas

Kui müügile tuleb kampaaniahinnaga lõhe või forell, on kolm võimalust:
a) poes ei ole reklaamitud kala;
b) poes ei ole leti taga inimest, kes selle kala sulle müüks;
c) kala on ja müüja on, aga rüselus kalaleti ees on nagu laupäeva hommikul veeriiuli juures ja kala kätte saamine nõuab jõulist järjekindlust.

Seekord juhtus mul b). Ootasin mõned minutid, käisin vahepeal piimaleti juures sealseid produkte valimas, endal samal ajal üks silm pingsalt kalaletil, tulin tagasi ja ootasin veel. Lõpuks lonkiski üks vormiriietuses kalaleti suunas, süli tühjasid plastkarpe täis ja uuris, mida ma tahan. Seletan, et kala tahaks ja osutan isendile, kelle olin hoolikalt välja valinud. Aega selleks ju oli mul olnud. Selle peale seletab müüja pikalt, et tema peab enne need karbid ära viima ja selle tõttu mulle praegu kala anda ei saa. Eks ma siis ootasin, kuni ta viis karpe vorstikaalu juurde, salati kaalu juurde, soojaleti kaalu juurde ja kondiitritoodete kaalu juurde. Viimase juures seletab ta sama pikalt ühele teisele ostjale, kuidas ta pidi karpe laiali viima ja nüüd peab mulle kala müüma ja selle pärast ta praegu koogikesi talle pakkida ei saa ja jalutab minu juurde tagasi. Osutan jälle soovitud kalale.
Müüja: "Kas see kala?"
Mina: "Ei. See."
"See?"
"Ei."
"See?"
"Jah."
Kummardab mõõdukas tempos kilekotti võtma. Tõustes: "Kas see kala oli?"
"Jah, oli küll," rõõmustan, et õige kala seekord nii kiiresti kätte leiti.
"Kas ma panen ta topeltkilekotti äkki?"
"Jah, hästi, kui te nii kena olete." Rahulik kummardus ja sirutus teise koti võtmiseks.
Saan lõpuks oma kala. Kuna hinnasildil asjakohane teave puudub, küsin veel kala säilivusaja kohta. Õigupoolest ega seal vahet ei ole, soomus sillerdab ja silm särab. Selge, et värske on. Kui ma päris aus olen, siis enne, kui keegi minu meelest ei näinud, tõstsin lõpuseid ja nuusutasin ka salaja. Mis teha, kuna tööks on toiduohutus, on säilivusajad muutunud põhimõtteliseks küsimuseks ning kinnisideeks ka tsiviilis olles. Juba enne küsimuse lõpetamist kahetsen. Müüja vaikib hetke, teise ja kolmandagi. Lõpuks tuleb siiski ka vastus.
"Milline on säilivusaeg? Jaa, see on hea küsimus..."
Tahaksin tänada ja kalaga oma teed minna, aga sellise vastuse peale on tunne nagu oleks vestlus veel pooleli ja lahkumine ebaviisakas. Pakun, et äkki on kala kasti peale ka kuupäev märgitud.
"Jaa, peab olema küll. Mul on kastid veel taga alles - kala täna tuli."
Haaran pakutud õlekõrrest kinni. "Ah täna tuli? No siis on värske küll, eks näha ole ju ka, et on."
"Kas ma siis lähen kasti pealt vaatama?"
"Ei!!!" ma tõesti tahan täna poest minema saada. Jooksen kalaga kassa suunas.

Tegelikult on meeldiv, kui inimesed oma tööd stressita ja rahulikult teevad. See on suur kunst tööl ennast mitte segada lasta ja kindlasti ka tervisele väga hea.

No comments:

Post a Comment