See on minu esimene tõsine postitus. Ülehomme saavad Alli Kassi juhtumised ühe kuu vanuseks - olen blogimaailmas veel noor. Siinsete reeglite, olgu siis või kirjutamata reeglite, asemel hakkab selgeks saama üks: reegleid ei olegi. Minu sügavalt isiklik subjektiivne arvamus on, et nii nagu ei ole okei ütelda välja kõik, mis sülg on suhu toonud, ei ole ka okei postitada kõike, mida käed suudavad arvutisse toksida. Millest sellises eelretsenseerimata ja tsenseerimata väljundis õigupoolest siis kirjutada tohiks?
On üle mitme aasta esimene kord, kui mul tuleb enda jaoks mõni fundamentaalsem eetiline küsimus selgeks mõtelda. Minu taust on töises elus võimaldanud transiidiäri ja toiduainetööstuse vahel pendeldamist. Mõlemas on ühiseks olnud ametinimes sisalduv sõna kvaliteet. Mitte nii, et peaksin korra nädalas tegema presentatsiooni teemal, kuidas asjad peaksid olema, vaid nii, et vastutan selle eest, et torudes ja mahutites läbi Eesti voolav kütus autosid tuksi ei keeraks, laos seisvad väetisekotid lihtsalt niisama ja iseenesest õhku ei lendaks ning kauplustesse müügile saadetav toit kedagi mõnda surmatõppe ei nakataks.
Eelmises töökohas juhtus, et mahutist sadamakaile kulgev maa-alune lämmastikku täis toru hakkas lekkima. Kahest töölisest, kes sel ajal tunnelis olid, suutis üks välja ronida. Õnneks naaberkai omad märkasid tema tuikumist ja ka teine mees tõmmati tunnelist välja. Tema oli juba näost lilla ja kiirabi pidi teda elustama. Ma ei tea, mida neid töölisi ravinud arstidega räägiti, aga haiglast anti välja paberid, kus intsident oli fikseeritud kui raske tööõnnetus, seejärel maha kriipsutatud ja uuesti märgistatud kui keskmise raskusega tööõnnetus. Ma ei tea, mis töölistega räägiti, aga nad kirjutasid alla, et tegu on nende oma süül või nende ja tööandja jagatud süül toimunud õnnetusega. Mina olin see, kes pidi paberid Tööinspektsiooni jaoks vormistama ja seda tehes läks mul süda pahaks. Inimese elustamise puhul ei saa juttu olla keskmise raskusega õnnetusest. Torutunnelis oleks pidanud olema andurid, mis annavad häiret, kui lämmastik lekkima hakkab ja töölisi ei olnud juhendatud, et tunnelis töötamisel tohib sinna laskuda vaid üks, ning teine peab jääma üles olukorda jälgima. Juhtunu ei olnud murdosaski tööliste süü.
Peale õnnetust andureid ei paigaldatud, töötajaid ei instrueeritud ja mina kirjutasin vabatahtlikult lahkumisavalduse. Ma ei tahtnud selle kõigega seotud olla.
Kas see oli nüüd saatus või mitte, aga mõned nädalad hiljem sain pakkumise ametikohale, kus palk oli 1.5 korda kõrgem kui eelmises kohas ja olingi tagasi toidukauba juures. Seekord otsustasin asjad juba aegsasti ära: päev, mil ma näen, et ettevõte pigistab silma kinni, kui mõni töötaja suunab teadlikult ringlusesse riknenud toitu või toitu, mille ohutuses ta veendunud ei ole, saab olema päev, mil ma oma lahkumisavalduse lauale panen. Siiani pole põhjust olnud seda teha.
Kas sulle meeldiks, kui sinu ema oleks sinust bloginud on hea probleemiasetus. Objektiivselt ei saa sellele keegi vastata, sest blogijate laste põlvkond ei ole veel suureks kasvanud. Blogid ja blogimine on uus nähtus ning seda puudutavad eetikanormid on välja kujunemata. Nagu fotograafiaga aastaid tagasi. Kui tänaselt täiskasvanute põlvkonnalt küsida, kas sulle oleks meeldinud, kui sinust oleks titena nii palju pilte tehtud nagu tänastest lastest tehakse, kuidas vastaksid? Mina tahaksin ütelda, et oleks tore muidugi vaadata, aga kuni teatud piirini ja ega igat pilti igaühele ei näitaks.
Öeldakse, et internet on võlts. See, kellena end inimene internetis, olgu siis Facebookis või mõnes teises suhtlusportaalis paista laseb, olevat võlts. Vastupidi - nägu, mille keegi endast internetti loob, on kontsentraat selle inimese kõige olulisematest omadustest. See, millisena inimene ennast internetis näitab, ütleb kõige ehedamalt, milline ta olla tahaks ning seeläbi, kes ta tegelikult on. Ka see, kui inimene hetkel populaarses suhtlusvõrgustikus kontot ja internetis nägu ei oma, kannab endas sõnumit üsna olulise aspekti kohta tema veendumustes ja väärtushinnangutes.
Seda enam - kus on teistest internetis kirjutamise eetilised piirid?
2014/08/30
2014/08/28
Sellest, kuidas ma oma telefoni WC-potti uputasin, keegi mu autotvarastada ei taha ja plahvatavast rahakotist
Kuigi lõpuks ka mina nõusse jäin, olin iPhone'i soetamisele umbes sama pikalt vastu umbes sama argumendiga, nagu mu mees prillide muretsemisele: mul ei ole vaja.
Igasugustesse uutesse elektroonikaseadmetesse suhtun samasuguse aupakliku skeptitsismiga, nagu Muumitroll olevat suhtunud püksilukkudesse: raudselt kiilub kinni ja seda kõige ebasobivamal hetkel. Seega - pigem vältida viimase võimaluseni!
Eks ta enam-vähem nii läinud ongi. Siiski üldjoontes olen telefoniga rahul. Aku kestab küll umbes sama kaua, kui neli eurot mu 5-aastase taskus. Selle eest on kaamera pildikvaliteet selline, et isegi seesama 5-aastane ei suuda sellega halba pilti teha ja kasutatavus selline, et isegi mu 1-aastane suudab sellega, mis sest, et küll halva, aga ikkagi pildi teha.
Olen nüüd ka sattunud veidrasse olukorda, kus mul on autost kallim telefon. Pidevalt mõtlen, et viimane paagitäis ja sõidan Kuusakoskisse, aga kuna see pann ka -25°C juures järjekindlalt käima läheb ning aasta aastalt ülevaatusest läbi saab, siis pole nagu põhjust ka. Veendunud fatalistina loodan pigem saatuse sekkumisele ja et sellele kaasa aidata, lasin mehevennal maha monteerida selle pudelkõrvitsa suuruse seadme, mis peaks hirmsat häält teema hakkama, kui keegi autole muukraua ja halbade kavatsustega läheneb. Eelkõige tegin seda muidugi selle pärast, et autol tekkis rumal komme ka ilma põhjuseta keset ööd hirmsat häält teha. No seda enam ma muidugi lootsin vabastaja saabumisele mõne doosinäljas autovargast narkomaani näol. Kuna signa maha võtmisest selles suhtes mingit kasu ei olnud ja ühel hetkel ka kesklukuga midagi tuksi läks, jätan igaks juhuks juba aasta otsa ka auto uksed lukust lahti. Ikkagi ei ole keegi mind punasest rondist aastast 2001 nimega Seat veel vabastanud.
Autost ikka lahti ei saa, aga juba kolm kuud peale kasutamist leidis uus telefon ootamatu lõpu WC-potis. Vot jah, kui mu sõbranna 8. klassi ekskursioonil oma rahakoti Tartu MacDonald'sis tualetipotti pillas, siis ma ka mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Nüüd siis tean kuidas. Googeldades selgus, et minusuguseid idioote on õnneks maailmas veel ja üldjuhul on sellised lood endale õnneliku lõpu leidnud. Mitte päris nii, et blondiin peale telefoni sanitaarsõlme sukeldamist printsi valgel hobusel kohtab, kellega nad päikeseloojangusse ratsutavad, aga enamasti on need telefonid tööle läinud küll. Minu oma ei läinud, kuigi ma vastavalt kogenumate juhistele seda kaks ööpäeva kinnises riisikotis kuivatanud olin. Ma arvan, et asi oli selles tabletis, mida ma regulaarselt loputuskasti lisan, et vesi tualetipotis männimetsa järgi lõhnaks ja kenasti UV-sinine oleks.
Selle sinise tabletiga on ka muidugi omaette lugu. Kui mu teine pool meie esimese kodu soetas, siis eelmised elanikud olid sealsesse loputuskasti ühe sellise jätnud ja nii oli esimesed kuud uues kodus vesi WC-potis helesiniste unistuste värvi. Need kuud olid täis ka pesa punumise romantikat ja selle tõttu tekitab sinine tualetipoti vesi mu mehes alati teatavat hõllandust. Kuigi ta mulle pikalt peale käis, et ma võiksin ka edaspidi loputusvee "nii ilusti siniseks teha, nagu see alguses oli", siis tõrkusin päris pikalt sellele vastu. Seoses raseduse ja esimese lapse sünniga muutusin teataval määral ökoks. Katlakivi võtsin maha äädikaga ja üleliigseid kemikaale koju tassida ei tahtnud. Alles paari aasta pärast ostsin need neetud sinised tabletid ära lõpuks. Kui ta peale seda esimest korda vannitoast väljus, õhkas südamest: "Kass, sa pead mind tõesti väga armastama, et sa lõpuks ikkagi WC vee nii ilusti siniseks värvisid!"
Nii mu telefon oma sinise keemilise surma leidis.
Hoolimata meie suurest armastusest ei olnud mu teine pool õnneks minu suhtes valvsust kaotanud ja minu robustset kohmakust alahindamata telefoni osas teatavad ettevaatusabinõud nimega kindlustus tarvitusele võtnud. Kahjuteadet kirjutades kujutlesin elavalt, kuidas kindlustusepoolne kirja saaja seda samasuguse oh-sa-vaene-lammas näoga loeb, millega inimesed mu sõbrannat vaatasid, kui ta omal ajal Tartu Maci WC kätekuivati all oma potist välja õngitsetud Baere, Kereseid ja Hurtasid kuivatas. Tegelikult kujunes asjaajamine kindlustusega ootamatult viisakaks, meeldivaks ja kiireks. Uue telefoni sain kätte vähem kui nädalaga.
Üks paha haigus on ainult iPhone'il küljes, nii esimesel kui selle reinkarnatsioonil. Kahtlustan, et tegu on muteerunud plahvatava rahakoti viirusega. Teate küll, igal vähemalt kolme ruutmeetri suurusel poekesel on oma kliendikaart, kuigi nad kõik võiks olla ka ühte suvalisse kiibi ja magnetribaga kaardikesse kokku kombineeritud. Lõpuks on rahakott neid nii täis, et lihtsalt lõhkeb. iPhone tundus alguses selles mõttes fantastiline leiutis olevat, et nii palju võimalusi ühes seadmes koos. Petukaup ja vale puha. Iga asja jaoks on eraldi rakendust vaja. Varem olid kõik asjad veebipõhised ja piisas ühest brauserist. Nüüd on iga raadiojaama kuulamiseks oma äpp, iga keele õppimiseks tuleb eraldi äpp tõmmata - mõnikord sõnavara ja grammatika jaoks isegi eraldi, igal uudiste portaalil on oma äpp jne. Lõpuks on nii, et kui midagi teha tahad, kulub õiget ikooni otsides pool näppu otsast ja ime, et veel ekraani vagu sisse silitanud ei ole.
Igasugustesse uutesse elektroonikaseadmetesse suhtun samasuguse aupakliku skeptitsismiga, nagu Muumitroll olevat suhtunud püksilukkudesse: raudselt kiilub kinni ja seda kõige ebasobivamal hetkel. Seega - pigem vältida viimase võimaluseni!
Eks ta enam-vähem nii läinud ongi. Siiski üldjoontes olen telefoniga rahul. Aku kestab küll umbes sama kaua, kui neli eurot mu 5-aastase taskus. Selle eest on kaamera pildikvaliteet selline, et isegi seesama 5-aastane ei suuda sellega halba pilti teha ja kasutatavus selline, et isegi mu 1-aastane suudab sellega, mis sest, et küll halva, aga ikkagi pildi teha.
Olen nüüd ka sattunud veidrasse olukorda, kus mul on autost kallim telefon. Pidevalt mõtlen, et viimane paagitäis ja sõidan Kuusakoskisse, aga kuna see pann ka -25°C juures järjekindlalt käima läheb ning aasta aastalt ülevaatusest läbi saab, siis pole nagu põhjust ka. Veendunud fatalistina loodan pigem saatuse sekkumisele ja et sellele kaasa aidata, lasin mehevennal maha monteerida selle pudelkõrvitsa suuruse seadme, mis peaks hirmsat häält teema hakkama, kui keegi autole muukraua ja halbade kavatsustega läheneb. Eelkõige tegin seda muidugi selle pärast, et autol tekkis rumal komme ka ilma põhjuseta keset ööd hirmsat häält teha. No seda enam ma muidugi lootsin vabastaja saabumisele mõne doosinäljas autovargast narkomaani näol. Kuna signa maha võtmisest selles suhtes mingit kasu ei olnud ja ühel hetkel ka kesklukuga midagi tuksi läks, jätan igaks juhuks juba aasta otsa ka auto uksed lukust lahti. Ikkagi ei ole keegi mind punasest rondist aastast 2001 nimega Seat veel vabastanud.
Autost ikka lahti ei saa, aga juba kolm kuud peale kasutamist leidis uus telefon ootamatu lõpu WC-potis. Vot jah, kui mu sõbranna 8. klassi ekskursioonil oma rahakoti Tartu MacDonald'sis tualetipotti pillas, siis ma ka mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Nüüd siis tean kuidas. Googeldades selgus, et minusuguseid idioote on õnneks maailmas veel ja üldjuhul on sellised lood endale õnneliku lõpu leidnud. Mitte päris nii, et blondiin peale telefoni sanitaarsõlme sukeldamist printsi valgel hobusel kohtab, kellega nad päikeseloojangusse ratsutavad, aga enamasti on need telefonid tööle läinud küll. Minu oma ei läinud, kuigi ma vastavalt kogenumate juhistele seda kaks ööpäeva kinnises riisikotis kuivatanud olin. Ma arvan, et asi oli selles tabletis, mida ma regulaarselt loputuskasti lisan, et vesi tualetipotis männimetsa järgi lõhnaks ja kenasti UV-sinine oleks.
Selle sinise tabletiga on ka muidugi omaette lugu. Kui mu teine pool meie esimese kodu soetas, siis eelmised elanikud olid sealsesse loputuskasti ühe sellise jätnud ja nii oli esimesed kuud uues kodus vesi WC-potis helesiniste unistuste värvi. Need kuud olid täis ka pesa punumise romantikat ja selle tõttu tekitab sinine tualetipoti vesi mu mehes alati teatavat hõllandust. Kuigi ta mulle pikalt peale käis, et ma võiksin ka edaspidi loputusvee "nii ilusti siniseks teha, nagu see alguses oli", siis tõrkusin päris pikalt sellele vastu. Seoses raseduse ja esimese lapse sünniga muutusin teataval määral ökoks. Katlakivi võtsin maha äädikaga ja üleliigseid kemikaale koju tassida ei tahtnud. Alles paari aasta pärast ostsin need neetud sinised tabletid ära lõpuks. Kui ta peale seda esimest korda vannitoast väljus, õhkas südamest: "Kass, sa pead mind tõesti väga armastama, et sa lõpuks ikkagi WC vee nii ilusti siniseks värvisid!"
Nii mu telefon oma sinise keemilise surma leidis.
Hoolimata meie suurest armastusest ei olnud mu teine pool õnneks minu suhtes valvsust kaotanud ja minu robustset kohmakust alahindamata telefoni osas teatavad ettevaatusabinõud nimega kindlustus tarvitusele võtnud. Kahjuteadet kirjutades kujutlesin elavalt, kuidas kindlustusepoolne kirja saaja seda samasuguse oh-sa-vaene-lammas näoga loeb, millega inimesed mu sõbrannat vaatasid, kui ta omal ajal Tartu Maci WC kätekuivati all oma potist välja õngitsetud Baere, Kereseid ja Hurtasid kuivatas. Tegelikult kujunes asjaajamine kindlustusega ootamatult viisakaks, meeldivaks ja kiireks. Uue telefoni sain kätte vähem kui nädalaga.
Üks paha haigus on ainult iPhone'il küljes, nii esimesel kui selle reinkarnatsioonil. Kahtlustan, et tegu on muteerunud plahvatava rahakoti viirusega. Teate küll, igal vähemalt kolme ruutmeetri suurusel poekesel on oma kliendikaart, kuigi nad kõik võiks olla ka ühte suvalisse kiibi ja magnetribaga kaardikesse kokku kombineeritud. Lõpuks on rahakott neid nii täis, et lihtsalt lõhkeb. iPhone tundus alguses selles mõttes fantastiline leiutis olevat, et nii palju võimalusi ühes seadmes koos. Petukaup ja vale puha. Iga asja jaoks on eraldi rakendust vaja. Varem olid kõik asjad veebipõhised ja piisas ühest brauserist. Nüüd on iga raadiojaama kuulamiseks oma äpp, iga keele õppimiseks tuleb eraldi äpp tõmmata - mõnikord sõnavara ja grammatika jaoks isegi eraldi, igal uudiste portaalil on oma äpp jne. Lõpuks on nii, et kui midagi teha tahad, kulub õiget ikooni otsides pool näppu otsast ja ime, et veel ekraani vagu sisse silitanud ei ole.
2014/08/22
Minu tõeline pale
Kui lõuna paiku helistasin, et õhtuste plaanide osas kokku leppida, siis telefoni ta ei võtnud. Murelikuks muutusin siis, kui ta poolteist tundi hiljem tagasi helistas ja ära rääkis miks. Nii need illusioonid hetkega kildudeks purunevad. Olin siiani arvanud, et see, et mu mees tänaval lühikestes seelikutes võõrastele kassidele järele ei vaata, on seotud vaid minu võluva isikuga.
Mõned aastad tagasi hakkas ta rääkima, et võiks uue teleka osta. Suurema. Avaldasin imestust, sest vana oli täitsa korralik ja üsna suur ka. Selgitas, et tema ei nägevat subtiitreid lugeda. Mina jällegi arvasin, et äkki peaks siis prillid muretsema pigem uue teleka asemel.
Tema (siin ja edaspidi sisisedes): "Mul ei ole mingeid prillisid vaja, see kiri on liiga väike!"
Peale seda on ta vormelit, Tour de France'i, olümpiat jne vaadates pidevalt nõudnud, et ma talle ekraanil olevaid numbreid ette loeks. Minu tagasihoidlike vihjete peale, teadagi:
"Mul ei ole mingeid prillisid vaja, see kiri on liiga väike!"
Seda üllatavam on, et ta täna lõunaajal tõesti prillipoes ära käis. Sealne okulist saatis ta edasi silmakliinikusse, sest tema juhtumiga tegelemiseks puudus neil piisav aparatuur. Igaks juhuks mainis ka, et sinna minnes ettevaatlik oleks, sest tema lühinägelikkus olevat tasemel, mis autoroolis juba ohtlikuks võib muutuda.
Nende aastate sees, mil ta oma tugitooli telekale järjest lähemale on nihutanud, olen mina muretsenud kaks last, mõned kortsukesed ja hallid karvad. Selle aja jooksul on mu elus olnud liiga palju head toitu ja halbu harjumusi ning liiga vähe und ja sporti. Kui nüüd peaks osutuma, et ta minu suhtes tõesti vahepeal mingis uduses ettekujutuses elanud on, siis tagajärgede eest sisimas silmaarsti on vist palju meeldivam süüdistada, kui noori naisi ja keskeakriisi?
Mõned aastad tagasi hakkas ta rääkima, et võiks uue teleka osta. Suurema. Avaldasin imestust, sest vana oli täitsa korralik ja üsna suur ka. Selgitas, et tema ei nägevat subtiitreid lugeda. Mina jällegi arvasin, et äkki peaks siis prillid muretsema pigem uue teleka asemel.
Tema (siin ja edaspidi sisisedes): "Mul ei ole mingeid prillisid vaja, see kiri on liiga väike!"
Peale seda on ta vormelit, Tour de France'i, olümpiat jne vaadates pidevalt nõudnud, et ma talle ekraanil olevaid numbreid ette loeks. Minu tagasihoidlike vihjete peale, teadagi:
"Mul ei ole mingeid prillisid vaja, see kiri on liiga väike!"
Seda üllatavam on, et ta täna lõunaajal tõesti prillipoes ära käis. Sealne okulist saatis ta edasi silmakliinikusse, sest tema juhtumiga tegelemiseks puudus neil piisav aparatuur. Igaks juhuks mainis ka, et sinna minnes ettevaatlik oleks, sest tema lühinägelikkus olevat tasemel, mis autoroolis juba ohtlikuks võib muutuda.
Nende aastate sees, mil ta oma tugitooli telekale järjest lähemale on nihutanud, olen mina muretsenud kaks last, mõned kortsukesed ja hallid karvad. Selle aja jooksul on mu elus olnud liiga palju head toitu ja halbu harjumusi ning liiga vähe und ja sporti. Kui nüüd peaks osutuma, et ta minu suhtes tõesti vahepeal mingis uduses ettekujutuses elanud on, siis tagajärgede eest sisimas silmaarsti on vist palju meeldivam süüdistada, kui noori naisi ja keskeakriisi?
2014/08/18
Paula müts ja müsteeriumid plaažil
Ikka juhtub kummalisena näivaid asju. Vanusega olen loobunud neid müstifitseerimast ja suhtun neisse pigem rahuliku uudishimuga. Tõde on seal kusagil väljas ning varem või hiljem annab elu ise mõistatusele lahenduse ette.
Kaheaastaselt nõudis mu vanem mudel pidevalt endale Paula mütsi pähe. Tegu oli lapsele kaks numbrit väikese jubeda luitunud roosa kübarataolise mütsinäruga, mille keegi hea inimene netist kasutatud kevadjopet ostes mulle kaubale tasuta oli kaasa pannud. Mu suurimaid vigu lapsevanemana üldse, et selle elamisse lubasin. Pool aastat käis enne iga õueminekut trall, et Paula mütsi ja Paula mütsi, jõulust jaanini. Halvematel päevadel pidi see ka toas peas olema. Paula müts ikkagi! Mina ei jõudnud ära imestada ja kiruda, kes see moeguru Paula küll olla võiks. Tutvusringkonnas ühtegi Paulat ei ole, lasteaialaps ta siis ei olnud. Ühel hetkel lõpuks sähvatas, et tegu on ju paela-, mitte Paula mütsiga – see näru käis nimelt lõua alt paeltega kinni.
On olnud hea suvi. On saanud piisavalt arbuusi süüa, mustikaid ja vaarikaid korjata ning meres käia. Isegi nii palju, et vahelduse mõttes läksime viimane kord hoopis Purgatsi järve ujuma. Riiete vahetamiseks oli kaks kõrvuti üheinimese kabiini. No nagu nad ikka on, sellise suure teokarbi kujuga minilabürindid. Ainult tagumine sein oli puudu mõlemal. Iseenesest polnud hullu, sest mõni meeter kabiinide taga oli kohe puhkemaja sein, küll mõne aknaga, aga siiski võõraste pilkude eest vähemalt mõtteliselt varjestav.
Pärast autos mees kurtis, et seespoolt oli kabiini tugipostide ja olemasolevate seinade vahelised praod tampoone täis olnud topitud (väga rõve). Mina imestasin, et mul küll ei olnud, ainult üks kasutatud rullis pesukaitse oli sinna pressitud (ka rõve). Mees pööritas selle peale silmi, et muidugi, sa käisid ju meeste kabiinis ja miks peaks seal tampoone olema. Võis ju olla küll, et käisin. Ranna riietuskabiini ukselt ei oleks tõesti osanud M- või N-tähte või mõnda samatähenduslikku suunavat sümbolit otsida või tähele panna. Eriti, kui mu protsessor esmajoones selle puuduva seina imestamisega tegevuses oli.
Kummitama on jäänud umbes samasugune tunne nagu siis, kui lähed kodust ära ja mõtled, et oled midagi unustanud, aga ei suuda meenutada, mis see täpselt on. Näiteks sõidad maale ja midagi jääb kripeldama. Tagasi tulles avastad, et krevetikoored, mis peale paari päeva nüüd isegi enne oma lõhna ukse peale vastu roomavad, jäid välja viimata.
Riietuskabiiniloos on kaks selget paradoksi*. Ometi on mul tunne, et selle kabiinis käigu juures oli lisaks veel üks ja isegi suurem ebakõla või veidrus, mis mul millegi pärast märkamata jäi ja pähe ei taha tulla.
_________________________________________________
*1. ka mu mees pidi vales kabiinis käima 2. meeste kabiinis oli kasutatud pesukaitse
Kaheaastaselt nõudis mu vanem mudel pidevalt endale Paula mütsi pähe. Tegu oli lapsele kaks numbrit väikese jubeda luitunud roosa kübarataolise mütsinäruga, mille keegi hea inimene netist kasutatud kevadjopet ostes mulle kaubale tasuta oli kaasa pannud. Mu suurimaid vigu lapsevanemana üldse, et selle elamisse lubasin. Pool aastat käis enne iga õueminekut trall, et Paula mütsi ja Paula mütsi, jõulust jaanini. Halvematel päevadel pidi see ka toas peas olema. Paula müts ikkagi! Mina ei jõudnud ära imestada ja kiruda, kes see moeguru Paula küll olla võiks. Tutvusringkonnas ühtegi Paulat ei ole, lasteaialaps ta siis ei olnud. Ühel hetkel lõpuks sähvatas, et tegu on ju paela-, mitte Paula mütsiga – see näru käis nimelt lõua alt paeltega kinni.
On olnud hea suvi. On saanud piisavalt arbuusi süüa, mustikaid ja vaarikaid korjata ning meres käia. Isegi nii palju, et vahelduse mõttes läksime viimane kord hoopis Purgatsi järve ujuma. Riiete vahetamiseks oli kaks kõrvuti üheinimese kabiini. No nagu nad ikka on, sellise suure teokarbi kujuga minilabürindid. Ainult tagumine sein oli puudu mõlemal. Iseenesest polnud hullu, sest mõni meeter kabiinide taga oli kohe puhkemaja sein, küll mõne aknaga, aga siiski võõraste pilkude eest vähemalt mõtteliselt varjestav.
Pärast autos mees kurtis, et seespoolt oli kabiini tugipostide ja olemasolevate seinade vahelised praod tampoone täis olnud topitud (väga rõve). Mina imestasin, et mul küll ei olnud, ainult üks kasutatud rullis pesukaitse oli sinna pressitud (ka rõve). Mees pööritas selle peale silmi, et muidugi, sa käisid ju meeste kabiinis ja miks peaks seal tampoone olema. Võis ju olla küll, et käisin. Ranna riietuskabiini ukselt ei oleks tõesti osanud M- või N-tähte või mõnda samatähenduslikku suunavat sümbolit otsida või tähele panna. Eriti, kui mu protsessor esmajoones selle puuduva seina imestamisega tegevuses oli.
Kummitama on jäänud umbes samasugune tunne nagu siis, kui lähed kodust ära ja mõtled, et oled midagi unustanud, aga ei suuda meenutada, mis see täpselt on. Näiteks sõidad maale ja midagi jääb kripeldama. Tagasi tulles avastad, et krevetikoored, mis peale paari päeva nüüd isegi enne oma lõhna ukse peale vastu roomavad, jäid välja viimata.
Riietuskabiiniloos on kaks selget paradoksi*. Ometi on mul tunne, et selle kabiinis käigu juures oli lisaks veel üks ja isegi suurem ebakõla või veidrus, mis mul millegi pärast märkamata jäi ja pähe ei taha tulla.
_________________________________________________
*1. ka mu mees pidi vales kabiinis käima 2. meeste kabiinis oli kasutatud pesukaitse
2014/08/14
Mure
Kui silmaga nähtav juba enne vanemale lapsele räägitu vääramatust kinnitas, hakkas ta huvi tundma:
"Emme, kui õde tuleb, kas ta läheb siis varsti ära?"
"Ee, äkki mingi 18 aasta pärast umbes."
"Kas sa teda haiglasse arstide kätte ei saaks jätta?"
Selgitasin, et päris nii need asjad käi.
"Viime ta siis naabritele!"
"Nooh, vaevalt need naabridki sellise asjaga nõus oleksid," arvasin. Ja siis tuli ära:
"Viime ta siis tädi Piretile, tema võtab kõik vastu, kui talle raha maksta."
Piret oli kaks aastat tema lapsehoidja olnud. Õnneks jõudsin vanemat piisavalt töödelda ja õe sündides ta teda enam ära sokutada ei proovinud.
Igavesti see minu suures osas riigi kulu elaja mõned tunnid nädalas tööelu elamine kesta ei saa. Ka kolleegide alguses niisama jutujätkuks küsitud "Millal siis päriselt tagasi?" on järjest enam muutunud siiraks surveks. Pidin andma lubaduse - veebruaris. Lehed ei ole veel kollasekski läinud, aga mõtlen juba praegu oma kümme korda päevas, et siis ma peangi ta viima kellegi juurde, kellele selle pisikese täiusliku olevuse vastu võtmise eest raha masktakse.
"Emme, kui õde tuleb, kas ta läheb siis varsti ära?"
"Ee, äkki mingi 18 aasta pärast umbes."
"Kas sa teda haiglasse arstide kätte ei saaks jätta?"
Selgitasin, et päris nii need asjad käi.
"Viime ta siis naabritele!"
"Nooh, vaevalt need naabridki sellise asjaga nõus oleksid," arvasin. Ja siis tuli ära:
"Viime ta siis tädi Piretile, tema võtab kõik vastu, kui talle raha maksta."
Piret oli kaks aastat tema lapsehoidja olnud. Õnneks jõudsin vanemat piisavalt töödelda ja õe sündides ta teda enam ära sokutada ei proovinud.
Igavesti see minu suures osas riigi kulu elaja mõned tunnid nädalas tööelu elamine kesta ei saa. Ka kolleegide alguses niisama jutujätkuks küsitud "Millal siis päriselt tagasi?" on järjest enam muutunud siiraks surveks. Pidin andma lubaduse - veebruaris. Lehed ei ole veel kollasekski läinud, aga mõtlen juba praegu oma kümme korda päevas, et siis ma peangi ta viima kellegi juurde, kellele selle pisikese täiusliku olevuse vastu võtmise eest raha masktakse.
Tallinn vs muu Eesti
Suvel saab ikka kuulda, kuidas maa- ja väikelinnade inimesed kurdavad turistide hordide üle, kes nende rahuliku kodukandi nagu tirtsuparv üle ujutavad, kohalikke ja nende kombeid ei austa, ülbitsevad teenindajatega, rahapakki käes lehvitavad ja nõuavad, et nemad on Tallinnast ja üldse!
Ettekandjaid-poemüüjaid ei rõhu, Tallinnas ka ei ela ja rahajutuga ei taha ennast üldse masendama hakata. Ikkagi tunnen end puudutatuna, sest asi on veelgi hullem: ma elan Viimsis! Viimsi, teatavasti, on kirss Tallinna tordil. KÕIK seal elavad inimesed on uusrikkad ja selle tõttu ka eranditult matsi, mitte inimese kromosoomistikuga.
Ettekandjaid-poemüüjaid ei rõhu, Tallinnas ka ei ela ja rahajutuga ei taha ennast üldse masendama hakata. Ikkagi tunnen end puudutatuna, sest asi on veelgi hullem: ma elan Viimsis! Viimsi, teatavasti, on kirss Tallinna tordil. KÕIK seal elavad inimesed on uusrikkad ja selle tõttu ka eranditult matsi, mitte inimese kromosoomistikuga.
Rulluisutasin Randveere tee kõrval kergliiklusteel. Autoteel minust kaugemal olevas suunavööndis peatub auto, juht laseb akna alla ja roolis olev vanem meesterahvas hakkab midagi seletama. Mida, kuulda ei ole. Näitan kõrvadele ja raputan pead. Automootor teeb traktori häält rokk-kontserti detsibellidel. Sellise häälega auto lihtsalt ei saa kehtivat ülevaatust olla. Mees seiskab mootori. Auto seisab keset teed 90-alas, pealegi üsna halvas kurvis.
"Kuidas Kelvingi külla saab?" Oh jeerum, õigest ärapööramiskohast on nad oma 3 kilomeetrit tagasi mööda sõitnud. Nii ütlengi.
"A kus see oli?" Teised teevad sama ajal viimase hetke pahaseid möödasõite teel seisvast autost. Tõesti on halva nähtavusega kurv vestlemiseks. Üritan seletada, et tagurdagu nüüd paar meetrit, seal saab väikese ristuva tee otsas ohutumalt seista. Selle peale kargab kõrvalistmelt välja uljas pensionäriproua.
"KUIIDAS ME KEELVINGI KÜÜLLA SAAAME???!!!"
Kalkuleerin kiiresti, et kui neid nüüd tagasipööret tegema juhatan, keerab ta sealsamas end teele risti üle kahe suunavööndi, tagant sisse sõitmise asemel tähendab see kaks korda suuremat võimalust külgkokkupõrkeks. Kui lasen edasi järgmise teeotsani sõita, tuleb neil 5-kilomeetrine ring sisse. Vast parem ikka ja viimast nad tegema suunangi. Hirmsa lärmiga sõidavad edasi ja enne puude taha kadumist näen neid iga metsavahetee juures igaks-juhuks vastassuunavööndisse kaldumas, et veenduda ega juhuslikult nüüd selle õige teeotsaga tegu ei ole. Ohjah, vast läheb siiski hästi.
Teinekord olen isegi teel selliseid imelikke asju tegevaid juhte kohanud ja imestanud. Ega polegi vist oluline, kas Tallinnast või "maalt" (Viimsist seekord see kus-on-kelvingi paarike kindlasti ei olnud). Ometi tahaks küsida retoorilise küsimuse: no kust nad küll tulevad?
"Kuidas Kelvingi külla saab?" Oh jeerum, õigest ärapööramiskohast on nad oma 3 kilomeetrit tagasi mööda sõitnud. Nii ütlengi.
"A kus see oli?" Teised teevad sama ajal viimase hetke pahaseid möödasõite teel seisvast autost. Tõesti on halva nähtavusega kurv vestlemiseks. Üritan seletada, et tagurdagu nüüd paar meetrit, seal saab väikese ristuva tee otsas ohutumalt seista. Selle peale kargab kõrvalistmelt välja uljas pensionäriproua.
"KUIIDAS ME KEELVINGI KÜÜLLA SAAAME???!!!"
Kalkuleerin kiiresti, et kui neid nüüd tagasipööret tegema juhatan, keerab ta sealsamas end teele risti üle kahe suunavööndi, tagant sisse sõitmise asemel tähendab see kaks korda suuremat võimalust külgkokkupõrkeks. Kui lasen edasi järgmise teeotsani sõita, tuleb neil 5-kilomeetrine ring sisse. Vast parem ikka ja viimast nad tegema suunangi. Hirmsa lärmiga sõidavad edasi ja enne puude taha kadumist näen neid iga metsavahetee juures igaks-juhuks vastassuunavööndisse kaldumas, et veenduda ega juhuslikult nüüd selle õige teeotsaga tegu ei ole. Ohjah, vast läheb siiski hästi.
Teinekord olen isegi teel selliseid imelikke asju tegevaid juhte kohanud ja imestanud. Ega polegi vist oluline, kas Tallinnast või "maalt" (Viimsist seekord see kus-on-kelvingi paarike kindlasti ei olnud). Ometi tahaks küsida retoorilise küsimuse: no kust nad küll tulevad?
2014/08/12
Minu teine pool
Läksime sünnipäevale. Panin endale kohased riided selga, organiseerisin meie 4-aastase end riietama ja panin meie aastase riidesse, viisin lapsed autosse, viisin asjad autosse, panin auto käima ja nagu tavaliselt läksin vaatama, kuhu mees jääb. Tema oli selleks ajaks ühe soki jalga saanud. Uurisin, et sa nagu selle ajaga, millega mina ülejäänud pere olen ära mobiliseerinud, said ühe soki jalga? Tema ühmab ta täiesti süüdimatult, et ma mõtlesin, et panen tegelikult üldse teised sokid nüüd.
Ei saa ütelda, et ma algusest peale teadlik ei oleks olnud, millesse end mässin. Kuigi ma olevat talle kohe meeldima hakanud, läks tal pool aastat, et mind kuhugi paluda. Arvas, et võiksime minna näiteks rabamatkale. Sõitsime Soomaa kanti. Pidas auto ühe maja ees kinni ja ütles, et võtab siit džiibi enda madalapõhjalise asemel igaks juhuks edasi minekuks - kevadine aeg, metsavahel teed rööpas ja muda sügav. Tegi ukse lahti ja kohe vaatas mulle köögist vastu tema ema. Hea, et ehmatusest supipotti maha ei pillanud ja hea, et mul supipotti käes ei olnud, sest mina oleks küll pillanud. Sellest kohtumisest ei olnud ta meid kumbagi hoiatanud. Me ei olnud temaga isegi vist käest kinni veel hoidnud selleks hetkeks, kui mind ämmaga tuttavaks tehti. Liigub veel ka selliseid ausaid poisse. Muide, rabasse minnes pani ta kummikuid umbes sama kaua jalga, kui nüüd seitse aastat hiljem sokke.
Algusest peale on meil nii kujunenud, et tihti teietame mehega teineteist. Tema alustas ja nii see jäi. Kõrvaltvaatajale kindlasti natuke veider ja vahel ka segadust tekitav. Ükskord kassajärjekorras, kui mina agaralt produkte lindile ladusin ja tema nagu tavaliselt seal kõrval laelampe uuris, viskasin üle õla: "Mida Te uimerdate siin niisama? Tehke ka midagi kasulikku ja pange see pulk nüüd siia lindile kauba vahele vähemalt!" ja pöördusin ümber, et oma sõnade mõju kontrollida. Minu mees uuris endiselt lampe, aga üks teine sättis värisevate käte ja ehmunud silmadega seda vahepulka minu ostukäru sisu järele.
Koduses elus on sellisel kõneviisil üpris rahustav toime. Teravad pöördumised muutuvad hoopis pehmemaks. Näiteks "Palun, kas Te suudate nüüd oma sokid, mis juba kolm päeva põrandal vedelevad, ükskord ära korraldada?" kõlab tunduvalt vähem irisemisena kui ainsust kasutades. Sokkide liikumiskiirusele teietamise mõju siiski täheldanud kahjuks ei ole.
Ei saa ütelda, et ma algusest peale teadlik ei oleks olnud, millesse end mässin. Kuigi ma olevat talle kohe meeldima hakanud, läks tal pool aastat, et mind kuhugi paluda. Arvas, et võiksime minna näiteks rabamatkale. Sõitsime Soomaa kanti. Pidas auto ühe maja ees kinni ja ütles, et võtab siit džiibi enda madalapõhjalise asemel igaks juhuks edasi minekuks - kevadine aeg, metsavahel teed rööpas ja muda sügav. Tegi ukse lahti ja kohe vaatas mulle köögist vastu tema ema. Hea, et ehmatusest supipotti maha ei pillanud ja hea, et mul supipotti käes ei olnud, sest mina oleks küll pillanud. Sellest kohtumisest ei olnud ta meid kumbagi hoiatanud. Me ei olnud temaga isegi vist käest kinni veel hoidnud selleks hetkeks, kui mind ämmaga tuttavaks tehti. Liigub veel ka selliseid ausaid poisse. Muide, rabasse minnes pani ta kummikuid umbes sama kaua jalga, kui nüüd seitse aastat hiljem sokke.
Algusest peale on meil nii kujunenud, et tihti teietame mehega teineteist. Tema alustas ja nii see jäi. Kõrvaltvaatajale kindlasti natuke veider ja vahel ka segadust tekitav. Ükskord kassajärjekorras, kui mina agaralt produkte lindile ladusin ja tema nagu tavaliselt seal kõrval laelampe uuris, viskasin üle õla: "Mida Te uimerdate siin niisama? Tehke ka midagi kasulikku ja pange see pulk nüüd siia lindile kauba vahele vähemalt!" ja pöördusin ümber, et oma sõnade mõju kontrollida. Minu mees uuris endiselt lampe, aga üks teine sättis värisevate käte ja ehmunud silmadega seda vahepulka minu ostukäru sisu järele.
Koduses elus on sellisel kõneviisil üpris rahustav toime. Teravad pöördumised muutuvad hoopis pehmemaks. Näiteks "Palun, kas Te suudate nüüd oma sokid, mis juba kolm päeva põrandal vedelevad, ükskord ära korraldada?" kõlab tunduvalt vähem irisemisena kui ainsust kasutades. Sokkide liikumiskiirusele teietamise mõju siiski täheldanud kahjuks ei ole.
2014/08/10
Kala ostmas
Kui müügile tuleb kampaaniahinnaga lõhe või forell, on kolm võimalust:
a) poes ei ole reklaamitud kala;
b) poes ei ole leti taga inimest, kes selle kala sulle müüks;
c) kala on ja müüja on, aga rüselus kalaleti ees on nagu laupäeva hommikul veeriiuli juures ja kala kätte saamine nõuab jõulist järjekindlust.
Seekord juhtus mul b). Ootasin mõned minutid, käisin vahepeal piimaleti juures sealseid produkte valimas, endal samal ajal üks silm pingsalt kalaletil, tulin tagasi ja ootasin veel. Lõpuks lonkiski üks vormiriietuses kalaleti suunas, süli tühjasid plastkarpe täis ja uuris, mida ma tahan. Seletan, et kala tahaks ja osutan isendile, kelle olin hoolikalt välja valinud. Aega selleks ju oli mul olnud. Selle peale seletab müüja pikalt, et tema peab enne need karbid ära viima ja selle tõttu mulle praegu kala anda ei saa. Eks ma siis ootasin, kuni ta viis karpe vorstikaalu juurde, salati kaalu juurde, soojaleti kaalu juurde ja kondiitritoodete kaalu juurde. Viimase juures seletab ta sama pikalt ühele teisele ostjale, kuidas ta pidi karpe laiali viima ja nüüd peab mulle kala müüma ja selle pärast ta praegu koogikesi talle pakkida ei saa ja jalutab minu juurde tagasi. Osutan jälle soovitud kalale.
Müüja: "Kas see kala?"
Mina: "Ei. See."
"See?"
"Ei."
"See?"
"Jah."
Kummardab mõõdukas tempos kilekotti võtma. Tõustes: "Kas see kala oli?"
"Jah, oli küll," rõõmustan, et õige kala seekord nii kiiresti kätte leiti.
"Kas ma panen ta topeltkilekotti äkki?"
"Jah, hästi, kui te nii kena olete." Rahulik kummardus ja sirutus teise koti võtmiseks.
Saan lõpuks oma kala. Kuna hinnasildil asjakohane teave puudub, küsin veel kala säilivusaja kohta. Õigupoolest ega seal vahet ei ole, soomus sillerdab ja silm särab. Selge, et värske on. Kui ma päris aus olen, siis enne, kui keegi minu meelest ei näinud, tõstsin lõpuseid ja nuusutasin ka salaja. Mis teha, kuna tööks on toiduohutus, on säilivusajad muutunud põhimõtteliseks küsimuseks ning kinnisideeks ka tsiviilis olles. Juba enne küsimuse lõpetamist kahetsen. Müüja vaikib hetke, teise ja kolmandagi. Lõpuks tuleb siiski ka vastus.
"Milline on säilivusaeg? Jaa, see on hea küsimus..."
Tahaksin tänada ja kalaga oma teed minna, aga sellise vastuse peale on tunne nagu oleks vestlus veel pooleli ja lahkumine ebaviisakas. Pakun, et äkki on kala kasti peale ka kuupäev märgitud.
"Jaa, peab olema küll. Mul on kastid veel taga alles - kala täna tuli."
Haaran pakutud õlekõrrest kinni. "Ah täna tuli? No siis on värske küll, eks näha ole ju ka, et on."
"Kas ma siis lähen kasti pealt vaatama?"
"Ei!!!" ma tõesti tahan täna poest minema saada. Jooksen kalaga kassa suunas.
Tegelikult on meeldiv, kui inimesed oma tööd stressita ja rahulikult teevad. See on suur kunst tööl ennast mitte segada lasta ja kindlasti ka tervisele väga hea.
a) poes ei ole reklaamitud kala;
b) poes ei ole leti taga inimest, kes selle kala sulle müüks;
c) kala on ja müüja on, aga rüselus kalaleti ees on nagu laupäeva hommikul veeriiuli juures ja kala kätte saamine nõuab jõulist järjekindlust.
Seekord juhtus mul b). Ootasin mõned minutid, käisin vahepeal piimaleti juures sealseid produkte valimas, endal samal ajal üks silm pingsalt kalaletil, tulin tagasi ja ootasin veel. Lõpuks lonkiski üks vormiriietuses kalaleti suunas, süli tühjasid plastkarpe täis ja uuris, mida ma tahan. Seletan, et kala tahaks ja osutan isendile, kelle olin hoolikalt välja valinud. Aega selleks ju oli mul olnud. Selle peale seletab müüja pikalt, et tema peab enne need karbid ära viima ja selle tõttu mulle praegu kala anda ei saa. Eks ma siis ootasin, kuni ta viis karpe vorstikaalu juurde, salati kaalu juurde, soojaleti kaalu juurde ja kondiitritoodete kaalu juurde. Viimase juures seletab ta sama pikalt ühele teisele ostjale, kuidas ta pidi karpe laiali viima ja nüüd peab mulle kala müüma ja selle pärast ta praegu koogikesi talle pakkida ei saa ja jalutab minu juurde tagasi. Osutan jälle soovitud kalale.
Müüja: "Kas see kala?"
Mina: "Ei. See."
"See?"
"Ei."
"See?"
"Jah."
Kummardab mõõdukas tempos kilekotti võtma. Tõustes: "Kas see kala oli?"
"Jah, oli küll," rõõmustan, et õige kala seekord nii kiiresti kätte leiti.
"Kas ma panen ta topeltkilekotti äkki?"
"Jah, hästi, kui te nii kena olete." Rahulik kummardus ja sirutus teise koti võtmiseks.
Saan lõpuks oma kala. Kuna hinnasildil asjakohane teave puudub, küsin veel kala säilivusaja kohta. Õigupoolest ega seal vahet ei ole, soomus sillerdab ja silm särab. Selge, et värske on. Kui ma päris aus olen, siis enne, kui keegi minu meelest ei näinud, tõstsin lõpuseid ja nuusutasin ka salaja. Mis teha, kuna tööks on toiduohutus, on säilivusajad muutunud põhimõtteliseks küsimuseks ning kinnisideeks ka tsiviilis olles. Juba enne küsimuse lõpetamist kahetsen. Müüja vaikib hetke, teise ja kolmandagi. Lõpuks tuleb siiski ka vastus.
"Milline on säilivusaeg? Jaa, see on hea küsimus..."
Tahaksin tänada ja kalaga oma teed minna, aga sellise vastuse peale on tunne nagu oleks vestlus veel pooleli ja lahkumine ebaviisakas. Pakun, et äkki on kala kasti peale ka kuupäev märgitud.
"Jaa, peab olema küll. Mul on kastid veel taga alles - kala täna tuli."
Haaran pakutud õlekõrrest kinni. "Ah täna tuli? No siis on värske küll, eks näha ole ju ka, et on."
"Kas ma siis lähen kasti pealt vaatama?"
"Ei!!!" ma tõesti tahan täna poest minema saada. Jooksen kalaga kassa suunas.
Tegelikult on meeldiv, kui inimesed oma tööd stressita ja rahulikult teevad. See on suur kunst tööl ennast mitte segada lasta ja kindlasti ka tervisele väga hea.
2014/08/09
Bossid ja kilpkonnavalvur
Minu uus boss saab olema leedulanna. Polegi juba kuus või seitse aastat leedukat ülemuseks juhtunud. Elu on olnud kirju, olen töötanud ühe Eesti naise, ühe Leedu mehe, kolme Rootsi mehe ja trobikonna Eesti meeste alluvuses. Kui küsitakse, ja vahel ikka küsitakse, siis kõige hullem ülemus on olnud Eesti mees, Läti naine kohe tihedalt kannul. Kõige parem jällegi rootslane. Oli nagu juht olema peab: karismaatiline, piisavalt karmi käega, aga mitte inimlikkuseta. Kõige hullemaga oli jällegi selline lugu, et temast sai normaalne inimene peale seda, kui arst talle õige rohu kirjutas. Kuidas ta siis ülemusena edasi oli, ma ei tea. Selleks ajaks oli minu kannatus juba katkenud.
Seda peab küll ütlema, et kõik välismaalastest ülemused on eestlast kui üht flegmaatilist tõugu kirjeldanud. Leedukas teadis eestlaste kohta veel rääkida, et omal ajal olevat neid headeks kilpkonnavalvuriteks peetud, kuni ühel ööl üks kilpkonnaaedikut valvama jäeti. Hommikuks olid kõik kilpkonnad kadunud. Kui eestlaselt küsiti, mis juhtus, siis seletas ta õnnetult: "Aga... Aga mida ma teha sain? Tegin korra värava praokile ja nad muudkui läksid viuh, viuh, viuh."
Veel pidi leedukatel eestlaste kohta üks ebaviisakas laul olema, mida ta mulle laulmast keeldus ja selle võimalik sisu ei anna mulle siiani rahu. Eks näe, äkki uus boss valgustab mind selles osas.
Seda peab küll ütlema, et kõik välismaalastest ülemused on eestlast kui üht flegmaatilist tõugu kirjeldanud. Leedukas teadis eestlaste kohta veel rääkida, et omal ajal olevat neid headeks kilpkonnavalvuriteks peetud, kuni ühel ööl üks kilpkonnaaedikut valvama jäeti. Hommikuks olid kõik kilpkonnad kadunud. Kui eestlaselt küsiti, mis juhtus, siis seletas ta õnnetult: "Aga... Aga mida ma teha sain? Tegin korra värava praokile ja nad muudkui läksid viuh, viuh, viuh."
Veel pidi leedukatel eestlaste kohta üks ebaviisakas laul olema, mida ta mulle laulmast keeldus ja selle võimalik sisu ei anna mulle siiani rahu. Eks näe, äkki uus boss valgustab mind selles osas.
2014/08/08
Ebaõnn
On kohe selline päev: hommikul uppus lusikas pudrupotti, tööl sülitas kohviautomaat joogi tassi asemel pükstele jne. Saab ka hullemini.
Toiduainetööstuse audiitorina olen igasugust nähtud. Kord ühe lähiriigi banaaniküpsetaja tsehhis uurisime, kuidas nad väldivad tarantlite banaanidega poodi sattumist. Neid ikka sellisel viisil teinekord liigub. Enamasti astuvad traspordimehed nad vaheladudes turvasaapaga ära, aga harva jõuavad ka poodi välja. "Pole muret," seletati "Peale seda, kui me kaks korda oleme banaanikastist kokaiini leidnud, vaatame igasse kasti."
Vot see on ebaõnn. Mitte banaanikastist kokaiini leida ma mõtlen, vaid kellelgi kokaiini asemel sealt banaane leida.
Toiduainetööstuse audiitorina olen igasugust nähtud. Kord ühe lähiriigi banaaniküpsetaja tsehhis uurisime, kuidas nad väldivad tarantlite banaanidega poodi sattumist. Neid ikka sellisel viisil teinekord liigub. Enamasti astuvad traspordimehed nad vaheladudes turvasaapaga ära, aga harva jõuavad ka poodi välja. "Pole muret," seletati "Peale seda, kui me kaks korda oleme banaanikastist kokaiini leidnud, vaatame igasse kasti."
Vot see on ebaõnn. Mitte banaanikastist kokaiini leida ma mõtlen, vaid kellelgi kokaiini asemel sealt banaane leida.
Ebausk, sool ja herilased
Jalutasime esimest korda Haabneeme ranna meriväljapoolsesse otsa. Seal saab suurest valgest kioskist erinevaid šašlõkke (à 5 eurot), hamburgerit (à 3 eurot), jäätist (hinnad alates eurost) ja jooke (hindu ei vaadanud) osta. Kioskis toimetas tumedate juustega noor naisterahvas ja istus keegi geeliga siledaks kammitud soenguga mees. Kioski tagauks oli pärani lahti ja müügiluuk ka. Seal kõrval liival laua taga oli umbes viis mustlast ümber samovari, nähtavasti kioskipidajatele oma seltskond. Avaldasin imestust, kuidas nad küll toidu valmistamise juures sedasi vabalt saavad uksi lahti hoida ja segamatult teed juua - sel aastal on herilasi nii metsikult, et saab ainult läbi kõrre kinnisest topsist vedelat toidu manustada. Muidu on nii, et kui suu avad on kaks herilast enne suus, kui pala suhu jõuab. Sinna juurde lubasin endale rassistliku märkuse selle kohta, et küllap mustlased herilaste vastu häid nõiduseid teavad. Ja tõesti, kioski ümbruses ei olnud mitte ühtegi. Ma arvan küll, et need võivad hetkel olla Eesti ainsad herilastevabad ruutmeetrid. Minu teine pool muidugi hakkas naerma, kuidas ma igasugustesse nõidustesse usun.
Mõned ütlevad vanarahva uskumuste ja rahvatarkuste kohta: rumal matside ebausk, loogilist alust pole jne. Mulle tuli kohe meelde põhikooli inglise keele õpetaja räägitu, miks öeldakse, et soolatopsi ümber minnes tuleb tüli majja.
Vanasti oli sool kallis ja sisuliselt ainus, mida oli vaja majapidamisse sisse osta. Ikka tuli tüli majja, kui selle kallal võtma hakati, kes kalli kraami maha puistas. Igal sellisel uskumusel on tegelikult loogiline seletus taga, lihtsalt tänapäeva kontekstis kohe ei tule selle peale.
Mustlaste nõiduste juures mõtlesin "nõiduseid". Mis teha, jutumärgid lähevad kõnes kaotsi. Õigupoolest on see pigem asjalik praktiline võte, mitte rumal ebausk, kui keegi oskab toa nurka riputamiseks õigeid taimi korjata või teab muid liigutusi, mis herilasi eemale hoiaksid.
Mõnikümmend meetrit eemale jalutades tuli kohe kaks herilast satelliidiks ümber tiirlema.
Mõned ütlevad vanarahva uskumuste ja rahvatarkuste kohta: rumal matside ebausk, loogilist alust pole jne. Mulle tuli kohe meelde põhikooli inglise keele õpetaja räägitu, miks öeldakse, et soolatopsi ümber minnes tuleb tüli majja.
Vanasti oli sool kallis ja sisuliselt ainus, mida oli vaja majapidamisse sisse osta. Ikka tuli tüli majja, kui selle kallal võtma hakati, kes kalli kraami maha puistas. Igal sellisel uskumusel on tegelikult loogiline seletus taga, lihtsalt tänapäeva kontekstis kohe ei tule selle peale.
Mustlaste nõiduste juures mõtlesin "nõiduseid". Mis teha, jutumärgid lähevad kõnes kaotsi. Õigupoolest on see pigem asjalik praktiline võte, mitte rumal ebausk, kui keegi oskab toa nurka riputamiseks õigeid taimi korjata või teab muid liigutusi, mis herilasi eemale hoiaksid.
Mõnikümmend meetrit eemale jalutades tuli kohe kaks herilast satelliidiks ümber tiirlema.
2014/08/06
Minu esimene maanteemõrv
Oli esimene sõit pimedas maanteel peale suvist lühikeste ööde aega, laps magas autos ja no tõesti ei tahtnud mingeid jamasid. Loomulikult sööstis see rebane, kes mööda teeäärt lähenes, metsa asemel mulle auto alla. Mürtsatus oli vägev, aga laipa ega verd teele ei jäänud. Ka auto tundus vähemalt taskulambivaatlusel terve ja puhas olevat. Ikkagi võttis käed natukeseks värisema ja silme ees jooksid kujutluspildid, kui üks rebane kusagil võsas minu süü tõttu sisemiste vigastuste käes piinleb.
Lugu läheb edasi. Järgmisel hommikul oli siiski näha, et rebane on kaasa viinud selle väikese iluvõre, mis autol ümber vasaku udutule oli. Kuna ma eelmisel õhtul seda teelt vedelemas ei leidnud, olin ma tõenäoliselt pidurdusmaa pikkust alahinnanud ja rebase laiba otsingul liiga vähe maad tagasi kõndinud. Niisiis vabalt võisid nad iluvõrega sinna teele minust maha jääda. Õnnetuseks õnnetuses oli veel tegu mu mehe autoga. Lisaks sellele, et ta oma asju väga hoolikalt hoiab, suhtub ta autosse nagu mehed enamasti suhtuvad. Ega sel ööl ega järgmisel päeval midagi ütelnud. Eks tal oli hea meel, et ma lapsega kenasti koju saime ikkagi. Ülejärgmisel hommikul hakkas vaikselt looma („Kindlasti küsivad selle eest servises kirve hinna, kuigi plastik ise paar eurot maksab“). Aga – sel samal hommikul tööle minnes tagurdas ta betoonseina.
Jah, seekord on võidukarikas sugude vahelises võimuvõitluses minu öökapil. Selleks, et pimedal metsavahemaanteel kogemata rebasest krae teha, et ole erilist annet vaja. Küll aga selleks, et valges koduhoovis parkimisanduritega autoga sirgesse seina sõita.
Lugu läheb edasi. Järgmisel hommikul oli siiski näha, et rebane on kaasa viinud selle väikese iluvõre, mis autol ümber vasaku udutule oli. Kuna ma eelmisel õhtul seda teelt vedelemas ei leidnud, olin ma tõenäoliselt pidurdusmaa pikkust alahinnanud ja rebase laiba otsingul liiga vähe maad tagasi kõndinud. Niisiis vabalt võisid nad iluvõrega sinna teele minust maha jääda. Õnnetuseks õnnetuses oli veel tegu mu mehe autoga. Lisaks sellele, et ta oma asju väga hoolikalt hoiab, suhtub ta autosse nagu mehed enamasti suhtuvad. Ega sel ööl ega järgmisel päeval midagi ütelnud. Eks tal oli hea meel, et ma lapsega kenasti koju saime ikkagi. Ülejärgmisel hommikul hakkas vaikselt looma („Kindlasti küsivad selle eest servises kirve hinna, kuigi plastik ise paar eurot maksab“). Aga – sel samal hommikul tööle minnes tagurdas ta betoonseina.
Jah, seekord on võidukarikas sugude vahelises võimuvõitluses minu öökapil. Selleks, et pimedal metsavahemaanteel kogemata rebasest krae teha, et ole erilist annet vaja. Küll aga selleks, et valges koduhoovis parkimisanduritega autoga sirgesse seina sõita.
2014/08/04
Probleem
Tema tahab oma vanemate talus lihaveiseid hakata kasvatama ja meile sinna maja ehitada ja ta tahab, et ka mina seda kõike tahaksin. Ilus ja õilis plaan, välja arvatud see viimane osa. Minu soovid nii ambitsioonikad ei ole. Mina tahan ainult, et tema ei solvuks, kui mina seda kõike ei taha.
2014/08/01
Kui teated liiguvad vaid paberil
Kuna hoolimata glükosamiinist on mu parem põlv lisaks koledale
häälele ka valu tegema hakanud, otsustasin vähemalt mõneks ajaks jooksmisest
loobuda ja läksin Viimsi spordiklubisse rühmatrenni. Parklas oli kahtlaselt
vähe autosid. Ukse taga tegid kaks poissi suitsu ja üks seletas, et klubi on
juba maikuust saadik kinni. Nende selja tagant paistis ukselt ka
vastavasisuline käsitsi kirjutatud silt, aga seda, et keegi kodulehele oleks
info üles pannud, seda ei ole.
Olen endiselt vanasse elukohta registreeritud ja nüüd tuleb välja, et sinna on vist saabunud kutse emakakaela sõeluuringule (vähemalt mu sama aastakäigu sõbranna sai sellise). Ainult, et nüüd elab seal 40. aastates vanapoisist Peeter. No ei ole minus seda kodanikujulgust, et Peetrilt küsida, kas ta minu emakakaelauuringu kutse on kätte saanud.
Olen endiselt vanasse elukohta registreeritud ja nüüd tuleb välja, et sinna on vist saabunud kutse emakakaela sõeluuringule (vähemalt mu sama aastakäigu sõbranna sai sellise). Ainult, et nüüd elab seal 40. aastates vanapoisist Peeter. No ei ole minus seda kodanikujulgust, et Peetrilt küsida, kas ta minu emakakaelauuringu kutse on kätte saanud.
Tellimine:
Postitused (Atom)