Raamatukogutädi kättemaks

Kuigi ammustest asjadest rääkimine pidi nägemisele halvasti mõjuma*, panen kirja ühe vana loo.

Bakalaureuseõppe lõputöö teemad jagati meil loosimise teel. Mulle sattus keedusoola kuivati projekt. Selle parameetrite arvutuseks vajalikud valemid olid kõik täpselt kirjas muldvanas venekeelses teoses Teoriya sushki**. Tõin raamatukogust raamatu, istusin paar ööd üleval ja sain projekti eest professorilt isegi kiita.
Minu erialale oli Tehnikaülikooli vastu võetud kaks gruppi: eesti- ja venekeelne. Üks vene grupi tüdrukutest oli endale sarnase teema tõmmanud ning palus mult Teoriya sushki't laenuks. Auditoorne õppetöö oli selleks ajaks meil juba läbi ja rohkem ma seda tüdrukut ega raamatut ei näinudki. Teadsin vaid ta nime ning seda, et ta kusagilt Ida-Virumaalt pärit on. Tehnikaülikoolis oli siis veel kasutusel mingi keskaegne rudiment nimega ringkäiguleht. See oli paber, millele oli lõpudiplomi saamiseks vaja korjata allkiri raamatukogust, spordihoonest, vist ka arvutimajast jt kohtadest, et tudengil ei ole ülikooli ees varalisi võlgnevusi.

Läksin ilma Teoriya sushki'ta raamatukokku allkirja paluma. Enne lugesin veel, et raamatu kaotamise korral tuleb välja maksta selle kolme- või viiekordne hind ja asi korras. Juba esimesel aastal oli kogu mu kursuse "lemmikraamatukoguhoidjaks" kujunenud naisterahvas, kellest võis oletada, et ta vaid selle pärast ülikooli tööle tuli, et hommikueineks tudengeid süüa. Loomulikult oli ta ka sel päeval tööl ning veel erakordselt näljase näoga.
"Mis kolmekordne hind?! Te peate uue raamatu asemele tooma. Te olete ära kaotanud ainueksemplari!!!" Sain aru, et olen sooritanud mõrva.
Tudengiõgija lisas veel: "Ja Teie lugejapileti, Teie lugejapileti panen ma kohe kinni!"

Panin raamatukogukaardi ära, sest muidu oleks see tädi pilgu all varsti põlema lahvatanud ja mõtlesin, et jäägu siis väikestele inimestele nende väikesed rõõmud. Mida tudengiõgija ei teadnud, oli, et mu ema töötas sel ajal ühe teise raamatukogu juhatajana. Tema raamatukogu oli küll Tehnikaülikooli omast tagasihoidlikum, aga kasutas sama infosüsteemi. Minu mineviku puhastamine ükskõik millises Tallinna raamatukogus oleks ema jaoks paari minuti küsimus olnud. Rääkimata sellest, et Tehnikaülikooli Raamatukogu direktor tema kursavend on. Nii palju kui ma oma ema juttudest aru olen saanud, on neil üpris kokku- ja siiani suhteid hoidev kursus.

Supi salaja ära kallamise asemel otsustasin esialgu proovida seda ausalt ära süüa. Alustasin jahiga. Paari päevaga vajalik teos hankida on ühe raamatukoguhoidja tütre jaoks lausa auküsimus. Eriti, kui see 35 aastat tagasi Moskvas välja antud väikese tiraažiga trükis on. Endisest Teaduste Akadeemia Raamatukogust leidsingi ühe eksemplari. Tassisin selle mingisse Tehnikaülikooli urkasse, mille olemasolust ma varem isegi teadlik ei olnud. Seal harutati see õmblustest lahti. Jupid viisin omakorda ülikooli ühte teise minu jaoks tundmatusse soppi, kus nendest kahepoolsed koopiad tehti. Esimeses kohas lõigati need parajaks ja nõeluti kokku. Originaalraamat ka. Nüüd oligi mul kaks erineva lõhnaga, aga väliselt täpselt ühesugust raamatut nimega Teoriya sushki. Enne, kui mõni salapärane süüdimatu tudeng mul selle käest rebib ja Narva poole jooksu paneb, viisin kopihaisuga originaali tagasi Teaduste Akadeemiasse. Trükivärvilõhnase koopiaga läksin jälle Tehnikaülikooli raamatukokku.

Tudengiõgija asemel oli õnneks keegi teine tööl. Panin oma lugejapileti ning ringkäigulehe letile ja ütlesin, et tõin raamatu tagasi. Ramatukogutädi klõbistas midagi arvutis ja vastas, et minu nimel ei ole ühtegi laenutuskirjet. Ainult raamatukogukaart on mõned päevad tagasi aegunud, aga pole muret - ta kohe pikendab ära.
Ha! Lugejapileti sulgemisega oli automaatselt ära kustunud nimekiri kõigist minu käes olevatest raamatutest. Süsteemis nägi pileti sulgemine aga täpselt nagu kaardi aegumine välja - ei midagi ebatavalist ega kriminaalselt. Keerutasin võltsitud Teoriya sushki't näpus ja ütlesin, et tahaks selle ikkagi raamatukogule anda. Tädi alguses ei tahtnud võtta, sest see olevat nii kallis ja haruldane raamat. Lõpuks oli siiski nõus ja kirjutas tänusõnade saatel ringkäigulehele ka alla.

Mõned aastad hiljem otsisin oma alluvusse keemikuharidusega inimest. Personaliotsingufirma saatis teiste hulgas mulle ka Teoriya sushki laenanud raamatuvarga CV. Kuigi profiili poolest oleks inimene isegi võinud sobida, ei vaevunud ma teda isegi vestlusele kutsuma. Nagu siis, kui mulle Lasnamäe kanalis üks autoga nii tagant sisse sõitis, et tal endal esistange töllakil oli, aga minu autol mitte kriimugi, pean ka nüüd tõdema, et teinekord on maailm ikkagi üks pagana õiglane koht.

_____________
*Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja
**Kuivatamise teooria

Naabrid

Kui maja, kus ma elan, valimis sai, oli kinnisvarabuum läbi saamas ja hinnad sööstlanguses. Arendaja ei saanud korterite eest enam hinda, mida oleks soovinud ning müümise asemel üüris need hoopis välja. Enamiku rentis üks lasteasutus. Isegi veel rohkem kui aasta peale meie sissekolimist leidis vanem laps vanni alt sellest ajast siia jäänud Bakugani. Venitas arendaja püksikummi, mis ta venitas, aga 2012. aasta lõpus läks ikka ühest otsast katki ja tuli talle heleda laksuga vastu näppe tagasi. Arendaja kuulutas välja pankroti. Pankrotipesa ostis ära üks teine kinnisvarafirma, kes meie maja korterid kohe hea hinnaga müüki pani. Ju oli vaja need likviidsete vahendite saamiseks kiirelt realiseerida.

 

Tormasime koos teiste häbitute šaakalitega korjuse kallale. Maja üheksa korterit müüdi mõne nädalaga. Notarisse minnes oli seal sõna otseses mõttes ostjatest järjekord ukse taga. Kui kortereid vaatamas käisime, uurisin maaklerilt, kui palju oleks võimalik hinnas läbi rääkida. See hakkas naerma ja ütles, et üks silmakirurg oli talt mõned päevad varem sama küsinud. Talle oli maakler 1000-eurose allahindluse lubanud, sest arst oli valmis korteri juba järgmisel päeval välja ostma. Sularahas. Isegi kui loost nüüd see pool maha võtta, mille üks maakler tavaliselt kõigele räägitavale ise juurde paneb, on siiski tore teada, et kõik arstid Eestis ei elagi näljasurma äärel, nagu järjekordse streigiähvarduse eel tihti meediast lugeda saab.

 

Müüsin end sisuliselt pensionini pangale orjaks ja kolisime sisse. Hõõrusime veel kahjurõõmsalt käsi, et küll on hea, et maailmas ka natuke vähem nutikaid kinnisvaraarendajaid leidub, tänu kellele meiesugused rotid endale viisakas naabruskonnas piisavalt suurt elamist lubada saavad. Oma üllatuseks leidsime, et pankrotistunud arendusfirma omanik oli endale ostnud kõige suurema ja ilmakaarte suhtes kõige paremini paikneva korteri majas. Ei ole midagi ütelda, elada tuleb osata.

Naabrina on temast palju kasu olnud. Esiteks teab ta maja ajalugu ja iseärasusi. Teiseks veedab ta oma päevad kodus kabinetis istudes. Kirjutuslaua tagant avaneb tal aga vaade täpselt väravale, nii on tal teada kõik liikumised, mis hoovis või aia taga käivad. Parem, kui valvekoer! Ka käib ta nagu kellakägu iga tunni tagant kabinetiaknal suitsu tõmbamas. Kui minu liikumised tema suitsupausiga ühtivad, saab talt teinekord üht-teist põnevat kuulda.

 

Umbes pool aastat peale kolimist jäin koduseks. Õige pea hakkasin märkama, et meie naabritest tegeleb nö klassikalise 9-17 palgatööga alla poole. Ülejäänute tulekud minekud on täiesti kaootilised. Üks naabritest, ilus ja võimukas naisterahvas tagasihoidliku abikaasaga rääkis, et tema on jurist ja töötab kodus. Tundus loogiline sinna maani, kuni ta hakkas koguma allkirju kirjatükile meile korterid müünud kinnisvarafirma vastu, kuna maja olevat täis varjatud puuduseid. Maja taga olevas elupuuhekis oli ära kuivanud umbes iga kuues puu, terrassilauad värvimata ja postkastides lähevad ajalehed märjaks. Nende kolme tühja koha asemele hekiosas, mis meie majaosa taha jäi, istutasime koos vastasmaja naabritega, kellega meil korterid vastakuti on, uued puud ja oma korteri kolm terrassi-rõdu värvisime kevadel üle. Kõige peale kulus kokku raha alla 50 euro. Postikastidega on nii, et kuna need väraposti sisse ehitatud on ja paber, eriti ajalehtede oma, vett imab, siis tuleb lihtsalt hoolsalt vähemalt iga paari päeva tagant post ära tuua. Natuke niiskem post sügiseti võib-olla isegi on, kui siseruumides olevate postkastide puhul, aga mitte midagi hullu. Narmendava heki ja luitunud laudade pärast heade juristidega suure ettevõtte vastu minna mina eriti mõtet ei näinud. Rääkimata sellest, et põrsast kotist ei ostnud me keegi ja varjatud puudused ei ole need kindlasti. Ühest küljest tähendas meie kaebusega mitte kaasaminek nende naabritega, kes sellele alla kirjutasid, opositsiooni asumist, aga sellisele dokumendile mina tõesti oma kätt alla panna ei tahtnud.

Mõni aeg hiljem tuli sama naisterahvas usalduslikult minu juurde ja uuris, mida ma sellest saagimisest arvan, mis siin nüüd pidevalt käib. Meil on maja ees on väike metsatukk, kus kevadel võsa maha võeti ja tervendusraiet tehti. Arvasin, et ta mõtleb seda saagimist. Aga ei, teda oli häirima hakanud, et üks teine naaber maja taha terrassile endale paariruutmeetrist varjualust ehitas ning tahtis nüüd selle kohta valda kaebama minna. Ma olin vaadanud küll, et naabrimees paaril päeval natuke väljas ketassaega toimetas, aga mind see küll ei häirinud. Ma olen enda meelest seejuures veel üpris müratundlik inimene. Ma küsisin, et kui teda häirib, kas ta ise on naabrimehega sellest rääkinud. Sain vastuseks, et nendega on võimatu rääkida - nad hakkavad kohe karjuma ja tuleb ikka valda kirjutada. Ma siis proovisin ennast haledalt välja vabandada, et ma kohe küll allkirja ei annaks, pean ikka enne mehega rääkima ja tegin minekut. Kellakägu oli ka parajasti akna peale tulnud ja ma läksin tema käest uurima, kas ta ehk majas lahti läinud saesõja tagamaid teab. Kellakägu ainult muigas nukralt ja ütles, et üritab ennast sellistest asjadest võimalikult palju distantseerida. Ma ise üritan ka sama joont hoida, aga kui sa igasugu intriige üritad vältida, siis muutud ise nagu selle inimese vaenlaseks, kes sind nendesse tõmmata üritab. Õhtul saatis kellakägu mulle selle kaebekirja ka edasi - naabrinaine oli talle elektroonilise koopia saatnud. Kiri oli umbes selline, et põrgulärm päevad läbi, majas inimesed kasvatavad imikuid ja need ei saa selle tõttu magada. Tol hetkel oli meil majas täpselt kaks imikut ja üks neist kuulus mulle. Osad naabrid selle üllitisega vist siiski kaasa läksid ja valda see saadeti. Tegelikult piinlik värk, sest kui sealt meie saenaabriteni see teema nüüd äkki ringiga tagasi jõudis, siis vaevalt, et nad üks-ühele teada said, kes naabritest olid alla kirjutanud ja kes mitte. Need naabrid, kelle peale valda kaevati, tunduvad muidu täitsa kenad inimesed olevat. Pensionärist soomlane oma venelannast abikaasaga. Eesti keele on mõlemad nii palju ära õppinud, et saavad kõik jutud kenasti räägitud. Mina neid karjumas küll pole kuulnud. Üpris toimekad - oma katuseterrassi ja enda akende taha jääva murulapi maja taga on nad tihedalt igasuguseid taimi täis istutanud. Tundub, et viha nad ka õnneks ei pea, sest üleeile olid nad esimesed, kes naabritele meili teel häid pühi soovisid.

 

Ükskord, kui hakkasin välja minema, seisis värava taga kaks vene meest, kuldketid kaelas ja kirde sai näpus ning nõudsid, et ma värava lahti jätaksin, kuna neil sisse on vaja minna. Ma proovisin viisakalt küsida, kuhu neil siis ka asja on. Nad siis näitasid meie saenaabrite ukse poole ja ütlesid, et nad on plemyanniki Peterburist. Jätsin värava lahti ja lootsin, et meie juristist naaber nüüd kuhugi minu peale kaebama ei lähe. Ta on oma aknale paigutanud valvekaamera nii, et talle hoovis liikumised näha on ja värava suhtes on ta hirmus kahtlustav. Kui meil ükskord väravaautomaatika ei töötanud ja värav selle tõttu paar päeva lahti seisis, saatis ta kõigile hüsteerilise kirja selle kohta, miks remondimehed ei ole ikka veel kohal, kuigi tema juba mitu kirja on saatnud. Lahtine värav olevat pöörane turvarisk: temale juba olevatki keegi rõdule väikese pommi visanud. Ma ei hakanud vastamagi, et mul seisab hoovis juba aasta otsa lukustamata auto, mere lähedal elades tuleb arvestada, et kajakad vahel siit üle lendavad ja kui minul väravapult katki läks, siis väravapoisid olid viisaka küsimise peale järgmisel päeval platsis.

See lugu on natuke kurb ja natuke ei ole ka. Tegelikult on kõik hästi ju. Peres on neil kaks keskmisest kallimat autot ja kaks hästi kasvatatud last, ema hoolitseb kenasti kodu eest, aga vahel meeldib talle veidraid kaebekirju kirjutada ja talle tundub, et nende rõdude visatakse pomme.

Tema vanem laps seltsib vahel minu vanemaga. Suvel nad midagi kahekesi meie trepil asjatasid ja pärast avastasin, et tüdruk oli meie välisukse ette värviliste kriitidega oma ema nime kirjutanud. Mul tekkis oma mehe pärast kohe hirm, sest olen märganud, et labiilsema närvikavaga naistele tundub tihti, et igasugused suvalised mehed vaatavad neid SELLISE pilguga. Õnneks pesi vihm nime meie välisukse eest enne, kui naabrinna mu meest salajases sündsusetus kires kahtlustama hakata ja ta näo selle eest ära kaapida jõudis.

 

Korteri endaga on meil odavat hinda ja buumiaegset ehitust arvestades üllatavalt vähe jamasid olnud. Muidugi kui maja ehitaja ise siin elada julgeb, siis ei olegi kvaliteet äkki kõige hullem. Ka on siia korteri ostnud ühe suure ehitusfirma töötaja, kes nendest asjadest midagi siiski jagama peaks. Nende naabritega, kellega meil ühised seinad on, on ka päris hästi läinud. Ühel pool elab perekond, kes liigub rütmiga kaks nädalat kodus, kaks kusagil ära. Sõidavad nad nelja erineva autoga minibussist retro-Mercedeseni. Ühel autodest on mitte-eesti registreerimismärk. Kui nad kodus on, ei ole neist eriti midagi kuulda välja arvatud juhud õhtuti, mida minu noorem laps kommenteerib: "Titahh! Nutahhh!!!"

Kui nad kodus on, siis nende päevastel liikumistel puudub korrapära, aga reede ja laupäeva õhtuti istub kenasse kleiti riietatud naine ühte nende neljast autost ja tuleb mitme tunni pärast tagasi. Kuna meil mõlemal peagi pooleteistaastaseks saavad lapsed on, on mu mees naabrimehega üpriski usalduslikke vestluseid pidanud teemadel sünnitusest vanade autodeni. Seda, millega ta abikaasa tegeleb ja miks neil nii palju autosid on, ei ole siiani veel küsida julgenud.

 

Meist teisel pool elab pensionieelikust üksik raamatupidaja. Arvatavasti bilansivõimeline, sest ükskord tuli jutu sees välja, et siia sisse kolides oli tal eelmine elamine ikka veel müügis. Kui ma sama vanaks saan, tahaks ka oma eluga nii kaugel olla, et mul on piisavalt vabu vahendeid, et saan endale osta 130-ruutmeetrise majaosa enne, kui olen eelmise kinnisvara realiseerinud.

 

Ühest naabrist on vist veel kirjutamata. Ka nende liikumiste ja elustiili põhjal on võimatu ära arvata, millega nad tegeleda võiksid. Sõidavad nad hübriidautoga, mille numbrimärgis on kombinatsioon 666. Kui nad selle sisepõlemismootorilt elektrile ümber on lülitanud, õnnestub neil teinekord väga märkamatult naabritele selja taha hiilida. Nii olemegi neid perekond Diabloks hakanud kutsuma.

 

Üleeile oli kõikidele naabritele jõulutervituse saatnud ka meie maja elukunstnik-kinnisvaraarendaja-kellakägu. Lisaks headele soovidele sisaldas see meeleolukat fotot ühe tundmatu perekonna peolauast, kus parajasti torti lahti lõikama asutakse. Mootorsaega. 

 

 

Keel

Minu saksa keele õpetaja rääkis, et keel on selle pärast üks ebareeglipärane, keeruline ja erandeid täis moodustis, et ta on loodud peegeldama inimese maailmapilti. Maailm aga ongi inimese jaoks üks veider, loogikavaba ja keeruline koht.

Tänu väikesele rääkijaskonnale on eesti keelel lisaks pidevale väljasuremisohule ka omad eelised: ta on paindlik, dünaamiline ja välja kujunenud just siin elavatele inimestele omast maailmapilti väljendama. Kui aafriklane peaks oma keeles kirjeldama lund või eskimo kõrbe, sünniks sellest palju segadust. Võimalik, et isegi meeltesegadust. See on paras piin ning suurte jamade allikas, kui sul ei ole vahendeid väljendamaks mida sa näed või teised ei saa aru sellest oluliselt, mis sul neile ütelda on.

Kui laps peab ennast defineerima keeles, mis ei lähe kokku tema elukeskkonna ja maailmanägemusega. Selle pildi tegin oma vanema lapse lasteaias jõulupidu oodates seinal rippuvaid joonistusi vaadates. Ma ei osanud seda isegi kuidagi keerata - igat pidi on veider.

Maailm muutub. Ainult väikese rahva räägitava keele ametlik kuju suudab maailmale järele jõudmiseks piisavalt kiirelt teiseneda. Keele muutumist ei tohiks karta. See ei hävita keelt, vaid teeb selle vastupidi elujõulisemaks. Nii sobitub ta paremini inimeste uude kultuuriruumi. Eesti keelele on läbi aegade mõjutanud saksa, vene ja kümned teised keeled. Osad nendest keeltest tulnud laenudest on jäänud püsima ning muutunud keele loomulikuks osaks. Kunagi on ka sellised tavalise kõlaga sõnad nagu kraav või klaver võõrsõnad olnud. Teised laenud on võõra keele mõju vähenedes ise kadunud. Küllap läheb nii ka praeguste inglise tulnuksõnadega eesti kõnekeeles.

Minu saksa keele õpetaja, kelle öeldust kogu see mõttekäik alguse sai, oli huvitav inimene. Põhikohaga töötas kodukontoris tõlkija ja toimetajana, aga et tal oleks motivatsiooni vähemalt kolm korda nädalas habe ära ajada ja lips ette panna, andis väikese koormusega ka koolis keeletunde. Neljakümnendates poissmees. Ükskord rääkis, et oleks kunagi peaaegu abiellunud, aga olevat siiski õnneks läinud. Lisaks keelele õpetas ta meile selle ajalugu. Ta jutustas, et kunagi olevat Saksamaad valitsenud der Kuningaz ja maal jooksnud ringi loom nimega das Lammaz. Nüüd ütlevad sakslased juba ammu der König ja das Schaf, aga nende poolt Eestisse toodud kuningas ja lammas elavad siinses keeles selle täisväärtusliku osana ikka edasi.
Gümnaasiumi lõpetamisest möödunud varsti 13 aasta jooksul on siit keerulisest ja loogikavabast maailmast lahkunud kolm minu tolleaegset õpetajat. Kõik kolm on olnud mehed, kaks on ära läinud omal soovil. Saksa keele õpetaja oli neist kolmest ainus, kes oleks edasi elada tahtnud. Haigeks jäädes muutis ta radikaalselt oma eluviise: hakkas tegema sporti, toitumist jälgima ja palju muud. Proovis õpetamist jätkata nii kaua kui suutis. Ikka võttis der Tod selle, kes oleks tahtnud jääda.

Anna andeks, Toomas, et ma siiani saksa keelt ei oska!

Veidrad asjad

Päris tihti on nii, et toimetan oma väikese inimese toimetamisi siin maailmas ja korraga tundub üks või teine asi kuidagi imelikult kreenis olevat. Mõni kõigest nii paari kraadi võrra, teine kohe täitsa külili omadega. Kaldenurga suurusest olenemata on 95% juhtudest inimkäsi need nii sättinud. Kui sellele liiga pikalt mõtelda, hakkab hirmus, sest nii võib omaenda reaalsustajus kahtlus tekkida. Äkki on maailmaga kõik korras ja hoopis mina olen see, kellele asjad ebanormaalselt viltu tunduvat olevat?

Üks mu tuttav läks seoses suhte lõpetamise stressiga psühholoogi juurde abi otsima. Rääkis ära oma kurva loo, kuidas endine naine talle sõimusõnumeid saadab, raha ja kinnisvara nõuab, last ei näita ja teda lapse ees mustab. Psühholoog kuulas asja ära ja küsis siis: "Kas sinuga tehakse nii tihi?"
Tõesti ei olnud see esimene eks tema elus, kes nii käitus. Kui mustrid korduma hakkavad, on ülimalt tõenäoline, et süüdi ei ole väliskeskkond ega keegi kolmas.
On päevi, kus ka minu teele natuke liiga palju neid veidraid asju tundub juhtuvat.




Tänane kirss tordil oli jõuluväljapanek Lasnamäe Centrumi Seppäläs

Kui mees läheb peole

Minu mehel on täna töökoha jõulupidu. Selle tarbeks ostis ta eile 120-eurose pintsaku. Tõenäoliselt maha visatud raha, sest eelmise sama seltskonnaga peetud ürituse lõpetuseks sattusid kõik meesterahvastest peokülalised sellisesse kaklusesse, et mu mees pidi pärast tunnistajana politseis käima. Mina seda jakki nõeluma hakata ei kavatse ja oma tänaöist und häirida ei lase.

Miks inimesed valetavad?

Kuna asjaolud viitasid sahkerdamisele ühes pisikeses lihatsehhis, sai asja kohapeal uurimas käidud. Kus suitsu, seal tuld. Oligi nii, et hakklihaks oli tehtud aegunud ja ebakindla kvaliteediga toorainet. Kuna lihamees ja tema ülemus nagunii vallandamisele läksid, ei hakanud moraalitsemisele kummagi osapoole närve ja aega kulutama. Isikliku uudishimu rahuldamata jätta siiski ei suutnud. Lihameistri palk ega heaolu ei sõltunud kuidagi tooraine mahakandmisprotsendist, tootmismahust või teistest muutujatest, mida riknenud liha tootmisesse suunamine mõjutanud oleks. Nii ma siis küsisingi: "Miks sa seda tegid?"
Enne enesekaitseks ohtrasõnalisele rünnakule asunud vanemas keskeas mees jäi korraga väga vaikseks ja vastas: "Ma ei tea."

Lugu juhtus juba aastaid tagasi ja ma ei ole siiani selle inimese motiive lõpuni mõistnud. Selle eest olen õppinud rõõmustama iga kord, kui näen lihatööstustes põrandale kukkunud lihatükki. Kõige parem, kui see on jõudnud veel ära ka kuivada. See näitab, et mitte keegi ei ole maas olnud liha üles võtnud, hakklihamasinasse tõstnud ja hiljem väitnud, et tükike pole kunagi inimeste tallata olnudki.

Vahvlid

Minu vanema lapse lasteaias peeti eelmisel nädalal jõululaata. Segasin selleks puhuks eelmisel õhtul umbes 50 vahvli jagu tainast kokku ja asusin küpsetama. Minu vahvliraudadel on lisaks kadunud käepidemele ka kuumutusega midagi tuksi läinud. Üks vahvel küpsed umbes kolm ja pool korda aeglasemalt, kui normaalne oleks. Tegin valmis nii 40 tükki. Siis sai kell pool kaks öösel ja mina andsin alla. Kallasin ülejäänud taina ära ja läksin magama.

Laadal said minu vahvlid poole tunniga otsa. Alguses arvasin, et et tänu heale marketingile. Peale minu oli veel kolm ema vahvleid teinud. Mina kirjutasin hinnasildile "krõbedad vahvlid" (tõene väide), teistel oli lihtsalt "vahvlid". Kumb tundub atraktiivsem? Inimestele meeldib mõelda, et nad saavad midagi liisaväärtusega või eksklusiivset - see paneb neid end erilisena tundma.
Üks mu Rootsi kolleeg rääkis kunagi oma tuttavast kauplusejuhatajast, kellel oli kätte jäänud suurem kogus mingit jama kaupa. Ta pani tavaari euroalusega keset müügisaali ja juurde sildi "maksimaalne lubatud ostukogus 2 toodet inimese kohta". Alusetäis tassiti mõne tunniga laiali.

Ka olin ma vahvlitele teinud hinnasildi 1tk - 0.20 eur ja 3tk - 0.50 eur. Inimestele meeldib veel mõelda, et nad saavad soodsama tehingu valida - see paneb neid end kavalana tundma.
Sama rootslane rääkis ka, et üks teine poepidaja oli kunagi katsetanud sama tüüpi pakkumisega, seejuures tuli aga kolme toote võtmisel ühe asja hind kõrgem, kui üksikult ostes. Ikka oli neid, kes kolm võtsid.
Kuigi isegi need, kes alguses ainult ühe minu vahvli ostsid, tulid tagasi ja küsisid pärast kolm tükki juurde. Ja ma ei raatsinud laadavahvlitese isegi võid panna, vaid kasutasin õli.
Ma ei suuda nüüd otsustada, kas ma olen andekas turunduses,  kokanduses või lihtsalt üliosav eneseimetleja.

WC-kultuur

Endal mul seda muret eriti ei ole, et peaksin avalikke tualettruume külastama - superpõis on mu teine nimi. Ükskord hakkasin Riiast sõitma. Parklas tundus, et võiks vist ikka ära käia, aga ei viitsinud uuesti üles kontorisse ronida. Nagunii oli mul plaan Pärnus kütust võtta ja optimeerija, nagu ma olen, mõtlesin kaks asja ühendada. Tanklas käisin isegi sees kohvi võtmas, aga selle teise asja unustasin tegemata. Kodus Tallinnas oli lõpuks päris suur kergendus küll, kuid hoolimata vahepealsest lisavedelikust topsi latte näol, jäi asi kriitilisest siiski veel kaugele. Olin siis kaheksandat kuud rase ka. Kes ise pole olnud, võib proovida ette kujutada, mis moodi on kahe inimese peale ühte põit omada, kui üks sellel lisaks otsas istub.

Mis mul muidu tegemata jäänud on, tuleb tänu lastele lõpuks ikka ära teha. Kui sul jalad ristis nõudlikult mantlivarrukat sikutatakse, ei ole mõtet võimalusele "jõuame ehk koju" lootma jääda. Jälle Pärnu, aga seekord Kaubamajaka tualettruum. Prill-laual ilutsesid kaks porist jalajälge. Loomulikult olin ma varem kuulnud, et ka nii tehakse, aga siiani olin neid inimesi mingiteks müütilisteks rahvajuttude tegelasteks pidanud.
Rääkisin oma elamusest töökaaslastele. Minu üle-laua naaber, venelanna, ütles selle peale, et teda oli lapsena ka sedasi õpetatud. Enam ta muidugi nii ei tee, aga leiab siiani, et see tualetis käimiseks kõige hügieenilisem moodus on. Tegu on pädeva mikrobioloogiga, kellega ma hügieeniküsimustes enamasti ühel arvamusel olen või kui mul endal arvamus puudub, siis väärt nõu olen temalt ikka saanud.

Ka üks minu hea sõbranna on vene perekonnast. Selle kohta, kuidas teda lapsena treeniti, ei ole ta midagi rääkinud. Ülimalt puhas ja hea sisemise hügieenitajuga inimene on ta küll. Avalikes tualettides on ta alati kahe jalaga maa peal, aga ei istu kunagi ja toimetab umbes sellises asendis, nagu suusahüppajad äratõuke hetkel. Naiste puhul on sellel teguviisil omad eelised: mida nõrgem põis, seda võimsamad jalalihased lõpuks arenevad. Ohte on muidugi ka. Ühe pubi tualettruumis hakkas mu sõbrannale korraga tunduma, et toimingu heliefektid erinevad tavapärasest. Põhjust ei tulnud kaugelt otsida - potil oli kaas peal.

Minu vaieldamatult kõige värvikamad ja kui järele mõtelda, siis ka diskrimineerivaim tualetikogemus pärinevad Türgist. Liikusime kohaliku ühistranspordiga Istanbulist läbi Loode-Türgi põllumajandus- ja tööstuspiirkondade teise turistikasse. Alguses pidime sõitma praamiga, siis ühe bussiga ja pärast teisega. Mingid trammid ja värgid veel, aga need olid väikesed otsad. Alguspunkti hotellis oligi nagu ikka: lähed sisse, istud, pärast tõmbad rullist paberit ja lased nupust vett. Istanbuli sadamas hakkas looma. Kokku oli kuus kabiini. Pooled nagu hotellis, pooled sellised, kus oli auk maas, paberit ja loputuskasti ei olnud. Paberi asemel oli boksis umbes põlvekõrgusel kraanikausita külma vee kraan ja topsik selle all. Katmata juustega naised käisid paberiga, burkadega naised topsiga kabiinides.

Esimeses bussijaamas jätsin WC vahele. Teine buss peatus mingis umbes Kiviõli suuruses tööstuslinnas.  Bussijaamal minu meelest silti küljes ei olnudki. Bussijaama WC sissejuhatav silt “Tuvalet” oli selle eest meetri kõrgune, elektrilistest vilkuvatest neoontuledest nagu meil kasiinodel ja paistis kaugele ka pimedas. Ma lihtsalt pidin seda asja lähemalt uurima minema. Tualett ise võttis enda alla terve bussijaama keldrikorruse ja seal oli oma 30 (!!!) maas auguga, loputuskastita ja paberita kabiini. Meeste poolel siis vist teist sama palju. Sissepääs maksis ühe kohaliku raha, mille kasseerimiseks oli tööl eraldi väärikas härrasmees. Ei mingeid mündiga avanevaid automaatlukke. Diskrimineerimine seisnes selles, et kui mu mees enda poolelt väljus, siis valvurionu ulatas talle sisenedes makstud mündi tagasi. Kui mina väljusin, vaadati mind ainult külma pilguga ja kõik. Müstika!

Elutahe ja surmahirm

Kooliajal olin koos kolme teismelise neiu ja kahe ajalootudengiga ühe suvevaheaja Prangli saarel arheoloogilistel väljakaevamistel tööl. Meie ajalooekspeditsiooni korraldaja oli meile elamiseks rentinud väikese maja saare kirderannikul. Selle hoovis seisis pleekinud hallidest laudadest vana kuur. Küll maalilises kohas mere ääres, kuid väga õnnetu olekuga. Iga seina vastu oli väljaspoole toeks pandud üks kaigas. Kui kuuri asja oli, tuli tegutseda kiirelt ja lahkudes ka uks kähku väljast toestada. Kuur püsis püsti vaid tänu sellele, et ei julgenud otsustada, kuhu poole ümber vajuda. Ta oli amortiseerunud nii füüsiliselt kui moraalselt. Pererahva jõudlust arvestades ei oleks neil olnud probleem uus kuur ehitada, asi jäi pigem emotsioonide taha. Küllap oli ka see narmendav onn kunagi uus olnud ja ehitaja nägi seda enda mõtetes hoolimata välistest muutustest endiselt sellena, mis ta vanasti oli. Teised nägid hoopis, et peagi mõni torm kuuri nagunii ümber lükkab. Oleks pererahvas mälestustes elamise asemel mõistlikul ajal uue ehitanud, oleks nad juba pikalt uut, mugavamat ja funktsionaalsemat hoonet kasutada saanud.

Üks minu lemmikraamatutest on Evelyn Waugh' Tagasi Brideshead'i. See räägib vana aristokraadisuguvõsa maavalduse, Bridesheadiga, seotud inimestest kahe maailmasõja vahel ja teise alguses. Ühes episoodis tuleb vana Lord Marchmain, maja omanik, Brideshead'i surema ja see võtab tal hirmus kaua aega. Mitte selle pärast, et ta väga elada tahaks, vaid selle pärast, et ta kardab surma. Siin on vahe sees. Ta on haige ja tema maailm on kas kadumas või suures osas juba kadunud. Tema harjumuspärasest elust on alles vaid rudimendid, mille peagi algav Teine maailmasõda hävitab, aga ta kardab edasi liikuda.

On asju ja inimesi, kes väärivad, et neid alati oma südame kohal kantaks. On neid, keda hoitakse enda kõrval mitte selle pärast, et nende lähedal hea elada oleks, vaid selle pärast, et kardetakse elada ilma nendeta.

Maailm on täis värve

Viimase nädala jooksul olen korduvalt tõdenud kui hämmastavalt palju erinevat värvi eritisi mu ninast välja võib tulla. Eile õhtul andsin lõpuks alla ja käisin apteegis ära. Ma olen nüüd üks suur pseudoefedriin (müüginimetus Sudafed), aga kasu on null.

Reede hommikul jõudsin Rootsist tagasi. Muud huvitavat ei olnud, kui et käisime lastega Stockholmi botaanikaaia kasvuhoonetes. Neil on seal palju troopilisi liblikaid, kolm väikest ja kaks keskmist haid, mõned raid ja teisi eksootilisi elukaid.
Kaks kilpkonna tegelesid väga häbitult keset liivaga kaetud platsi väikeste kilpkonnade tegemisega ja see oli kõige staatilisem asi, mida ma elus näinud olen.

Mimikri. Esiplaanil olev pruun leht on tegelikult liblikas. Kahjuks fookusest väljas, aga jalad peaks natuke näha olema.

Üldse ei liiguta. Isegi suu oli kogu aeg sama nurga all lahti.

Meie kaks ja pool nädalat kadunud laps toodi ka lõpuks koju tagasi  - saime oma külmkapi garantiist kätte. Kaks jõulist meest tõstsid ta kilesse mähituna autost maha. Minu pärimise peale, mis tal siis viga oli, ei osanud nad midagi vastata. Esikülg oli ühest servast läbi vettinud papitükiga kaetud. Kohe oli arvata, et halb märk. Kui mees koju tuli, vaatas korra külmiku tagumist külge ja ütles, et uus kompressor on pandud. Siis vaatas esimest külge ka ja ütles veel, et kapp oleks nagu sõjas käinud. See on uskumatu, et nii väikese papitüki abil nii palju mõlke ära annab peita. Mees arvas, et ei viitsi Euronicsi poistega õiendama hakata selle pärast. Mina arvasin sama. Kuna poisid olid kapi keset kööki suvaliselt maha pannud, tõmbasin ahju uksega ühe pika kriipsu ka mõlkidele seltsiks igaks juhuks. Vähemalt nurrub ta meil nüüdnagu noor lõvi ja enam ei ole vaja piima kättesaamiseks hommikuti poolpaljalt terrassi ukse vahel külmetada. Päris hea on jälle valge inimese moodi elada.

Eestlane, lätlane ja leedukas

Elas kord Rootsi kuningas, kellel oli kaheksa vabrikut, mis tootsid sügavkülmutatud pitsasid. Viis asusid Rootsis, üks Eestis, üks Lätis ja üks Leedus. Ühel päeval saatis kuningas eestlasele, lätlasele ja leedukale kirja selle kohta, et kuninganna on nüüd taimetoitlane. Selle tõttu ei tohi pitsade valmistamisel enam liha kasutada. Rootsi vabrikud toodavad taimetoitlaste pitsasid juba kuu aega. Ka alamad pidid uute lihavabade toodetega rahul olema - müügid on viimase kuuga 20% kasvanud.

Juba enne kirja lõpuni lugemist saatis leedukas kõigile välja vastuse, et temal on kõik tehtud nagu kuningas soovib. Kirjale lisas tõestuseks 40-slaidise Power Pointi presentatsiooni täiesti asjasse mittepuutuval teemal. Lätlane korraldas oma tehases kriisikoosoleku, kus pidi osalema kogu personal alates sekretärist kuni remondimeheni ja helistas mehele, et see lapse lasteaiast ära tooks, kuna ta ise peab öösel kella üheni tööl olema. Eestlane mõtles, et lihavabasid pitsasid ei saa enne tootma hakata, kui uute toodete jaoks trükikojast parandatud märgistusega pakendid kohale jõuavad. Kuna sellega nagunii vähemalt kaks nädalat läheb, läks hoopis kööginurka kohvi võtma. Sel ajal, kui kohv masinast tassi nirises, mõtles veel, et kõige targem on alustada mõnda Rootsi tehasesse helistamisega. Kui nad seal juba lihavabasid tooteid teevad, pole endal mõtet jalgratast leiutada ja tasub lihtsalt Rootsi kolleegidel paluda uued retseptid saata. Selleks ajaks, kui eestlane kohviga arvuti taha tagasi jõudis, oli kuningas uue kirja laiali saatnud. Kuninganna oli just taimetoitluse asemel Paleo dieeti pidama hakanud. Nüüd võis liha alles jätta, aga nisujahu ei tohtivat enam pitsapõhjade valmistamisel kasutada.

Selliseid asju juhtub meil tööl umbes korra kuus.

Rott ja roppused

Ropendamine on tahtlik poos millegi näitamiseks. Umbes nagu siidrätiku või 100 eurosega tagumiku pühkimine. Siidi tualettpaberina kasutamine võib iseenesest ju mugavavuse seisukohalt isegi põhjendatud olla, nagu ebatsensuursed väljendid inimese kõnes ei välista alati jutu asjalikku sisu. Paras sõnade või siidi raiskamine on see aga igal juhul. 100 eurose kasutamine on lisaks veel ebamugav ka.



Rikkus ei anna häbeneda. Selle rulli leidsin eelmisel nädalal kodukaupade poest süütetablette otsides ja ei saanud kohe ostmata jätta.

Kindlasti ei ole ropendamine üksühele vähese hariduse või madala sotsiaalse kuuluvuse tunnuseks. Minu vanaema oli käinud kuus talve külakoolis ja töötas terve elu võrdlemisi lihtsatel ametikohtadel vabrikutöölisest avaliku sauna kassapidajani. Reisida sai ta nii palju kui korra rongiga Siberisse ja mõned aastad hiljem sama teed tagasi. Ühesõnaga ei olnud ta kindlasti mingi kõrgseltskonda kuuluv daam, mida iganes see Eesti kontekstis ka tähendada võiks. Ometi oli vängeim väljend tema arsenalis kõigest "äbematta reo". Tõlkes võiks see olla "kasvatamatu raibe" või midagi sinna kraadi. Sedagi fraasi kasutas ta haruharva. Enamasti väga erilistel puhkudel minu lapsepõlvekass Mirri poole pöördudes. Näiteks siis, kui vanaema Mirrit nattipidi nende ühisest lemmikmaiusest nimega soolasilk eemale tiris või siis, kui Mirri järgmisel hommikul kättemaksuks eelmise päeva alanduste eest vanaema sussid ära reostas.

Miks kogu see värk mulle praegu meelde tuleb? Tänane hommik tõestas, et isegi kui mitte midagi enamat, siis pikem kooliskäimine on vähemalt laiema sõnavara mulle vanaemaga võrreldes küll andnud. Mul elab terrassi all monster-rott. Ta on oma 30cm pikk, seda ilma saba ja liialdusteta. Ülbe ja osav ka lisaks sellele. Eelmisel talvel käis ta pidevalt lindude toidumaja tühjendamas. Ja see ei ripu mul nii, et muutkui lähed mööda punase vaibaga kaetud treppi majja ja asud einestama. Sinna pääsemiseks tuleb kõigepealt kaks meetrit mööda sirget krohvitud seina üles ronida, siis poolteist meetrit mööda horisontaalset 2cm laiust terastala kõndida ja lõpuks ennast kuidagi üle katuseserva majja sisse ukerdada. Sellest hoolimata oli rott pidevalt linnutoidu kallal ning ei suvatsenud isegi siis lahkuda, kui ma paari meetri kaugusel toas vastu akent prõmmisin ja rusikaga vehkisin. Kevadel selgus, et see kärnane elukas oli katuseterrassile grillahju alla tualettruumi ka sisse seadnud. Õhtuti käis ta veel regulaarselt meie trepihalli seina väljast järamas. Kuna me elame buumiajal ehitatud majas, on see sein ilma roti panusetagi liiga õhuke. Viimased pool aastat ei olnud rotist aga mingit märki.

Kaks nädalalt tagasi läks meil külmkapp katki ja ei ole siiani garantiist tagasi tulnud. Toit seisab terrassil külmas. Ilmadki on selleks väga sobivad olnud, ainult viimased paar ööd on temperatuur miinuses käinud. Hommikul piima kohvi peale kallates tuleb plumps-plumps muudkui jäätükke pakist. Kui võikut teha tahad, tuleb või ja juust ka aegsasti sisse sulama võtta. Need kõik on väikesed ebamugavused. Täna hommikul läksid lumel rotijäljed üle terrassi meie ajutise külmikuni ja tagasi. Kiire inventuur näitas verivorstide puudumist. Need ei olnud mingid niisama vorstid, vaid e-vaba talutoodang vastava hinnaga, mida perenaine vaid korra nädalas kohalikul turul müümas käib. Mul oligi vahepealse rotivaba ajaga pulss juba liiga madalaks jõudnud minna. Kõike hommikul roti kohta üteldut siin korrata ei taha, aga üks kuradi rajakas on see loom küll!

Arstidest, vaktsiinidest ja vastuvoolu ujumisest

Kuigi tsiviilsuhtluses ja niisama seltskonnas on minu kohatud meedikud enamasti meeldivad inimesed olnud, proovin mõne probleemi korral nende poole pöördumist võimalusel siiski vältida. Valges kitlis olles tekitavad nad minus kerget rahutust. Pole ka ime - inimestesse, kes omavad mitmeid teravaid esemeid nagu süstlad või kirurgilised tööriistad ning põhjalikke teadmiseid sinu keha elutähtsate punktide asukohast, tasub ettevaatliku austusega suhtuda.

Eelistan vene rahvusest meedikuid. Millegi pärast tekib mul nendega parem teineteisemõistmine. Minu hambaarst on venelanna ja minu noorema lapse võttis vastu vene ämmaemand. Kui ma tookord 19. tunnil avaldasin arvamust, et nüüd mina enam ei jaksa, siis tõstis ta skalpelli püsti, vaatas mulle etteheitvalt otsa ja ütles: "Kui sina mitte jaksama, siis mina sinu lõikama!"
Ma tahtsin juba nähvata, et "Kui sina minu lõikama, siis mina sinu hammustama!"

Siis mõtlesin, et skalpelliga naist on vist parem mitte osatada ja jaksasin edasi. Mõjus motiveerivalt küll.

Lisaks erialale professionaalsusele oli see ämmaemand ka hea inimestetundja. Tegelikult ta mind lõigata ei tahtnud ja ma sain sellest aru. Mina ka ei tahtnud lõikamist. Tema teadis, et ma ei taha ja et ma tean, et tema ka mitte ning selle pärast ütles nii. Vastasel juhul oleks ta riskinud sellega, et ma tema peale ähvardamise pärast kaebama võiksin minna.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem viitsin ma vastuvoolu ujuda. Nii olen oma mõlemad lapsed viinud perearsti juurde profülaktilistele jälgimistele ja lasknud vaktsineerida riikliku kava kohaselt. Vähem midagi teha ei ole laskud, aga lisaks ka mitte. Isegi puukentsefaliidi kaitsepookimist, kuigi liigume metsas ja looduses ikka omajagu. Mõlemad lapsed on mul sündinud ajal, mil rotaviiruse vaktsiini veel standardpaketis ei olnud ja noorema lapsega kaalusin selle lisaks tegemist. Lõpuks ikka ei teinud. Ainus reaktsioon süstidele on tekkinud mu vanemal lapsel, kui ta peale aastaselt saadavat kolmikvaktsiini tihedalt punaseid täppe täis läks. Ise mõtlen, et ta kaalus aastaselt alla 9 kilo ja vaktsiinidoos oli mõeldud minimaalselt 9-kilostele beebidele, äkki sellest. Andsin kenasti asjast teada ja sain vastuse, et pidi olema tegu teada ja levinud kõrvaltoimega sellele süstile. Kui noorem laps sama vaktsiini sai, kaalus ka tema alla 9 kilo ja ma küsisin kohe ära, et kui ta nüüd peaks värvi muutma hakkama, kas nad üldse tahavad juba teadaolevast reaktsioonist teavitamist. Vastati, et jah, kindlasti ja need andmed lähevad avalikku registrisse üles. Seetõttu ei usu ma eriti mingitesse vandenõudesse selle kohta, kuidas ravimifirmad infot vaktsiinide negatiivsetest külgedest varjavad.

Eks ta muidugi nii ole, et ravimifirmad arste sissesöötmas ja kodustamas käivad. Üks mu ravimite müügiesindajana töötav tuttav rääkis kunagi, et muud asjad on ta tänu oma ametile kõik ära proovida saanud, ainult õhupalliga ei ole veel sõitnud. See jäi ka ainult tuulise ilma pärast ära. Samas usun ma ka arstide sisemisse eetikasse. Lisaks loen enne rohu ostmist läbi infolehe ning uurin alternatiivseid ravimeid. Enamasti toimetan üldse koduste vahenditega. Aastate jooksul on mul välja kujunenud oma kindel pisike nimistu ravimtaimedest, mida korjan ja kasvatan. Antibiootikume andma või rohuga palavikku alla pole ma oma lastel siiani pidanud veel võtma. Mul on muidugi vedanud ka. Mulle on juhtunud keskmisest tervemad ja väga mitteallergilised lapsed. Võimalik, et selle pärast ma vaktsiine ei kardagi. Mul ei ole ka midagi selle vastu, kui keegi otsustab oma lapsed kaitsepookimata jätta. Räägitakse kriitilisest massist vaktsineeritutest ühiskonnas, mis on vajalik, et taud inimeste hulgas lahti ei läheks. Mul ei ole midagi ka selle kriitilise massi hulgas olemise vastu, et saaks olla neid, kes jätavad oma lapsed vaktsineerimata.

Tänases postituses jälle erilist pointi peidus ei ole. Täpset sõnastust ei mäleta, aga Endel Lippmaa on kunagi ütelnud, et arsti juurde minnes peab patsient alati tohtrist targem olema. See peaks teema hästi kokku võtma küll.

Kuusesaaga

Esimene advent ega detsember pole vee käeski, aga mul hakkab vererõhk juba üles minema. Need saavad meil praeguses kodus kolmandad jõulud olema ja eelmisel kahel korral on kuusega mingi ooper olnud. Kui täpne olla, on need küll nulud olnud, aga speller värvib sõna jõulunulg vihaselt punaseks, nii et las ta olla kuusk edaspidi tekstis.

Üle-eelmisel aastal pakuti meil tööl hea hinnaga jõulukuuski. Ainus probleem oli, et neid müüdi nagu põrsaid kotis, st puud olid sinna võrgust kondoomi sisse toruks tõmmatud. Valisin ühe jämedama toru ja ostsin ära. Kodus kuuske lahti pakkides tuli välja, et alumisel 2/3 puust olid kenad ühtlaselt tihedad oksad nagu polaarlamba vill. Ülemine kolmandik tüvest oli okstest kiilakana hädiselt püsti nagu piksevarras. Mees naeris ja kommenteeris, et kuidas sina küll oskad meil alati need kõige äbarikumad asjad välja valida. Ma nähvasin, et sa oled õnnelik, sest kui see nii ei oleks, jääks sa elu lõpuni poissmeheks. Üritasin veel meie kuusekese äbariklust maksimaalselt edevate kulinatega varjata nagu seda ka äbarikud mehed vahel endaga teevad. Järgmisel hommikul olin töökaaslastele oma kuuseõnnetuse just jõudnud ära kurta, kui ettevõtte üldlisti tuli meil, et nüüd kõik kuused veel 5 eurot alla hinnatud. Terve osakond naeris.

Järgmiste jõulude aegu pesin mina oma käed sellest värgist puhtaks ja istusin nii kaua autos, kuni mees vanema lapsega kuuseplatsil puud toomas käis. Ilusa kuuse valisid, aga juba mõned päevad peale jõule oli see 90% okastest maha lasknud. Kolmekuningapäevani käisime toas kikivarvul ja ei julgenud kuuse poole hingatagi kartes, et muidu kukuvad viimased 10% ka ära.

Mees kommenteeris, et see kuusk olevat meil nüüd nagu mina: algul vaatad, et värske ja kena, aga kui koju tood, lööb iseloom välja.

Kui sel aastal peaks kuusk vanema lapse moodi juhtuma, pole muidugi muret. Ta on 5-aastane ja kõik okkad on ikka veel kenasti küljes.

***

Looduslastele ja muidu ökodele: mina ka ei poolda meelelahutuslikel eesmärkidel puude langetamist, aga jõulukuuskedega on teine asi. Kuusekasvanduse puid võib võrrelda viljaga põllul. Kevadel on külv ja sügisel lõikus. Kuuskede puhul on see tsükkel lihtsalt pikem kui kaeral või rukkil. Koristatud saagi asemel tuleb jälle uus külv. Kohalikust kasvandusest jõulupuu ostmisel on Eesti majandusele ja regionaalarengule sama toime, nagu kohaliku põllumehe toodangu tarbimisel.

Salaja piinlikku vestlust pealt kuulamas

Meil käib kontoris regulaarselt verekeskuse doonoribuss külas. Enne vere loovutamist pidin täitma ankeedi, milles küsiti, kas ma olen hiljuti välismaalt mõne paha haiguse kaasa toonud, kas mu mehel on olnud homoseksuaalseid suhteid ja palju teisi toredaid asju.

Vabandust, ma kohe ei saa, pean siia ühe teise loo ikka vahele jutustama. Mu üks tuttav meesterahvas rääkis, kuidas ta pidi kunagi ülikoolis mingit terviseankeeti täitma. Kuigi küsimused olid seal enam kui veidrad, punnis ta neile kuidagi vastata ja ei julgenud medõe käest uurima minna, et äkki on mingi nali. Ta oli siis veel värske tudeng, natuke nohik ja väga tagasihoidlike loomuomadustega. Tänaseks on temast saanud tunnustatud doktorikraadiga teadlane, keda on isegi Nature'is kaasautorina avaldatud ja oma ringkondades on ta tuntud huvitava ning karismaatilise vestluskaaslasena. No nagu elus ikka need asjad päris tihti lähevad. Lõpuks läksid küsimused siiski nii kummaliseks, et isegi tema võttis julguse kokku ja läks asja uurima. Nagu ta kartnud oli, hakkas tema küsimise peale terve toatäis valgetes kitlites inimesi kõva häälega naerma. Nad olid talle kogemata hoopis naiste jaoks mõeldud ankeedi täita andnud.

Tagasi doonoriküsimustiku juurde. Seal on päris mitu seksuaalelu puudutavat punkti ka. Minu kõrvalruumis täitis üks kolleeg parajasti sama küsimustikku ja uuris verekeskuse töötajalt ühe punkti kohta, mida sellega täpselt mõeldakse. Et temal oli paar kuud tagasi selline asi juhtunud, et... Sellele järgnes looke, mis sisaldas alkoholi, tundmatut meesterahvast ja mille detailid olid sellised, et doonoriks teda seekord siiski ei lubatud. Kuigi me olime erinevates ruumides, on mu kolleegi hääletämber selline, et tema nägu ja juttu ei ole teab mis tuumateadus kokku panna. Nüüd on nii, et iga jumala kord, kui ma teda sööklajärjekorras näen, tuleb mulle meelde kuidas ta... (looke, mis sisaldab alkoholi, tundmatut meesterahvast ja teisi detaile). Võimatu on kirjeldada, kui väga ma tahaksin seda lugu mitte mäletada.

Et toit hapuks ei läheks

Eile käisin mehe vanemate juures. Minu ämm on lasteaiakasvataja. Kurtis, et sellel aastal olevat talle kuidagi väga keeruline rühm sattunud. Rühmas on küll kõigest 12 last, kuid tegu on liitrühmaga ja pooled lastest ei allu korraldustele, hüsteeritsevad pidevalt ja terve rühma peale pidi olema vaid üks selline, kelle kõne areng on eakohane. Ropendama pidid selle eest kõik nagu voorimehed. Nii kui õpetaja korra selja keerab, on lasteaed kohe täis sõnnikusi sarvilisi oma anatoomilises mitmekesisuses. Mul tuli selle peale muidugi kohe lugu meelde. Kui ma kuus ja pool aastat tagasi esmakordselt ühes suurköögis käisin, nägin tootmise uksest sisse astudes esimese asjana kokka, kes lusikaga liinilt salatit sõi. Vaatas mulle korra tühja kalapilguga otsa ja sõi edasi. Umbes aasta hiljem sattusin samas kohas samale asjale peale. Seekord muutus koka pilt süüdlaslikuks ja lusikas kadus kiiresti selja taha. Peale seda ei ole ma vähemalt seal kedagi otse liinilt "degusteerimas" tabanud. Ma usun, et nii kaua kuni lapsed ropendades ja inimesed toiduainetööstuses valmistoodangut sama lusikaga korduvalt endale suhu pannes tegevuse lubamatust mõistavad ning seda vähemalt salaja proovivad teha, on maailmal veel lootust.

Eelmise nädalaga sai otsa ka minu lapsehoolduspuhkuseaegne hobi. Koduseks jäädes hakkasin paar korda kuus toiduhügieeni koolitusi lugemas käima. Rahaliselt ei olnud see üleliia tulus tegevus, aga ma ise tahtsin seda teha ja saadud kogemus on tõesti hea olnud. Enam ei tekita minus mingit võbelust enda jaoks keerulises võõrkeeles, mida vene keel kahjuks endiselt minu jaoks on, minu suhtes vaenulikult meelestatud inimeste ees esineda. Kuigi neid õnneks kindlasti kaduv vähemus on, oli tunda, et osale publikust oli toiduhügieen ja minu jutt lihtsalt üheks tüütuks takistuseks nende palgapäevast palgapäevani kulgemisel. Rühmad olid kirjud. See oli hea, sest oma tavatöös pean tihti välja mõtlema süsteeme ja lahendusi, millega hiljem hakkavad tööle sajad reatöötajad. Ma tahtsin teada, kes nad on, kuulda nende lugusid ja nägemust oma tööst. Minu loengutes käis neid, kes on juhtunud toiduainetööstusesse selleks, et peale piisavalt pikalt töölepingu omamist võimalikult kiiresti uuesti Töötukassa ust kaapima asuda. Seal oli neid, kelle ambitsioon piirdubki vorsti viilutamise või salati kaalumisega, kes teevad seda tööd hästi, vastutustundlikult ja naudinguga. Puhas rõõm on nendega koos töötada! Seal oli kerge või keskmise intellektipuudega inimesi, kes ei uskunud oma toimetulekusse uuel tööl olukorras, kui neilt nõutakse sama, mida nö tavainimestelt. Oli ka neid, kelle jaoks nn liinitöö on lihtsalt esimeseks astmeks kõrgel karjääril või võimalus ülikooliõpingute kõrvalt taskuraha teenida. Kuiva teemat tuli nende kõigi jaoks köitvalt ja arusaadavalt edasi anda nii, et neile jutust ka midagi külge jääks.

Ükskord sattus minu loengusse ka varastes kuuekümnendates endise Leningradi Ülikooli diplomiga toidutehnoloog. Ta oli omal ajal kalalaevadel mikrobioloog-keemikuna töötanud, ameti eripära tõttu lapse saamisega natuke hiljaks jäänud ja kasvatas nüüd üksi esimest aastat ülikoolis õppivat poega. Kuna tema pensionist neile kahele ei piisa ning eesti keelt ta ei oska, peabki ta nüüd lihtööga leppima. Järjekordselt pidin ma imetlusega tunnistama, kuidas vene rahvusest inimesed suudavad sulle kolme minutiga kogu oma eluloo ära jutustada. Järjekordselt pidin imestama ka bürokraatiat, mis sunnib diplomeeritud ja kümnete aastate pikkuse kogemusega toidutehnoloogi toiduhügieeni baaskursust läbima.

Lumi

Lumi on maailma geniaalsemaid leiutisi ja kahe teraga mõõk ühteaegu. Lumi tuleb ja katab kõik koleda, koristamata koerajunnidest maha loobitud viinapudeliteni. Samas uusi sigadusi lumi, eriti värske, ei salli - jäljed jäävad kohe näha. Muidu pidi lumega olema nagu külalistega. Kaks korda on tore: siis kui tulevad ja siis kui lähevad. Glamuurivaeses mudases novembris on lumi siiski eelkõige teretulnud vahelduseks.

Eks igaüks rõõmustab omav viisil. Minul on hea meel selle üle, et ma sel talvel minu autol esimene sild veab. Minu vanem laps teatas täna, et lumi olevat tema lemmiktoit. Lume suhtes on ta alates 2. eluaastast ebatervet gurmaanikirge üles näidanud. Ise väidab küll, et KÕIK lapsed tohivad lund süüa ja ainult tema ei söö. Eks ta jääb muidugi vähemalt viis korda päevas mulle vastupidisega vahele ka või räägib end hoopis ise sisse.
Üle-eelmine oli see õnnetu lumerohke talv, mil tööandja mulle tagasillaveoga auto oli andnud. Õhtul last aiast ära tuues võristasin järjekordselt parkimisplatsi lumepudrus ratast ringi. Selle peale arvas laps: "Jajaa, emme. Selle pärast sa oled siin kinni, et ise sa sõitsid siia pahasse musta lumme, millel soolane maitse on!" Pokkerimängijat või poliitikut sellest lapsest küll ei tule.

Poliitikast, kunstist ja matemaatikast (sisaldab veriseid detaile)

Reedel käisime kolme sõbrannaga neljakesi lobisemas. Kaks meist, sh mina, nokitseme küll vaikselt tööd teha ning otsime muid väljundeid, kuid suures osas oleme siiski oma alla pooleteistaastaste bosside käsutada ja riigi ülal pidada. Ülejäänud kaks on sellest aastast ülikoolide esmakursuslased, üks Kunstiakadeemias ja teine Tehnikaülikoolis.

Kunstiakadeemia tudengi koolijutud olid värvikad. Üks tema kursuseõdedest oli ainetöö raames võtnud kätte ja läinud ühe erakonna asutamiskoosolekule mõned minutid enne ametliku osa algust. Ronis lavale ja astus kõnepulti. Keegi teda takistama ei tulnud, üks asjapulk käis ja aitas veel mikrofonigi kohendada. Tüdruk oli õigekeelsussõnaraamatust välja kirjutanud suvalisi võõrsõnu ja hakkas neid siis ette lugema. Keeruliste sõnade tõttu võis jutt ju targalt kõlada, aga oli täiesti seosetu. Videolt oli hiljem näha, et saalis olnud rahvast pöörasid ainult paar inimest kahtlustavalt pead ja kergitas imestunult kulmu. Ülejäänud ei reageerinud kuidagi. Need on nüüd siis need inimesed, kes soovivad olla riigijuhid, arvamusliidrid, visionäärid ja poliitikud. Peale seda algas koosoleku ametlik osa ja nüüd ongi meil uus erakond.

Julge tüdruk ja hästi välja mängitud ettevõtmine.

Üks teine minu sõbranna kursuseõde määris ainetöö jaoks endale menstruaalverd näkku. Õõh!!! Ka julge ettevõtmine, aga seda, mis sisemine sund paneb inimest endaga nii tegema, on juba pisut keerulisem mõista. Rõõmustasin vaid omaette, et mina Kunstiakadeemias õpi ja Kehakunsti kursust läbima ei pea. Seda kuni teine sõbranna oma koolijutte rääkima asus.

Tehnikaülikooli rebase õpingutest midagi põnevat kirjutada ei ole. Tema maadleb selliste ainetega nagu Matemaatiline analüüs I jmt. Mul ei jäänud muud üle, kui kaastundlikult noogutada. Omal ajal olen ma Matemaatilise analüüsi kursuse mõlemad osad läbinud. Seda ainet kutsuti minu ajal tudengite hulgas mat-anaaliks ja mitte ilma põhjuseta. Seal tutvustatakse näiteks selliseid monstrumeid nagu diferentsiaalvõrrandid ja päratu integreerimine. Integraalarvutus on üks kole asi.
Ja siis korraga hakkas mulle vaikselt koitma, et isegi minus võiks šokikunstnik peidus olla. Ka mina määriksin endale pigem korra semestris verd näkku, kui veel korra elus kahekordset integraali võtaks.

Jälle üks läksin-poodi-ja-ostsin-piima postitus





Eelmise neljapäeva öösel vastu reedet hakkas meie külmkapp kosmilisi hääli tegema ja õhtuks oli seest soojaks ka läinud. Loomulikult juhtuvad sellised asjad reedeti ja just siis, kui ma olen päev varem sügavkülma pilgeni oma lemmikjäätist täis laadinud. Ebatüüpilise asjaoluna peab siiski mainima, et külmik läks katki kaks nädalat enne tootja garantii lõppemist.

Eile helistas mees maaletoojale ja juba täna sõitis külmkappide sinine reanimobiil Euronicsi kiri küljel meile värava taha, et kapike endaga kaasa viia. Eks näeb, kas elustamisele või külmkappide surnuaeda. Olin juba hommikust saadik põnevil olnud,  millised kultuurilised leiud küll selle alt välja võivad tulla (loe alt meie majas müstiliselt kaduvate aluspükste kohta). Tegelikult ei olnud seal midagi erilist: tolmurullid, mõned klaasikillud, kaks kamapalli ja mumifitseerunud Talleggi kanaviiner, mis oma originaalsuurusest oma 3-4 korda väiksemaks oli kuivanud. Õnneks ei haisenud, aga kõvadusaste oli küll selline, et sellega saaks soovi korral naabrite akna sisse visata.

Viinerimuumia

***

Mu vanema lapse aluspesu on hakanud kaduma. Hetke seisuga on puudu paar printsesside, paar My Little Pony ja kaks paari lindude piltidega pükse. Kahtlustan oma nooremat last. Tema piiratud sõnavara tõttu on ülekuulamine raskendatud ja nii tuli poodi uut pesu tooma minna. Mu vanemal lapsel on riiete ja eriti aluspükstega alati mingi teema olnud. Ükskord ostsin talle tema lemmikkangelastega pesu, kolm paari pakis. Ta tõmbas need kolm paari endale korraga jalga ja käis nii terve nädalavahetuse ringi. Ta oli siis 3-aastane ja esimest aastat lasteaias. Kodurahu huvides lükkasin selgitustöö teemal "Eestis on kombeks üks pesupaar korraga" lasteaiapäeva hommikule. Läks üllatavalt lihtsalt. Esmaspäeva hommikul ilmus ta oma kolmekordsetes trussikutes trepimademele ja uuris, kas täna tuleb lasteaeda minna. Ma ütlesin, et tuleb jah. Selle peale ta mõtles hetke ja arvas: "Aa. Ma lähen võtan siis osad aluspüksid ära."

 

Ta käib pigem palja peffiga ringi kui kannab riideid, mida ta ise valida ei ole saanud. Pehmo emana olen ma ise muidugi selle asja nii kaugele areneda lasknud. Üleeile tõmbasin siiski piiri maha. Olin lolli peaga enne poodi minekut lubanud talle selleks aastaks LEGO Friends jõulukalendri nii, et ise selle hinda ei teadnud. Hinnasildil oli kirjas 30 eurot ja selle peale ei hakanud ma üldse enam mingeid nõudmiseid aluspesu asjus arvestama. Valisin talle need püksid, mis mulle meeldisid. Kui oma LEGO Friendsi tahab, siis nutab ja kannab. Väga head püksid sain veel: esiteks olid nad uskumatult praktilise bokser-lõikega ja teiseks maksid ainult 2 eurot kuus paari.

Alguses ta muidugi käskis mul endal neid pükse kandma hakata, aga kui teema jõulukalendriga sidusin, jäi nõusse küll. Hommikul hakkas hoopis ise nõudma, kuhu ma ta uued alukad pannud olen. Ma ütlesin, et pessu ja nüüd sündis sellest skandaal. Noh, oma tööga seoses olen näinud piisavalt pilte Hiina tehaste sanitaarsõlmedest, mis kujutavad endast kätepesukohata maasse kaevatud auku vabriku taga heinamaal, kolm seina ja röötsakil uks ümber, kõik rõvedaid pritsmeid täis ka veel. Ükski Hiinas valmistatud ese, mida võivad olla puutunud käed, mis sellises tualetis käinud on, et puutu minu laste ihu enne piisava hulga kuuma vee ning pesupulbri saamist.

Õhtul avastas noorem laps õe uued alukad restil kuivamas ning tiris ühe paari endale jalga. Ise käis veel sellise näoga ringi nagu kannaks kümnetonnist Versace't. Sellest, mis siis sai, kui vanem laps aiast koju tuli ja seda nägi, ma kirjutada ei taha. Siiani olin lootnud, et need kaks hakkavad üksteist alles siis vihkama, kui mind enam ei ole ja mu pärandust jagada tuleb, aga et nad teineteist ka 35-sendise trussikupaari nimel tapma valmis on, seda poleks küll eales uskunud...

 

 



Mälestused

Valmis sain! Septembri alguses saadeti mulle inglise keelde tõlkimiseks 1892. aastal sündinud Eesti talumehe Juhani päevik. Oma mälestustes jutustab ta alguses oma suguvõsast nii kaugele, kui ta seda teab, see on umbes 1800. aastast alates. Sealt edasi juba iseenda ning oma pere saatusest läbi kahe maailmasõja, erinevate riigikordade ajal kokku kolmes riigis.

Ülesanne oli uskumatult huvitav, aga ka keeruline. Mul puudub formaalne tõlkija taust ja juba käsikirjaline päevik ise kujutas endast keelelist õudusunenägu. Originaalteksti iseloomu tõttu ei olnud võimalik kasutada tõlketarkvara, mis oleks taganud samade fraaside ühese tõlke, ka tegin tõlke toimetamise ise ära. Iseenda tekstide toimetamine on vist üks kaheldava väärtusega tegevus küll. Juhan oli kohalikus külakoolis käinud kokku kolm aastat. Hoolimata ortograafilistest ebatäpsustest ja segasest lauseehitusest ilmutab ta oma päevikus siiski keskmise talumehe kohta laia silmaringi, käsitledes näiteks ka globaalpoliitilisi arenguid, mis tema pere elu mõjutasid. Võtsin seisukoha, et säilitan tõlkides maksimaalselt teksti originaalkuju ning ei hakanud näiteks kokku sõlmima lõpetamata lauseid ega maha võtma sõnakorduseid. Lisasin kommentaarid, et tekst oleks mõistetav ka mitte Eesti kultuuriruumis kasvanud inimesele, kaldkirjas autori poolt unustatud sõnad ja parandasin kirjavead kohanimedes. Viimane oli üpris töömahukas toiming. Teise maailmasõja lõpul satub päeviku autor Saksamaale laagrisse ning seal tuli tal palju ringi seigelda. Andis ikka Saksamaa kaardilt näpuga järge ajada, milliste linnade või asulate lähedal need laagrid täpselt asusid ning millistest kohtadest transpordiraudteed läbi kulgesid. Aga asja sai! Tegu oli tasuta tööga, mille tegemist ma väga nautisin. 55 käikirjalisest leheküljest sai tõlkes natuke üle 30 lehekülje trükitud teksti. Aega läks tõlke ja toimetamise peale umbes 50-60 tundi.

Fragment

Juhani ning tema esivanemate elu sobiks Eesti ajaloo õpikute standardnäiteks. Talupoegade elu mõisaajal, talude rentimine ja hilisem päriseks ostmine, mõisate põletamine ja selle järgnev karistussalkade saabumine Eestisse, Esimene maailmasõda oma okupatsioonidega, Iseseisvussõda, Eesti Vabariik, kommunism, Vene vägede invasioon, sakslaste tulek ja taandumine, pommitamised, sissisõda, enda varjamine metsas, küüditamise eest põgenemine mööda tüüpmarsruuti Saksamaale, sealne elu ja lõpuks läbi ime immigratsiooniloa saamina Ameerikasse ning seal elu alustamine.  Taustaks eluolu kirjeldus nagu ta Eestis alates 19. sajandi algusest on olnud: imikute suremus, inimeste seas tol ajal levinud haigused ja arstiabi puudumine, alkoholism, nälg, religioon. Ka ühtivad Juhani väärtushinnangud isegi tänapäevase Eesti tüüpilise ajalookäsitlusega.

Just viimaste pärast olen hakanud mõtlema, kui tõeline või algupärane võib üldse üks mälestus olla isegi, kui seda paistab toetavat ajalooõpik või mõni käega katsutav füüsiline ese. Juba iga mälestuses esinev omadussõna on iseenesest hinnang. Hinnang, teadagi, on üks subjektiivne elukas. Ka võib olla nii, et hinnang mälestusele pärineb hilisemast ajast kui mälestus ise ning on seetõttu kallutatud. Kui 2-aastane näeb kivil istuvat oravat, siis on kivi tema jaoks hiiglasuur ning orav müstiline ja ihaldusväärne olevus. Kui seda mälestust meenutab 7-aastane laps, on kivi kahanenud hiigelsuurest suureks ja oravast saanud tavaline orav. Nii võibki inimese esimeseks mälestuseks saada kivi ja loom 5 aastat hiljem antud hinnanguga suur kivi ja orav, kuigi alguses see sündmus talle hoopis teisiti tundus.

Minu esimesed mälestused on alla 3-aastasest vanusest. Kõige varasemas olin alla aastane. Dateerida oskan neid selle järgi, et kas ma oskan kõndida ning esemete ja inimeste järgi, mis neis esinevad. Kui mälestustes esineb inimene, kes suri, kui ma 2-aastane olin, on selge, et tegevus peab olema toimunud enne seda. Aja jooksul olen aru saanud, et ma ei mäleta mitte mingit sündust vaid ma mäletan selle mäletamist. Ma mäletan, et ma olen mäletanud seda, kuidas mingi sündmus toimus. Minu esimeses mälestuses istun seisva auto tagaistmel, isa on roolis ja ema läheb korraks autost välja (poodi?). On pime ja sajab. Isa paneb süüte sisse ja ventilaatori tööle, et akendelt sinna tekkinud udu ära puhuda. Mina kardan, et auto mürin tähendab seda, et isa tahab ära sõita ja hakkan nutma, sest ema ei ole veel autosse tagasi tulnud. Isa rahustab mind sõnadega emme tuleb ja midagi veel, millest ma aru ei saa. Ju ei olnud mu sõnavara veel piisav. Varsti ema tulebki.
See mälestus on aja jooksul teisenenud. On selge, et alla aastane laps ei tea, mida tähendab süüdet sisse panema autol, et niiske ilmaga tõmbavad auto klaasid uduseks ja neile tuleb sooja õhku peale puhuda. Olen algset mälestust aja jooksul meenutanud ja selgitanud ning täiustanud vastavalt saadud kogemustele ja teadmistele, lisanud ka oma muutunud hinnangud asjadele, unustanud ema kaotamise hirmu traagika ja auto mootorimürinaga seonduva salapära.

Aga jah, kui Juhani lapselapsed nõus on, tahaks ära toimetada ka tema päeviku eestikeelse teksti ja sellele kirjastaja otsida. Huvitav lugemine oli tõesti!

Varastada tuleb uhkusega

Kunagi esimesel korral Selveri iseteenindussüsteemi kasutades skänneersin ühte toodet kogemata topelt. St korvi panin ühe asja, aga piiksu tegin kaks korda. Ostukontrollis tuli see välja. Kuigi eksisin poe kasuks, olen nende süsteemis ikka petturi ja sahkerdajana kirjas. Selveris käin harva, siis ka pidevalt keti erinevates kauplustes ja nii ongi alati mul ostukontroll kaelas (paras masohhism on muidugi jälle iseteeninduspuldi järele haarata, aga hea küll). Kõigepealt piidlevad mind kahtlustava pilguga, siis kisuvad kõik mu süsteemselt pakitud ostukotid laiali ja lõpuks viskavad mingi haledalt väikese Lotte šoksi vabanduseks. Kuni viimase korrani. Juhtusin Pirita Selverisse. Seal oli üks päris viisakas Rieslingi vein parajasti kampaanias. Kuigi väärikas sort, mina Rieslingeid ei armasta. Keerutasin pudelit pikalt näpu vahel, aga lõpuks panin ikka kärusse -  hind oli hea ja kui mõnele minust parema maitsega inimesele eksprompt küllaminek juhtub, on mugav kohe kodust kaasa haara. Poest väljudes rõõmustasin, et näed ostukontrolli ei olnudki. Siis hakkasin mõtlema, et kärus oli ju pudel veini ka ja vanuse kontrolliks oleksin pidanud ikka vähemalt hetkeks müüja tähelepanu saama. Uurisin hiljem veel ostutšekki ja tuligi välja, et olin veini jätnud läbi piiksutamata. Ühesõnaga iga kord kui aus olin, oli mingi ostukontroll ja kui varastasin, siis mitte kottigi. Ma olin juba kodus ka ja tagasi ei viitsinud minna. Pekki, minu meelest võivad nad oma Lotte šokolaadiga ennast ise nuumata ja nende 10 ostukontrolli eest võin ma 7-eurtsise veini saada küll. Kui juba varastada, siis uhkusega!

Täna hakkas sõbranna kurtma, et oli samuti Selveri ostukontrolli sattunud ning müüja avastaski ühe läbi löömata toote. Ta ausa inimesena läks nii ähmi, et alles kodus nägi, et tegu oli kassapidaja, mitte tema eksimusega. Müüja oli ühte eset kaks korda piiksutanud, kuigi seda vaid üks oli. Kui me nüüd sõbrannaga minu tasuta veini mõnel reede õhtul ikkagi koos ära jooksime, oleksime mõlemad Selveriga tasa.

Vanad reisikirjad: rollerirent Taimaal. Konsulaarabist ka üks lühike lugu

Äsja meediasse jõudnud eestlasega Tais juhtunud rolleriõnnetus tekitas palju mõtteid ja tuletas veel rohkem lugusid meelde. Kurvemaid, näiteks selliseid, mida mu konsulaarabina töötav koolivend on rääkinud. Õnnetuid õnnelikuma lõpuga näiteks sellest, kuidas mu kooliõde mõni aasta tagasi Aasias analoogilisse liiklusõnnetusse sattus, annetuste toel kunstlikus koomas Eestisse tagasi toodi ning siin lähedaste ja taastusravi toel uuesti kõndima, rääkima ja kirjutama on hakanud. Sekka on meenunud mõned lõbusamad lood ka, näiteks sellest, kuidas ma lõpurasedana endale Euroopast välja reisimiseks sobivaid kindlustusi ja dokumente sebisin või sellest, kuidas me perega Tais rollerit rentisime. Kirjutan viimasest ja ühe kurvema loo ka lõppu.

Rolleriga Tais

Tai vasakpoolne liiklus tundus alguses paraja anarhiana. Ometi mingil müstilisel kombel kõik sujus ja keegi omavahel kokku ei põrganud. Inimesed olid tähelepanelikud ja arvestasid üksteisega. Ükskord tuli meile ringristmikul vastassuunast vastu auto roolis valge turist, kes nähtavasti oli vasakpoolse liikluse ära unustanud. Suurt probleemi sellest ei tehtud, vaid tõmmati end tema teelt lihtsalt kõrvale. Roolis olnud vanem meesterahvas sai vist oma veast aru ja ehmatas ise küll ära. Ta jäi segaduses ringristmikule tiirutama ja sealt välja sõita ei julgenud. Mis edasi sai, ei tea - meie olime juba edasi sõitnud. Hoolimata näilisest kaosest tundsin end lõpuks Tai teedel päris turvaliselt. Isegi paremini, kui mõnes Lõuna-Euroopa riigis.

"Valetpidi" ringristmik Tais

Tavaline!

Sealses kliimas ja liikluses on roller ideaalne. Me rentisime ka ühe. Olime sel ajal veel ühelapseline pere ja kolm, neli või isegi viis inimest ühel rolleril on Tais tavaline ja okei. Kolme peale anti meile rendist üks kiiver. Kui mees arvas, et seda natuke vähe on, siis paluti homme tagasi tulla - siis pidid mõned rattad tagasi tulema ja äkki saab kiivreid juurde. Muidugi, et ei saanud. Järgmisel päeval küsiti mehelt, kas ta kiivri asemel odavalt tattood ei sooviks? Kui ta ei tahtnud, siis pakuti võimalust hoopis ülikond õmmelda. Rollerindiga tegutses samas 12-ruutmeetrises ruumis koos baar, tätoveerimissalong ning vist siis ka rätsep.

Parkimiskultuur oli seal ka muidugi omaette teema, aga kui natuke mõtelda, siis väga praktiline ja ka teisi arvestav. Ükskord poest või restoranist tulles avastasime, et meie rollerit ei ole. Õnneks leidsime selle kiirelt nurga tagant üles. Keegi oli auto meie kohale parkida tahtnud (ei, see koht ei olnud erimärgistatud koht) ning rolleri lihtsalt eest ära tõstnud. See parkimiskord oli tegelikult parem ja loogilisemgi - rolleri uuele platsile auto ei oleks mahtunud, aga vanale küll.

Ei puuduta küll otseselt liiklust, aga sellised elektrijuhtmete sasipuntrad olid Tais teede ääres tavalised. Pole imestada, et hotellides olid voodi kõrval alati igaks juhuks taskulambid valmis

***

Üks Välisministeeriumis töötava tuttava räägitud lugu on mind millegi pärast kummitama jäänud.
Hommikul tööle tulles leidis oma laualt urni inimese tuhaga, mingit silti ei olnud. Küsimise peale üteldi, et Eesti kodanik, Saksamaalt saadeti ja katsu leida keegi, kes seda endale tahaks. Tuttav otsis surnu sugulased välja, aga neid eriti ei huvitanud. Lõpuks, peale pikka sekeldamist,
viis tuha ära lahkunu tööandja.

Võtmed

Asjad lukku keerata? Pigem mitte. Võimalusse, et maailmas on inimesi, kes minu tagant salaja midagi võtta sooviksid, suhtun väga zenilt. Pigem uskuda inimeste aususesse ja pettuda, kui pidevalt oma vara pärast väriseda. Siiani on minu sinisilmne elufilosoofia end ka õigustanud - minult on ainult üks kord varastatud. Kodutrepikojast viidi aastaid tagasi ära minu uus ratas. Kuna tookord oli ratas lukus, tõestab see veelgi enam minu seisukohta lukkude kasutuse osas. Nagu enamuses asjades, olen ka selles oma mehe täielik vastand. Tema elab pidevas vargusehirmus kahtlustades asju alates sellest, et mina tema sokke võtan kuni selleni, et keegi öösel lukustamata välisukse tõttu tema kõige kallima - teleka - alumiselt korruselt ära viib. Ta paneks kingakapi ka vist lukku ja alarmi alla, kui võimalik oleks.

Elasime siis veel eelmises korteris. Mees oli kuhugi sünnipäevale läinud ja mina lapsega kahekesi kodus. Õhtul enne magamaminekut tegin midagi enneolematut: keerasin korteri ukse lukku! Ise olin veel lõpp rahul. Kujutlesin, kuidas mees öösel koju tuleb, näeb, et olen ukse lukku pannud ja kui uhke ta siis minu üle on. Ainult seda ma ei taibanud, et kui ma sissepoole võtme risti luku ette jätan, siis mees ei saa väljast oma võtmega ust lahti ju. Mees oligi öösel mitu tundu ukse taga kolkinud, kella helistanud, väikeseid graniitkive aknasse loopinud ja 20 vastamata kõnet teinud. Mina lapsega ei kuulnud midagi ja magasime rahulikult edasi. Lõpuks andis ta alla, käis metsa all pissil ära ja otsustas ennast keldrisse magama kerida. Tegi endale sinna lapse väikeseks jäänud riietest pesa põrandale, tõmbas tühja prügikoti tekiks peale ja proovis enne uinumist mulle veel viimast korda helistada. Seda ma lõpuks kuulsin ka. Ta oli tunduvalt vähem ärritunud, kui oodata oleks võinud. Küllap rõõm selle üle, et tema lukustamismaania mulle vaikselt nakkama hakanud on, oli ikka piisavalt suur.

Petlik lootus. Peale uude kohta kolimist arenes minu naiivne hooletus hoopiski taseme võrra kõrgemale. Lisaks sellele, et ma kõik asjad lukust lahti jätan, olen hakanud ka võtmeid igale poole ette unustama. Ma olen päris mitu korda poest tulles avastanud, et võtmed on väljaspoole välisukse ette jäänud.
Õhtul tulime jalutamast pimedas. Nurga tagant välja saades hakkas tema kohe jaurama, et näed, jälle oled sa süütevõtme autole ette jätnud - auto armatuurlaual kõik tuleb põlevad. Seekord siiski ei olnud. Minu punasel tranduletil on elektrisüsteemis jälle mingi asi lühises. Selles olukorras lõid järjekordselt väga selgelt välja minu ja minu mehe erinevad iseloomud. Tema hakkas paanikas ümber auto jooksma selle poole saatana intiimsete kehaosade nimetustega pöördudes. Mina nõjatusin vastu puuriita ja arvasin, et võiks akult ühe klemmi maha tõsta, et saaks autoga hiljem vähemalt servisesse sõita. Tema keeras panipaiga lukust lahti, võttis tellitava mutrivõtme ja tegi asja ära.

Hoolimata täiesti erinevate natuuridest moodustame mehega täiusliku paari. Mina olen teoreetik ja tema on praktik. Selle võin kohe ära jagada, et aku tühjaks jooksmise vältimiseks tuleb vooluring lahti ühendada, aga ise autoaku klemmi maha võtta ma küll ei oleks osanud. Samas ilma minu raamatutargutusteta oleks aku hommikuks tühi olnud.


Kui keegi tehnilisema taibuga nüüd imestab, et kuidas akut lahti võttes autol alarm tööle ei läinud, siis selle kohta on selgitus siin, kohe üsna alguses.

Tervislik ja ebatervisilik otsekohesus

Ma hoiatan kohe ära, et siit tuleb natuke rõve postitus. Mul on sõbranna, kellega alati kõige uskumatumad lood juhtuvad. Ükskord sõitis ta näiteks lendavale varesele otsa jalgrattaga. Eile õhtul käisime seltskonnaga lobisemas ja tema oli ka. Tema elus on uus armastus ja juba ammu olime sel teemal põnevaid lugusid oodanud. Nüüd ta rääkiski, et noormees oli tema juures dušši all käinud. Rõve osa algab siit. Sõbranna läks peale teda pesema ja duššinurgas põrandal vedeles väikese sõrme suurune pruun pabul. Värv, konsistents ja kõik oli täpselt nagu oleks keegi dušši all SEDA teinud. Mu sõbranna ei ole mingi papist naine ja kutsus mehe kohe vannituppa selgitusi andma. Mees vaatas teda etteheitvalt ja küsis, kas ta tõesti usub, et ta mingi selline on, kes dušši all SEDA teeb. Hakkasid ettevaatlikult asja uurima ja tuli välja, et sõbrannal oli duššisegisti tugiposti küljes aukudega seebialus, mille peal ta oma pruuni kakaoseepi hoidis. Seep oli niiskes pehmeks pudrutaoliseks massiks muutunud ja üks tükk läbi seebialuse ümmarguse augu maha kukkunud, all vee sees pisut paisunud ja nägigi välja täpselt nagu SEE.
Ma kujutan ette kui see minuga juhtunud oleks, siis ma oleks lihtsalt vannitoa teisest servast duššiga ettevaatlikult sihtides SELLE kanalisatsiooni uhtunud ja duššialuse klooriga ära desotanud. Mehel oleks selgitusteta palunud end täpiks kokku tõmmata ja orbiidile lennata. Nemad aga hakkavad nüüd ühist kodu otsima hoopis. Hea ikka, kui inimesed asjadest, isegi SELLISTEST, otsekoheselt rääkida julgevad. Rõve osa sai nüüd läbi.

Mina oma mehega sain tööl tuttavaks. Ma mäletan täpselt, kuidas ta uksest sisse astus ja küsis, kas kellelgi tehnoruumi võtit on. Mul oli ja läksin talle ust avama. Ta lasi mul kenasti toast enne väljuda ja kõndis kitsal trepil tagasihoidlikult minu järel. Ma veel mõtlesin, et näe, kus on viisakas poiss, annab naistele teed ja puha. Ma jagasin sel töökohal kabineti kahe meesterahvaga, kes minust tööalaselt küll lugu pidasid, aga naisena üldse mitte. Nad ei olnud seejuures mingid kraavikaevajad, vaid Eesti ja välismaa ülikoolides haritud insenerid. Võib-olla selle pärast nad nii ladusalt kolmes keeles ropendasidki ja seda ka minu juuresolekul. Lisaks riputasid meie tuppa veel erootilise sisuga kalendri ka üles. Ühesõnaga selles kontekstis paistis mees, kes mulle uksi avas kohe eriti silma.
Alles hiljem tunnistas mu mees üles, et kuna ta tookord esimesest pilgust mu esikülge piisavalt atraktiivseks pidas, siis lasi ta mul ainult selle pärast enda ees minna, et ka tagant vaadet kontrollida.
Oleks ma kohe alguses teadnud, siis oleks äkki ka tossude ühte kappi panemise suhtes märksa tõrksam olnud. Mõnikord tasub aususega natuke tagasi ka hoida.

Kõikide pühakute päeva eelõhtul

Eelmise aasta 31. oktoober lõppes ikaldusega. Korralikud magusavarud on mul kodus alati olemas, aga sellist zombide, kummituste ja teiste lummutiste sissetungi küll oodata ei osanud. Peale kuuenda "Komm või pomm?" seltskonna lahkumist oli ära jagatud kogu komm ja šokolaad ning tuli minna puuviljakorvi sisu kallale. Kümnenda kommipommijate grupi saabudes oli neile anda vaid kolm viimast Coference pirni korvi põhjast. Enne, kui ukse kinni panna jõudsime, hakkas üks tiigrikostüümis juba kaaslastele halama, et näh, ainult pirni sai. Enda süü, et varem ei tulnud! Meie tegime toa pimedaks ja lootsime, see kümnes kamp seekord ka viimane oli. Peale tunnikest vaikust julgesin välja oma jooksuringile hiilida. Tagasi tulles lõgistaski jälle üks luukere meil aia taga. Mina lõin värava tema nina alt julmalt klõpsuga kinni, sest talle ei oleks meil tõesti enam midagi peale jahu anda olnud.

 

Mardilaupäevaks valmistasin ennast juba korralikult ette, aga siis käisid meil vaid kahed mardisandid. Kardipäeval mitte kedagi. Ajastu märk vist.

 

Rahulikku hingedeaega!

 

Kui inimesed tulistavad üksteise pihta

10. klassis käisid üks minu klassiõde ja üks klassivend USAs vahetusõpilasteks. Seal võtsid nad poole aastaga juurde viis kilo ja said hunniku kummalisi küsimusi Eesti kohta. Alates sellest, kas Eestis on olemas teedevõrgustik ja lõpetades sellega, kas eestlased vahel ka seksivad. 11. klassis tuli üks Ameerika noormees Eestisse vastuvisiidile ja käis meiega ühe nädala koos koolis. Kui talt muljeid küsiti, siis imestas ta selle üle, kui palju siinsed õpilased peavad koopiapaberi kokkuhoiuks asju ümber kirjutama, aga ka seda, kui pingevaba on Eesti kool. No et meie kooli välisukse ümber ei olnud metallidetektoreid, meil ei korraldatud õppuseid teemal "mida teha kui kooli ründab hullunud terrorist?"või "mida teha koolitulistamise korral?" ja et selliste asjade vajalikkust isegi ei kaalutud. See oli aeg, mil meie kooli fuajeesse oli äsja tööle võetud turvamees, välisuks lukustati ja koolipäeva sees ei olnud enam võimalik vabalt sisse ja välja käia. Sel ajal pandi ka koolikoridoridesse turvakaamerad üles. Kummastki uuendusest hästi ei arvatud ja neid peeti ülearusteks. Kaamerate esimesel töönädalal juhtus nii, et ühe kaamera vaatevälja ilmus kaks parallelklassivenda, kellest üks sõrmega kaamerasse osutus ja teine selle poole liikus, peale mida kadus kaamera pilt monitorist. Käskkirja said mõlemad. Ma kahtlustan siiski, et sügaval sisimas ei mõistnud ka õpetajate enamus hukka sellist vaikset protesti liigse kontrolli vastu.
Tookord mõtlesin, et kui meie elukorraldus järjest rohkem nö lääne- või põhjamaade omale heas mõttes sarnanema hakkab, siis jõuavad varem või hiljem ka sealsed mitte nii head asjad meile. See oli umbes 14 aastat tagasi ja nüüd on siis nii.

Kuigi Eesti ühiskond vaikselt kõiki heaoluühiskonna tõbesid põdema on hakanud, suhtuvad inimesed nendesse ikkagi natuke teisel viisil. Lugesin põgusalt kommentaare tänase koolitulistamine kohta käivate artiklite all ja läbiv mõte oli tulistaja karistamine ning kättemaks. Vahetult peale seda, kui Anders Breivik oli 2011. aastal Utøya saarel maha laksnud 77 inimest, juhtusin seda teemat oma Norra kolleegidega lõunalauas arutama. Uurisin, kas norralased ei kaalu nüüd näiteks surmanuhtluse taastamist. Vastuseks sain, et mitte mingil juhul ja vastupidi, Norra üldsus proovib Breiviki hoopis "headusega tappa". St mõista, aidata, andestada.

Räägitakse arvutimängudest ja vägivaldsetest filmidest kui võimalikust põhjusest, miks inimesed nii arusaamatuid asju teevad. Minu lapse lasteaiakasvataja ütles selle kohta, et kes on natuurilt agressiivsem, see neid tõesti vaadata ei tohiks - lähevad veel vägivaldsemaks. Samas lapsed, kes on loomult mittekonfliktsed tõmbuvad telerist või arvutist vägivalda nähes just eemale ning väldivad igasuguseid rüselusi ning kakluseid veelgi enam. Ma ei oska sellest midagi arvata. Seda arvan ma küll, et see, kui inimesel käib ühel hetkel klõps ja ta näiliselt tühja koha pealt teise vastu käe tõstab, ei ole mingi uus televisiooniga siia ilma sündinud nähtus. Enne tulirelvade laiemalt levimist tähendas see enamasti vist laadakaklust või kõrtsis noaga vehkivat veidrikku. Need inimesed neutraliseeriti enne, kui nad paljudele viga teha jõudsid. Ei olnud meediat, mis sellistest sündmustest poolt maakera teavitanud oleks. Nendest jäi vaid mälestus oma küla inimeste hulgas.

Mis veel? Loomulikult ei ole Relvaseadus bürokraatia ja relvakapp dekoratiivese. Samas igasugused metallidetektorid, kontroll ja piiramine on vaid tikkude ja bensiini kapi erinevatele riiulitele tõstmine. Probleem on olemas, selle põhjused jäävad. Minu sisemine veendumus on, et kõik inimesed on head ja enne teiste või enda vastu käe tõstmist paluvad nad kasvõi sõnatult abi, et neid takistataks halbu asju tegemast. Olgu see appikarje peidus mõnes sugulasele või naabrile üteldus lauses või Facebooki postitatud pildis. Kuulata tuleb, noh.

Niisama lasteaia ja -hoiu teemadel

Sel nädalavahetusel olid mul äi ja ämm külas. Esimene peab Pärnumaal talu. Teine aitab, aga põhikohaga on lasteaiaõpetaja väikeses maalasteaias. Minu ämm on fantastiline inimene: tagasihoidlik, vähenõudlik, alati abivalmis ja taktitundeline. Mitte kunagi ei ole ma temalt kuulnud midagi selle kohta, et ma tema poega halvasti toidaks või tema lapselapsi halvasti kasvataks. Kuigi köögis veedab ta minust kahtlemata tunduvalt rohkem aega ja laste kasvatamisest jagab kindlasti kordades rohkem. Ainult kanga- ja käsitööpoodi ei tasu teda omapead lahti lasta, sest sealt teda pärast välja saada on päris keeruline. Teda takistada on ka muidugi raske. Linnas käies võtab ta tavaliselt alguses vähemalt pooled seitsmest lapselapsest rõõmsalt oma tiiva alla ja natukese aja pärast hakkab uurima, ega kellelgi pole aega ja võimalust teda kangapoodi viia (ta ise autoga ei sõida). See on rumal küsimus, sest loomulikult viin ma teda hea meelega.

Meie mitmetunnise osturetke käigus jõudsime nii mõndagi rääkida. Natuke lasteaiakasvataja ameti köögipoolest ka. Ta on seda tööd varsti 40 aastat teinud. Eelmisest kevadest alates on ta pensionär, aga töötab ikka edasi. Ise ütleb, et tal pole elus nii palju raha olnud kui nüüd. Selle eest, et ta mitukümmend aastat laste elu ja tervise eest vastutanud on ning nüüd täiskohaga seda ka edasi teeb, saab ta pensioni ja palka nii palju, et kokku tuleb umbes Eesti keskmise palga suurune summa. Ta räägib, et seda elu ja tervise eest vastutamist on ta just viimasel ajal eriti teravamalt tunnetama hakanud. Esiteks on kogu lasteaiamajandust puudutav seadusandlus ning bürokraatia rangemaks muutunud, lapsevanemad on muutunud nõudlikumaks, aga eelkõige on lapsed muutunud keerulisemaks. Kui ta tööd alustas, tuli tal juti peal hoida 27 last korraga ja see olevalt olnud kergem, kui praegu. Nüüd on nende külalasteaed kokku kuivanud ja alles on vaid liitrühm alla 20 lapsega. Lapsed olevat muutunud, täiskasvanu autoriteet on nende jaoks kahanenud, ka satub rühma päris tihti lapsi probleemsetest peredest ning diagnoosimata käitumishäireid. Minu ämm ise ütleb küll, et tema asi ei ole diagnoose panna või silte külge kleepida, aga selle põhjal, mida ta rääkis, mina endale oma arvamuse luban ja see on, et tihti võib tunda nii diagnoosimata hüperaktiivsuse kui autismi lõhna küll seal lasteaias. Tegelikult ei ole see vist midagi hullu ega ebatavalist, aga probleem tekkivat siis, kui ema asja tunnistamise asemel süüdistab lasteaeda selles, et see tema lapsest sõnakuulelikku inimest ei suuda kasvatada ning ise lapsevanemana asjale kaasa ei aita. Minu ämm seostab oma praktilisest kogemusest laste käitumishäireid kuntslike värvainetega kommide tarbimisega.

Sellest räägitakse päris palju, et tohutult on kasvanud toiduallergiate, -talumatuste ja aktiivsus-tähelepanuhäirete esinemine. Eriti lastel ja et kasvab edaspidi veel. Süüdistatakse keskkonnamürke ja toitu või ei osata midagi süüdistada. Mulle tundub, et allergiate ning toidutalumatuse osas võib siin iva sees olla. Inimene tarbib järjest enam erinevaid nimetusi toiduaineid. Kui mõned sajad aastad tagasi söödi seda, mida oli 50 kilomeetri raadiuses võimalik kätte saada või kasvatada, siis täna tarbime toitu, mis on pärit ka tuhandete kilomeetrite kauguselt. Nüüd on toidulaual väga palju rohkem erinevaid produkte. Tõenäosus, et inimene mõne toidu või toidukombinatsiooni söömisest kärna läheb või sügelema hakkab on ka selle tõttu ka väga palju suurem.
Autismispektri ja teiste sotsiaalset toimetulekut takistavate häiretega on vist umbes sarnane lugu. Igapäevaste inimkontaktide arv on viimastel sajanditel mitmekümnekordistununud. Kui arvestada ka lisandunud elektroonilisi kontakte, siis isegi mitmesajakordistunud. Suhtlusolukorrad, millega on vaja kohanduda on väga erinevad. Kui kunagi tuli suhelda vaid mõne kindla inimesega ja uusi olukordi tuli ette harva, ei olnud sellised eripärad ka nii suureks probleemiks või öeldi, et inimene on kinnise või tõreda loomuga lihtsalt. Nüüd segavad need sotsiaalset funktsioneerimist tunduvalt enam ning autismi, aktiivsus-tähelepanuhäirete jmt diagnoosimise vajadus iseenesest on kasvanud.

Aga ega ka 35 aastat tagasi ei olnud lihtne lasteaiakasvataja olla. Tol ajal oli selles maalasteaias ka öine rühm. Sinna tõid oma lapsed näiteks karjatalitajad, kes pidi hommikul vara lehmi lüpsma minema. Tõid ka mõned need, kes ei pidanud. Lapsed nägid õhtul lasteaiaaknast üle aia kuidas ema kodus toimetab ja süüdistasid kasvatajat, et see neil koju ema-isa juurde minna ei luba. Kolhoosi oli toodud töölisi teistest liiduvabariikidest. Mõned ei olnud varem kordagi lund näinud. Talvel olid lapsed lasteaias paljakäsi. Kui mu ämm lõpuks vanematele ütles, et meie kliimas on lastele ka kindaid vaja, siis seoti neile ümber käte kolmnurgakujulised riideribad kinnaste asemel.
Minu mehe isa töötas sel aja autojuhina, tööpäevad olid pikad. Mehe ema pidi enne abikaasa koju jõudmist lasteaeda öisesse vahetusse minema, aga kasvataja enda last rühma kaasa ei tohtinud tuua. Minu teine pool, siis alla aastane, pidi üksi kodus olema. Ämm rääkis, et ta oli siis kiiruga iga poole tunni järel koju jooksnud pool kilomeetrit, et last kontrollida ja siis sama kiiresti tööle tagasi. Hulluks läks asi siis, kui laps hakkas juba ära jagama, et üksi jäätakse ning ära tuli minna ema järgi nutva lapse juurest.
Umbes sarnaseid lugusid on rääkinud ka mu mehe ja minu vanaemad. Mehe vanaema pidi kahe lapse, üks pooleteistaastane ja teine rinnalaps, kõrvalt aleviku meiereis tööl käima. Hoidjat ei olnud. Kui ta kiiruga jälle koju nooremat last toitma jooksis, siis kuulis, kuidas vanem kusagil summutatult nutab. Leidis ta peadpidi jahutünni kukkunult. Õnneks oli põhjas jahu vähe ja laps hingas veel.
Minu vanaema rääkis, et minu ema sündides oli selleks puhuks puhkust antud kaks nädalat enne ja kaks pärast lapse sündi. Siis tuli tööle minna ja sama moodi lõunavaheajal koju last toitma joosta. Kui ema juba natuke suurem oli, siis tuli lastesõim. Sellest on mu emal üks mälestus: kuidas ta magama jääda ei tahtnud seal ja kasvataja teda siis nii tutistas, et suur salk juukseid peast ära tuli.

Mingit iva selles jutus mul nagu ei olegi. Lihtsalt eelmisel nädalal läks ise rasedus- ja sünnituspuhkusele minu lapsehoolduspuhkuse asendaja. Kuna kontoris on teatavaks saanud, et ma olen veebruarist tööle tulemas (ja see on ju nii kohe kõigi meelest), siis kuidagi sujuvalt on hakanud mingid tööteemad mulle tulema. Ühest küljest on tore ja üle pika aja jälle eduelamus, et mind igatsetakse ja minu kompetentsi veel hinnatakse. Samas kui ma nagunii mingeid asju jälle teha sebin, võiks ju juba natuke rohkem raha ja ametiauto selle kõige eest ka saada. Ühesõnaga lõhnab järjest enam selle järgi, et mina peaks mõtlema täiskohaga töö ja oma noorema jaoks lapsehoidja peale. Kuna kaldun kanaemadusele, olen viimasest juba ette stressis.